President Alar Karis Noore arhitekti preemia üleandmisel: arhitektuur on isikupärane kunsti väljendusvorm

Hea arhitektuurirahvas, austatud noored loojad,

on rõõm taas anda välja noore arhitekti preemiat ja mõelda sellega seonduvalt meie arhitektuuri tulevikul.

Arhitektuur ja laiemalt ruumiloome pakub avaraid võimalusi meie ühise tuleviku kujundamisel. See tähendab vastutust, sest sellest sõltub palju – meie elukeskkond, inimeste heaolu, turvalisus, omanäolisus, identiteet.

Tänaste noorte arhitektide ees on võimalus kujundada oma lastele parim kodu, koolitee, töökeskkond. Paik, kus elaksid maailma õnnelikumad eestlased. 

Aga nende lahendada on ka probleemid, mida me seni ei ole osanud või jõudnud lahendada. Või halvimal juhul, mida me ise oleme tekitanud. Kuid te saate sellega hakkama. Teis on piisavalt idealismi, fantaasiat, häid ideid ja mässumeelsust.

Ärge peljake olla sellised loojad, kes unistavad suurelt. Ärge peljake ka loovat ametniku tööd. Et tulevikus riigiarhitekti ameti konkursid ei luhtuks. Et meil oleks vajaliku haridusega inimesi ruumiplaneerimise ametites. 

Jah, vahel on vaja ka vaielda ja võidelda minu põlvkonna gerontidega, aga see on vajalik võitlus. Sest nagu ütlesin, te loote seda keskkonda endale ja oma lastele, meie oleme siis läinud.

Nagu lugesime hiljutisest kultuurilehest Sirp on näiteks tallinlased oma elukeskkonnaga vähem rahul kui varem. Ja see ei tohiks kedagi rõõmustada. Just seetõttu peame hakkama veel enam tähelepanu pöörama mürale, jalakäijatele ja ratturitele ning turvalisusele meie elukeskkonnas. 

Viimaseid arhitektuuripreemiaid vaadates tasub märkida, et ka taaskasutus, renoveerimine ja mahajäetud paikade uuele elule äratamine on väärt, vajalik ja mõistlik rada, mida käia. Et anda uus hingamine ununenud ja unustatud paikadele, milles teie kujutluste ja visioonide abiga võib leida omanäolisi oaase.

Samamoodi vajavad uut hingamist paigad väljaspool tõmbekeskusi. Meil on vaja, et ka teie aitaksite vastu seista ääremaastumisele. Et kogu Eesti oleks hea elukeskkond. Ruum, mis meelitaks ligi ja annaks koha, mille üle rõõmu tunda. 

Jah, seal on sageli projektid, mille eest saab ehk vähem raha, kuid meie ühise tuleviku Eesti seisukohalt on need hädavajalikud. Kasutaksin siinkohal vana-aja mõistet – aatelisus. Sest töö eesti arhitektina on midagi suuremat kui oma heaolu. 

Lõpetuseks – idealismi ja arhitektuuri kui kunsti tajumist ei tohi silmist kaotada. Arhitektuur ei ole vaid pragmaatika, kaine kalkulatsioon ja töö tellija materjalist, vaid isikupärane kunsti väljendusvorm. 

Unistan ikka ja jälle arhitektuurist, mis kestaks üle sajandite. Millest saaksid maamärgid nii Eestis, aga miks mitte ka laiemalt. Meil on hulk hooneid, objekte, arhitektuuripärle, mis on seda suutnud. 

Ärge unustage idealismi!

Aitäh.