Haridustöötajate Liidu 35. aastapäeval: tehisaru ei asenda õpetajat, küll aga saavad õpetaja ja tehnoloogia käsikäes teineteise mõju võimendada

Head õpetajad ja haridustöötajad!

Kolm kuud tagasi ütlesin vabariigi aastapäeva kõnes, et meil tuleb ümber vaadata oma arusaamad õppimisest ning võtta kasutusele uued võimalused. Päev hiljem kuulutasime Kadriorus välja haridusprogrammi, mille eesmärk on anda sellest sügisest 10. ja 11. klasside õpilastele ning nende õpetajatele juurdepääs parimatele tehisaru keelemudelitele.

See on suur muutus ja selle ellu viimise tempo on peaaegu hullumeelselt kiire. Soovime, et juba kolme kuu pärast, 1. septembril, saaksid programmi hõlmatud noored ja õpetajad alustada uut kooliaastat koos tehisaru pakutavate võimalustega.

Paljugi selle programmi juures ei ole veel paigas. Seetõttu on mõistetav, kui ka teie olete ettevaatlikud ja äraootavad.

Kuid ega pealtnäha ei olegi tulev kooliaasta teistmoodi. Te saate õpilastega klassiruumides kokku, avate õpikud ja arutate teemasid. Muutunud on see, et kohtades, kus on mõistlik õppimisse kaasata tehisaru, on teil võimalus seda teha.

Eelkõige algabki uue kooliaasta algusega ühine õppimine, kus need kohad on. Teadlastel ja praktikutel on häid mõtteid, kuid mitte kõiki vastuseid. Küll ekspertide toel, kuid lõpuks peab iga õpetaja ja õppija enda jaoks sobilikud kasutusviisid ise leidma.

Oluline on rõhutada, et see algatus ei too tehisaru koolidesse, sest need nutikad programmid istuvad paljude õpilaste ja õpetajate arvutites ning telefonides juba praegu. Neid kasutatakse õppetöö jaoks, mõnel pool avalikumalt ja teadlikumalt, mõnel pool varjatumalt. Sellest ka pakiline vajadus võtta ohjad, enne kui tehnoloogiakasutus läheb isevoolu teed.

Tehisaru algatus toob koolidesse eeskätt võrdsed võimalused, et ei tekiks ega süveneks digitaalne lõhe. Me ei saa enam peita pead fakti ees, et õpilased juba kasutavad koolis tehisaru. Nüüd peame aktiivselt arendama vajalikke oskusi, kuidas tehisaru mudeleid õppimises mõistlikult kasutada.

Avalikkuses on alanud vajalik arutelu tehisaru rolli üle hariduses. Näen sealt, et keegi ei pea sammu valeks. Küll rõhutatakse, et oluline on seda teha õigesti ning läbi kaaluda kõik riskid. See on võimalik ja tean, et programmi eestvedajad on sellele pühendunud.

Tuleviku-uurija Johanna Vallistu tõi hiljutises arvamusloos esile, kuidas tehisaru lõimimisel senistesse tegevustesse on vajalik leida mõistliku tuginemise tasakaal. See tähendab oskust hinnata, millal ja millises mahus anda otsustusvõimalus tehisarule ning millal peaks inimene säilitama kontrolli ja vastutuse. Seda oskust vajavad õppimise suunamisel nii õpilased kui ka õpetajad.

Ütlesin ka ise algatuse välja kuulutamisel järgmised laused: „Programm aitab kaasa, et tehisaru kasutus elus ja õppimises toimuks juhitult, koos õpetajaga. Ja selle nimel, et see toetaks mõtlemist ja loovust, mitte ei asendaks seda.“

Teie roll, head õpetajad, on selle juures keskne. Ma tean, et see kõlab järjekordse vastutusrikka ülesandena teie õlul. Kuid sisuliselt ei ole tegu täiendava kohustusega. See võib olla uutmoodi, ent olemuselt ikka seesama, mida õpetaja töö endast     kujutab – aidata noor inimeste teadmiste ja oskusteni, mille najal saab ta ühiskonnas edukalt hakkama.

Tehisaru on põhjalikult muutnud seda keskkonda, milles peab toime tulema. Kohanema ei pea mitte ainult kool, vaid ka ülikoolid, avalik sektor ja ettevõtted. Kõigi jaoks muudab tehisaru mõned asjad keerukamaks, teised lihtsamaks.

Olen viimastel kuudel kohtunud haridusekspertide ning koolides ka õpilaste ja õpetajatega, et mõista, kuidas praegu tehisaru koolides kasutatakse ning millised on ootused tehisaru haridusprogrammile. 

Neilt kohtumistelt on jäänud kõlama, et just õpetajatel võib tehisarust olla kõige rohkem kasu. Tundide ja õppematerjalide ette valmistamine on oluline koormus, kuid keelemudelite abiga saab selles tublisti aega kokku hoida. Nii jääb teile ka rohkem mahti tegeleda õpetajatöö tähenduslikumate osadega, näiteks suhelda õpilastega või olla loov.

Seda on mulle rääkinud õpetajad, kes on tehisaru mudelitega palju katsetanud ja leidnud viisid, kuidas see saab neid aidata. Muidugi on kohtumistel olnud ka neid, kes on proovinud, ent on endiselt skeptilised. Ja neid, kes pole veel pihta hakanud.

Julgustan siiski kõiki proovima, üksi ja kolleegidega. Miski ei veena kindlamini kui oma kogemus. Minu külastatud koolides rääkisid õpetajad õpiringidest, kus jagatakse vastastikku näpunäiteid, kuidas tehisarult paremini küsida ja milliseid muid nippe kasutada. Tänu neile on nii mõnestki skeptikust saanud agar kasutaja. 

See meenutab mulle, kuidas korraldati õppimine ümber koroonaviiruse distantsõppe ajal. Ka siis tuli kiiresti kasutusele võtta uued meetodid. Õpetajate ja haridustehnoloogide koostöös saadi sellega ladusalt hakkama. Nii mõnigi õpetaja omandas tänu sellele võtteid, mida kasutab senimaani.

Distantsõppe puhul oli Eesti suur eelis, et olime põhimõtteliselt valmis. Nii tehnoloogiliselt, digioskuste poolest kui ka meetodite ja põhilise õpivara osas. Koolid, teadlased ja haridustehnoloogid olid juba aastaid ette valmistanud võimekust, mida viiruse levides ühtäkki läkski vaja. 

Tehisaruga on pisut samamoodi. See, millest nüüd seoses tehisaruga levikuga räägime – näiteks, et kodutööd klassikalisel kujul ei täida enam õppimise      eesmärke – on tegelikult sama, milles on meid juba pikalt üritanud veenda hariduspsühholoogid. Sisseharjunud õpetamismudelis on nii mõndagi, mis ei toeta õppimist asjade üdini selgeks saamise tähenduses. Ega toeta uusi oskusi, mis on vajalikud meie infost üleküllastunud ühiskonnas. 

Mõned koolid hakkasid uute õpetamise viiside poole liikuma juba varem. Teiste jaoks on tehisaru tulek vajalik katalüsaator. See suunab omaks võtma vaadet õppimisele, mille keskmes on kriitilise mõtlemise, arutlus- ja analüüsivõime ning sotsiaalsete oskuste areng.

Seda kõike on võimalik teha koos tehisaruga. Meie noored on nutikad ja saavad sellega hakkama. Jah, on neid, kes ootavad keelemudelilt vastuseid, mida nad saavad kopeerida. Neid tuleb toetada kahjulikest õpiharjumuste loobumisel.

Aga teisalt on neid, kes on iseseisvalt leidnud tehisaru näol endale õppimise partneri. Nemad ei küsi vastust. Nemad küsivad: palun näita mulle, kuidas saan hakata seda ülesannet lahendama.

Ja veel üks nõuanne, mida sain oma varasematelt kohtumistelt õpetajatega – on oluline, et ka õpetaja räägiks läbipaistvalt, milleks ja kuidas tema tehisaru kasutab. See aitab luua kuvandit, et tehisaru saab olla mõistlik aitaja, kui meil on vaid tarkust valida, millal sellele tugineda ja millal mitte.

Hoida end õigetel hetkedel tehisaru kasutamisest tagasi ongi ilmselt üks keerukamaid asju, mida peame õppima. Keelamine ei aita. Seda tõestab kas või nutitelefonide näide. Hiljutine Suurbritannia uuring näitas, et nutitelefonide keelamise järel ei paranenud koolis ei õppeedukus ega vaimse tervis. Sest noored kasutasid telefoni ikka sama palju, ent nüüd lihtsalt rohkem öötundidel.

Rootsi, kes veel äsja kaalus koolide täiesti tehnoloogiavabaks muutmist, on nüüd samuti teatanud, et pakub õpilastele ja õpetajatele vaba juurdepääsu tehisarurakendustele.

Selle valdkonna peadpööritavatest arengutest hoolimata on aga üks asi kindel: tehisaru ei asenda õpetajat. Küll aga saavad õpetaja ja tehnoloogia käsikäes teineteise mõju võimendada. Kindlasti ka täielikule eestikeelsele haridusele üleminekul.

Lugupeetud õpetajad ja haridustöötajad!

Kõnelesin täna pikalt tehisaru tulekust meie koolidesse, sest näen seda teemana, mis nüüdsest kujundab tugevalt õpetajate tööd ning hariduse olemust. Loodan, et võtate tänasest kaasa mõned mõtted ja viite need oma koolidesse, et pidada seal avatud diskussiooni, toetada õpetajate valmisolekut õppimiseks ning seista alati parima hariduse eest.

Soovin teile edu!