Vabariigi Presidendi kõne aasta põllumehe autasustamisel

Nii nagu te täna hommikul juba kuulsite, viimase aasta jooksul on maailm ja maailmakaubandus muutunud rohkem kui võib-olla mitme aastakümne jooksul kokku. Seda nii kriiside ja taudide, kui ka kaubandustõkete tõttu, mis on pannud riike üha enam keskenduma oma kindlustunde ja stabiilsuse kaitsmisele. Selle kõigega peame ka meie arvestama – eriti põllumajanduses.

Põllumajanduse rolli ei saa hinnata üksnes statistiliste näitajate järgi – olgu selleks osakaal sisemajanduse kogutoodangus, hõivatute arv või mõni muu mõõdik. Põllumajandusel on palju sügavam tähendus. Ilma toiduta ei saa keegi hakkama ja toitu on vaja kõikjal maailmas. Siit tekivad ka Eestile olulised küsimused: kui palju suudame ise toota kohalikku toitu? Kuidas tagada söögilaua mitmekesisus? Kuidas arendada põllumajandust nii, et see konkureeriks välismaise odavtootmisega? Ning lõpuks – kuidas hoida elu ja tööd kogu Eestis?

Suvine seataudi puhang tõi toidujulgeoleku küsimuse valusalt päevakorda. Kuid selles valdkonnas tuleks vältida esmapilgul lihtsaid lahendusi, sest need ei pruugi pikas plaanis viia soovitud tulemuseni.

Majandus ei allu ainult soovidele ega poliitilistele lepetele – see lähtub turu vajadusest. Et Eesti toit püsiks konkurentsivõimeline koduturul, peab see olema konkurentsivõimeline ka teistes Euroopa Liidu riikides.

Teiste riikide tootjatega võistlemine eeldab head hinda ja mastaapi. Eesti väiksust arvestades pole meil realistlik olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline igas valdkonnas. Selleks, et koduturul edukalt konkureerida Poola, Leedu või isegi Soome tootjatega, tuleb meil eksportida.

Nendes valdkondades, kus ekspordime, oleme juba maailmatasemel, näiteks piima- ja teraviljatootmises. Eesti põllumehed on tõelised professionaalid ja kasutavad tipptehnikat.

Kui keskendume oma tugevustele, saame investeerida teadusmahukamasse ja keerukamasse tootmisse, mis loob omakorda paremini tasustatud töökohti ning toob noori maale. On hea, kui noortel on suur ambitsioon, seda saab rahuldada tootmist keerukamaks muutes.

Tasuks mõelda ka sellele, kuidas lisaks parimale eriharidusele anda põllumajanduse õppuritele tugev majandus-, õigus- ja juhtimispõhi. See aitaks avardada ettevõtlikku mõtlemist ning hõlbustaks uutele turgudele sisenemist. Tänases kiiresti muutuvas maailmas on oluline oskus suunda muuta ja muutusi ette näha – muidu võib kohaneja kiirelt muutuda mahajääjaks ja lõpuks kõrvale jääda.

Lõpetuseks – põllumajanduse kõrval peame üha enam rääkima ettevõtlusest väljaspool suuremaid linnu. Mida edukamaks ja mehhaniseeritumaks põllumajandus muutub, seda olulisem on arendada maapiirkondade üldist ettevõtluskeskkonda. Nii tekivad töövõimalused ka teistes valdkondades.

Töökohtade olemasolu hoiab elus kogukonnad – maapoed ja maakoolid jäävad avatuks, raamatukogud ja seltsimajad täituvad inimestega.

Meil tuleb mõelda laiemalt, kuidas hoida põllumajandus tugevana ja maaelu mitmekülgsena, et omamaine toit oleks kättesaadav nii heal kui halval ajal.

Ka mina panin kevadel kartuli maha, Eesti teadlaste aretatud peened sordid. Kuid sügisel ülesvõttes selgus, et kartuleid oli vähem kui maha pandud ja kartul oli väiksem kui seeme. Siit üks teaduslik järeldus – kartul vee all ei kasva. Aga meesaak Kadriorus oli väga hea.

Head põllumehed, soovin teile palju jõudu ja usku oma töösse!