Vabariigi President teenetemärkide üleandmisel: Eesti saab teile toetuda, teie annate Eestile näo

Lugupeetud teenetemärkide saajad ja teie lähedased.

Palju õnne teile kõigile. 

Alustuseks üks kaugelt kajav tsitaat:

„Et meid takistamas on majanduslikud raskused, sotsiaalsed puudused ja poliitilised vastuolud, – mis sellest! Kui meie aga ära kasutame oma riiklikud võimalused, küll meie siis oma elu korraldame, kuidas olud seda iganes lubavad ja meie ise tahame.“

Need sõnad ütles Jaan Tõnisson sajand tagasi, Eesti Vabariigi seitsmendal sünnipäeval, 24. veebruaril 1925.

Selles ütlemises on uhkus riikliku iseseisvuse üle. Usk, et see lubab meil kõigil targemaks ja rikkamaks saada. Lootus, et oskame oma võimalusi kasutada.

Tõnissoni tsiteerisin põhjusel, et olen kõigi teie kohta lugenud lühemat või pikemat iseloomustust, mis aitas otsustada teenetemärgi andmise üle ja on meid nüüd täna siia kokku toonud. Ning ikka ja jälle mõtlesin, kui palju võib ühe inimese ellu mahtuda, kui palju võib ta jõuda. See teeb kadedaks, mind ennastki.

Ent kõige selle alus on ikkagi inimese enda tahtmine ja oskus teha oma tööd ning mõista ja hoida kaasteelisi. Just pilgu ja teo avarus iseloomustavad ka tänavusi teenetemärkide saajaid.

Eesti saab teile toetuda ja teie annate Eestile näo. Selles on tarkust ja märkamist, sihikindlust ja ettevõtlikkust, visadust ja andestamist, aga võibolla ka natuke trotsi ja kangekaelsust, iseteadvust ja põikpäisust. Kõike seda, mis teeb inimesest inimese ja sellisena ühiskond meid vajabki.

See kõik ei muuda meid ühetaolisteks, nagu muruniidukiga lõigatuteks. Mida enam me tunnistame igaühe õigust olla tema ise, tunnistame erinevaid arvamusi, julgeme ja oskame argumenteeritult vaielda, seda tugevamad me oleme. Arutelu vaigistamine, käsukorras kuulekusele või ainult ühele arvamusele sundimine aga hakkab seda tugevust murendama.

Viimased aastad oleme varasemast rohkem mõelnud rahvusvahelistele sündmustele ja muretsenud, kas ja kuidas võivad need Eestit puudutada. Nüüdne teenetemärkide kavaleride nimekiri kinnitab, et puudutavad vahetult. 

Mulle teeb rõõmu, et Eestil on nii palju toetajaid, nii palju liitlasi. Me ei ole üksi ja me ei jää üksi – siin on liitlaste tähendus, muidugi eeldusel, et meil endal on tahe, oskused ja võimekus Eestit kaitsta. Kinnitan teile, et meil on kõik need kolm olemas – tahe, oskused ja võimekus.

Sarnaselt algusele ma ka lõpetan Jaan Tõnissoniga sada aastat tagasi, 24. veebruaril 1925.

„Kõrk enesearmastus ei tohi meil mitte silmi segada seletamast, kuidas meie riikliku iseseisvuse tähe all ise oma saatuse üle otsustajad oleme.“

Selles Tõnissoni lauses on rohkem uhkust kui muret. Nii on see ilus soov meile kõigile. Olla oma saatuse üle otsustajad iseseisvas Eestis! 

Elagu Eesti!