President Karis Eesti raamatu esmamainimise päeva tähistamisel: Eesti raamat ei vaja mälestusmärke, vaid lugejaid

Täna 500 aastat tagasi juhtus midagi, mis märgib meie jaoks nii lõppu kui ka algust, millegi hävitamist ja millegi loomist.

Lübecki toomdekaan Johannes Brandese protokolliraamatu sissekanne võtab meilt esimese teadaoleva eestikeelse trükise, aga annab teadmise, et midagi sellist on üldse kunagi olnud. Kujutlegem, et meile antaks valida: kas saame tagasi oma esimese raamatu, aga kaotame teadmise oma raamatuloost või jääb meile see teadmine, aga ilma esemelise tõestuseta? Usun, et valiksime kahtlemata viimase. Ühe rahva ajalooline mälu on alati rohkem väärt kui ükskõik milline ese.

Ja olgugi, et osa olulisi ajalooallikaid on ka esemelised, ei ole need kuigi palju väärt, kui me ei suuda mõista nende lugu. Kui oleme teada saanud nende loo, kui üksikutest nootidest on saanud laul, siis võib mõni silp ajalookeerises kaduma minna, aga laul jääb.

Eesti raamatu loos on kadunud just see esimene silp, aga tunneme tänaseni noodivõtit ja teame õiget viisi. Seda ei saa meilt keegi ära võtta.

Samamoodi on ka raamatutega – olles teose kord läbi lugenud, leiab see koha meie isiklikus raamatukogus. Ja mitte selles, mis asub meie kodus, vaid selles, mis asub meie peas. See raamatukogu on olemas senikaua kui meie ning tema kogud peab komplekteerima igaüks ise, algusest peale. 

Täna on meie ees uus raamat, mis äratab ellu 1525. aasta sündmused, millest paljud ei tea. Teoses “Eesti raamatu lood” kujutlevad viis eesti kirjanikku – Leelo Tungal, Urmas Vadi, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla ja Kristiina Ehin – lennukalt ja nüansirohkelt neid sündmusi, mis võisid viia esimese eestikeelse trükise ilmumise ja selle hävitamiseni. Just ilukirjandus annab võimaluse näha ajalooliste faktide taha: aimata võimalikke vastuolusid, inimlikke valikuid ja vahel ka lihtsalt juhust.

Lõpetuseks tahan rääkida ühe loo.

Kui raamatuaastat ette valmistama hakati, oli idee püstitada mälestusmärk Wittenbergi – linna, kus tõenäoliselt trükiti esimene eestikeelne raamat. Me ei püstita mälestusmärke muinasjuttudele, öeldi Wittenbergist.

Ja tõsi ta on. Kuna Brandese kirjeldatud trükis on kas tõesti hävitatud või tänaseni kadunud, ei ole kindlat tõestust, et just Wittenberg on eesti kirjakeele sünnipaik. Selline see ajalugu kord juba on.

Mis mälestusmärkidesse puutub, siis mõelgem, kui palju mälestusmärke on püstitatud õudus- ja kannatuslugudele. Et me kunagi ei unustaks nende ohvreid. Miks siis mitte püstitada vahel mõni mälestusmärk ka muinaslugudele? See ei peaks olema kivist ega marmorist. Isegi Wittenbergi ei pea selleks sõitma. Minu ees ja minu kõrval seisab praegu nii palju lugejaid, nii palju mälestusmärke eesti raamatule.

Aitäh teile!