President Alar Karise kõne Välisministeeriumi asutamise 107. aastapäeval Estonia kontsertsaalis

Mis see nüüd on! 107 aastat iseseisvat välispoliitikat, vahepeal küll paguluses aetud! Kuid ikkagi! Seda olulisem!

Need aastad on olnud tõusude ja mõõnade rida – iseseisvumine ja Tartu rahu; vastuvõtt Rahvaste Liitu; vastuhakk 24-nda aasta mäsule, milles Venemaa kõrvad ilmselgelt välja paistsid;

diplomaatilise esindusvõrgustiku ülesehitamine enne Teist maailmasõda; okupatsioon ja sellega kohanemine; paguluse tingimustes mittetunnustamise poliitika kinnistamine; uus ärkamine 1988. aastal Eesti Instituudi loomisega Lennarti poolt;

endise Nõukogude Liidu vägede väljaviimine; Max van der Stoeli töö lõpp Eestis, kui tempel demokraatia küpsusele; NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamine; OECD-sse vastuvõtmine kui kvaliteedimärk riigi edenemisele;

Liibanoni pantvangikriisi lahendamine ja laevakaitsjate koju toomine Indiast; solidaarsus ja abi Gruusiale, Moldovale, Ukrainale – kõigile, kes on soovinud vaba ja avatud ühiskonna poole liikuda, mõned edukamalt, mõned vähem;

töö ÜRO julgeolekunõukogus; püüe agressiivset Venemaad tõkestada ja sellele rahvusvahelise kandepinna tekitamine. Ja see pole kõik, on palju muud, mida mäletada ja kindlasti vähem seda, mida tahaks unustada. Olete olnud tublid. Kiituseks!

Me kõik oleme adunud, et ajad on viimastel aastatel muutunud harjumuspärasest ärevamaks, tasakaalutust naabrist on saanud igapäevane paratamatus. Selleks on omajagu põhjuseid, mis üksteise otsa kuhjunud ja üksteist võimendama hakanud.

Venemaa agressioon Ukrainas ei näi lõppevat; üha rohkem riike näeb demokraatiale alternatiivi; kaubandussõda käib laiade pintslitõmmetega; Lähis-Ida on pidevas ülekuumenemises; Euroopa sõltuvus on suurenenud mitmel rindel, kaitse neist üks olulisemaid.

Liiga tihti võetakse ähvardavalt jutuks tuumapomm, vastastikku taastatakse tuumakatsetusi, millest on suudetud üle 30 aasta loobuda. Selles keskkonnas on vahel tunne nagu Sisyphosel, kes ei suuda oma kivi enam ülesmäge veeretada, kuigi tipp oli ju üpriski lähedal.

Kuidas edasi nõnda, et me selle kivi alla ei jääks?

Põhimõtted rahvusvahelistes suhetes tuleb tõsta taas esiplaanile. Nende põhimõtete kaitseks tuleb välja astuda, neist pidevalt rääkida, nende olemasolu meelde tuletada. Kui neid põhimõtteid ja reegleid ei oleks, oleksime veelgi rohkem maailma tuultele ja tormidele valla, entroopia valitseks.

Samas peaksime ise hoiduma olemasoleva korra lammutamisest, kergekäeliselt olemasolevatest lepetest välja astumisest. Eriti neist, mis puudutavad humanitaarvaldkonda, isegi kui need kokkulepped antud ajahetkel ei tundu meile sobivat.

Me ei tohi maailmakorda, mis on meie enda vabaduse toide ja tuleviku alus, lihtsalt niisama tükk tüki haaval lammutada. Olles iga päev rakkes agressiooni tõkestamise ja Ukraina toetamisega, ei tohi me unustada pikemat ja mitmekesisemat vaadet tulevikku.

Endistest aegadest pärinev ja meil tihti kasutatav ühte sõna kordav kolmikmaksiim selles kontekstis ei tööta, on piirav ja vaatevälja kitsendav. See on liigne lihtsustus, Eesti tulevik on keerulisem.

Meie tegevusväli on palju laiem  – julgeolek on tähtsaim, kuid selle kõrval võiks samaväärset tähelepanu saada isikuvabaduste ja inimõiguste, aga ka pehme jõu temaatika.

ÜRO inimõiguste nõukogu liikmesus järgmisest aastast annab meile võimalusi jõulisemaks toimetamiseks ja suurema nähtavaloleku tekitamiseks. Saame veelgi jõulisemalt astuda välja Ukraina deporteeritud laste eest, tuua tsiviilisikute ja meedia kaitse konfliktides esiplaanile.

Ka meie innovatsiooni- ja ettevõtlusmudel ei tohiks olla ainult meie enda asi, asi iseeneses, vaid osa laiemast rahvusvahelisest keskkonnast. Eesti kultuuril, haridusel ja teadusel on maailmale päris palju pakkuda, mida kõike alles hiljuti Londonis, New Yorgis ja Chicagos adusime.  

Ja kui rääkida julgeolekust, siis peab eelkõige diplomaatia olema meie tegevuses esiplaanil. Rääkimine, suhtlemine, selgitamine, mõistmine ja kaasamõtlemine on meie eesliini põhitegevus. Rahvusvaheline õigus, institutsionaalne kord, koostöö on meie eesliini relvad.

Nii ja nendega peame me sõdima, et demokraatia säiliks, väikeriikidel oleks eluõigus ja sõja ning vägivallaga oleks lõpp. See võitlus pole kerge, see nõuab vaimupingutust ja meelekindlust ning mis kõige olulisem – pühendumust ja hoolimist. Aga ka ressursse.

Lõpetuseks välisminister Ants Piibu kirjutatu tema mõtisklusest „Pärtlipäeva mõtted“, kus ta karmi tulevikku vaadates nendib: „Pärtlipäev tõstab ka inimese lootust, et kuigi näed, kuidas igapäevases kaasaegses ühiskonnas tallatakse jalge alla sajandite või tuhandete aastate tõdesid, siiski ei maksa meelt heita ega kaotada tuju.

Sest ajalugu õpetab, et igal ööl ja raskusel on kord lõpp, et tuule ja tormi järel tuleb ikkagi vaikus ja päikesepaisteline ilm. Ja seda mitte üksi looduses, vaid igal pool. Kannataja rahulolematus ja aktiivsus lühendab surveaega, optimism ja tugev tahe viivad tõe võidule. Säärane veene on väärtuslik tegur norutamise vältimiseks.“

Õnneks me ei noruta, isegi ei kannata, vaid tegutseme piisava rahulolematusega ja aktiivselt oma riiki edendades ja hoides edasi.

Jõudu ja jaksu. Hoiame kokku!