President Alar Karis inimõiguste aastakonverentsil: peame hoiduma ettekäändelisest lähenemisest julgeolekule

Lugupeetud kuulajad!

Tahaksin öelda mõne sõna teemal „Inimõigusteta pole ka julgeolekut“. Kuid lubage mul jõuda selleni läbi paari käänaku.

Nädal tagasi algas Eesti Raamatu Aasta. Niisiis – head raamatu aastat meile kõigile! Pealegi võtab ka tänavuse konverentsi programm juhiseks raamatu ja toob veidi süngelt meie kaasaega George Orwelli romaani „1984“. See on mõtteline teekond olukorda, et sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud.

Sel aastal möödub pool sajandit Helsingi lepete sõlmimisest. 

Meenutagem: 1975. aastal toimus Euroopa Julgeoleku ja Koostöökonverents, kus lääne- ja idariigid ning Kolmas maailm leppisid kokku julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes. 

Nagu teame, võeti neisse lepetesse ka inimõiguste austamise kohustus. Nimelt jäi pärast pikki vaidlusi peale seisukoht, et inimõiguste tagamiseta pole ka rahvusvahelist julgeolekut. 

Mõelgem sellelegi, millist ohtu nägid tollal eestlased: kardeti, et suurriigid sõlmivad leppe, millega tunnustatakse Nõukogude Liidu õigust okupeeritud aladele, muuhulgas Eestile. 

Nõukogude Liidu huvides oligi väita, et kui tema faktilisi piire ei tunnustata, siis pole ka julgeolekut. Midagi sarnast kuuleme Venemaalt täna. See on ettekäändeline arusaam julgeolekust, et põlistada oma võimu okupeeritud territooriumitel. Olen aga kindel, et õiglus ja julgeolek ei ole vähemalt pikas perspektiivis lahutatavad. 

Kuid on veel üks põhjus, miks tasub meenutada 1975. aasta leppeid. 

Inimõiguste alust rajavad dokumendid olid selleks ajaks teatavasti juba sündinud: 1948. aastast pärineb inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt oli vastu võetud 1966. aastal jne. Ka Nõukogude Liit oli andnud neile dokumentidele oma allkirja. Tegelikkuses see aga ei kajastanud, allkiri jäigi vaid allkirjaks. 

Kui tulla tänavuse inimõiguste aastakonverentsi teema juurde, siis võiks küsida, mis on düstoopilisem – kas see, kui riik ütleb ausalt, et inimõigused temale ei kehti või kui luuakse mulje, et kehtivad küll, aga tegelikkuses nendele õigustele tugineda ei saa? Viimasel juhul on lugu võib-olla hullemgi, sest inimõiguste rikkumine on siis varjatum. 

Pärast 1975. aastat tekkisid surverühmad, mis nõudsid, et Nõukogude Liit täidaks iseenda võetud kohustusi. Eestiski oli julgeid inimesi, kes protestisid Helsingi lepete rikkumise vastu ning langesid seetõttu repressioonide alla ja ka vangistusse. Võitlus inimõiguste eest oli osa meie vabadusvõitlusest. 

Oleks naiivne arvata, et praegu, kui oleme iseseisvad, seda võitlust enam pidada ei tule. Eesti on demokraatlik riik, mis võtab oma kohustusi tõsiselt. Kuid alati ei piisa heast tahtest. On vaja inimesi nagu teie, kes jälgivad ja hoiatavad. 

Inimõiguste ja julgeoleku probleem ei ole kadunud. Sageli mõistetakse seda nii, et ühel pool kaaludel on inimõigused, teisel pool julgeolek. Ning kui rahvusvaheline olukord läheb pingelisemaks, peame tegema julgeoleku nimel järeleandmisi – siis tuleb õigusi ja vabadusi rohkem piirata. 

Siiski söandaksin ma väita, et tänagi kehtib see vana tõde: inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.

Samuti peame tänagi hoiduma ettekäändelisest lähenemisest julgeolekule. Oht on ka see, kui hakkame looma piiranguid pelgalt selleks, et tunda end kindlamalt. 

Või isegi vaid arvates, et nüüd võibolla saame end kindlamalt tunda. Iga piirangu puhul peame küsima, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning mis kinnitab, et üldse midagi saavutatakse. 

Tänapäeval tähendab inimõiguste kaitsmine ehk isegi esijoones hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist. 

Muuseas tähendab see ka avalikku kontrolli võimu üle. Tarka rahvast ei saa olla vabaduseta, ilma targa rahvata aga pole head valitsemist. Mida pingelisem on maailm, seda vähem saame endale lubada rumalust. 

Nüüd aga – arukaid arutelusid teile.

Aitäh.