President Karis koolilõpetajatele: olete koolist saanud juurde vabadust teha valikuid, viia ellu oma soove ja unistusi

Head koolilõpetajad, 

soovin teile õnne, olete astunud haridusteel ühe sammu edasi. Olete saanud diplomi, mis kinnitab nõuete edukat täitmist, liikumist teadmiste ja oskuste järgmisele astmele. 

See on küll vaid üks paber, üks rida elulookirjelduses, kuid igaühe jaoks teist tähistab see siiski suure hüppe sooritamist. Küll mitte päris nii, nagu „Tsirkuse“ lauamängus, kus õnneliku veeretamisega on võimalik jätta palju ruute vahele.

Sest elu ei ole lauamäng, kus viimaks otsustab täringuõnn ning mängulaud on piiratud. Pigem tasub sellest mõelda nii, et iga uus haridussamm avardab mängulauda, avab uusi suundi liikumiseks ja teeb edenemise kergemaks. Kuid siiski, natuke õnne on ka vaja.

Nii võib öelda, et olete oma koolist saanud palju enamat kui hindeid ja diplomi. Isegi rohkem kui teadmised ja oskused. Te olete saanud juurde vabadust. Vabadust teha valikuid, vabadust viia ellu oma soove ja unistusi.

Vähesed on selle vabaduse olemust osanud sõnastada paremini kui kirjanik ja luuletaja Artur Alliksaar:

„Vabadus tähendab võimete sõltumatust, teadmist oma peaga, tundmist oma südamega ja astumist oma jalgadel.“

Siin, Kadriorus, on läbi aegade peetud palju kõnesid vabadusest. Meie lähedal laulukaare all on veel rohkem vabadusest lauldud. Oleme seda teinud rahvana aegadel, mil riiklik vabadus on olnud vaid unistus. 

Oleme seda teinud uhkusest, kui oleme end vabaks võidelnud. Ja samuti aegadel, mil juba vabana oleme rohkem või vähem kirglikult vaielnud selle üle, millist Eestit soovime.

Ent igal ajal on püsinud tunnetus, et riigikorrast sõltumatuna saame püsida vaimselt vabad, kui peame tähtsaks meie kultuuri ja haridust.

Hariduse ja haritusega tuleb tarkus, et vabadus ei ole kunagi absoluutne. Riigina ja indiviidina on mõistlik mõningaid vabadusi loovutada, et tugevdada julgeolekut, toetada ühiselu ja kindlustada ühtlane areng. 

Praeguse aja avalik vaidlus on, kui palju võime loovutada tehnoloogiale, ilma et kaotaksime midagi olulist. Kas see, kui palume keelemudelitel meie eest midagi koostada, on nutikas ajasääst või põrgutee, mille lõpus on mõtlemisvõime minetanud inimesed?

See küsimus on liiga värske, et oskaksime sellele veel vastata. Seetõttu on see oma kõigis nüanssides ka teie ees, head noored. Need valikud ei ole kunagi must-valged ega üheplaanilised. Lisaks peame meeles pidama, et see, mida otsustame hariduses, kiirgab kõikjale mujale ühiskonda. Sellest kujuneb meie riigi toimetulek ja vabadus.

Kuid meenutame taas, mida ütles Artur Alliksaar:

„Vabadus on otsimine.Vabadus on eksimine.Vabadus on südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.“

Eks teinekord jäävad kergemad võimalused ikka peale, aga kuniks meil on Alliksaare kirjeldatud südamevalu, on veel hästi. Ja pole oluline, kas räägime siis tehnoloogia kasutusest, riigijuhtimisest või isiklikest suhetest – võime valida loovutada paljugi, kuid me ei saa loovutada vastutust. Vastutus oma sõnade ja tegude eest on võõrandamatu.

Head noored!

On raamatu aasta. On laulupeo aasta. Need sündmused väärtustavad meie auväärset pärandit, kuid on olemuselt siiski suunatud tulevikku.

Neis on sõnum igale tulevale põlvkonnale: soovime kuulda, millised on teie viisid ja teie sõnad. Te ei ole vaikiv lehekülg aegade raamatus. Teil on iseoma teotahe ja tarkus.

Kõige õigemat teed ei pea teile tutvustama. See on see, mis on teid juba toonud siia – haridus.

Head teed, tublid lõpetajad! Olgu teil vabadust ja südamevalu.