President Karis Tartu rahulepingu 105. aastapäeva tähistamisel Rüütelkonna hoones: see leping oli kahtlemata Eesti diplomaatia üks suursaavutusi
02.02.2025
Foto (Arp Karm, 2020): Alar Karis tutvumas Tartu rahulepingu originaaliga
Viis aastat tagasi oli mul haruldane võimalus hoida käes ja lehitseda Tartu rahulepingu originaali, ja tõdeda veelkord, et see leping oli kahtlemata Eesti diplomaatia üks suursaavutusi.
Püsiva lepingu saavutamine Venemaaga on alati väga keeruline ja kohati tundub see lausa võimatu, sest Venemaa taganeb võetud kohustustest niipea, kui see tundub neile kasulikum. Seda näitas ka meie ajalugu, mil vaevalt mõned aastad pärast Tartu rahulepingu sõlmimist korraldati Eestis ebaõnnestunud võimuhaaramise katse 1. detsembril 1924.
Samas, reeglitel põhineva maailmakorra eest seistes, lääneriikide ühtsuses ja koostöös peab olema võimalik luua olukord, mis sunnib Venemaad lepinguid austama.
Eesti otsustas läbirääkimistele Nõukogude Venemaaga minna üksi, aga siit ei saa järeldada, et liitlassuhted polnud olulised. Kindlasti aitas väline abi sellele kaasa, et Eesti jõudis lõpuks nii tugevas positsioonis läbirääkimiste laua taha, et Nõukogude Venemaa pidi neid kõnelusi võtma tõsiselt.
Tartu rahu õppetunde analüüsides näeme, millised on eeldused tõsisteks läbirääkimisteks. Soovin siin rõhutada mõningaid olulisimaid neist, mida on kasulik tänagi teada.
Esiteks, agressor loobub ultimaatumitest ja on loodud realistlik ruum kokkuleppeks. Tartu rahukõneluste alguses tegi Venemaa ettepaneku, et Eesti-Venepiir võiks joosta Kundast. Kui Venemaa polnuks valmis tegema järeleandmisi, siis ei oleks olnud kõnelustel ka mõtet. Tartu läbirääkimised katkesidki 1919. aasta lõpus, kuid Moskvas otsustati, et ikkagi soovitakse rahu, ja seetõttu tehti ka piiriküsimuses järeleandmisi.
Teiseks, läbirääkimisi ei kasutata pelgalt propagandaks – näitamaks rahvusvahelisele avalikkusele, et soovitakse rahu, kuigi tegelikult see nii pole. Või on kõnelused vaid manööver sõjategevuse hilisemaks jätkamiseks ja teise poole nõrgestamiseks.
Ja viimaks, mis võib-olla kõige tähtsam, et agressor aktsepteerib neil kõnelustel teist poolt suveräänse riigina ja pooled on valmis mõtlema laiemale raamistikule selleks, et koos eksisteerida ja suhelda.
Seda näitab eeskätt tõik, et lisaks sõjategevuse lõpetamisele ollakse valmis rääkima samuti tehnilistest küsimustest nagu seda oli Tartu läbirääkimistel näiteks Peipsi veetase või Narva kose ühine kasutamine. Ukraina ja Venemaa puhul peaks võimalik rahuleping, kõikide muude tehniliste küsimuste seas, käsitlema või vähemalt viitama, kuidas agressor hüvitab tekitatud kahjud.
Need teadmised on täna olulised, sest tõsiseltvõetavast rahuläbirääkimisest ei saa kõnelda enne, kui mainitud eeltingimused nendeks kõnelusteks on täidetud. Eesti ajaloos pakutud kogemus on siin abiks. Ja selle tutvustamisel, head diplomaadid, on teil kandev roll.
Head Tartu rahu aastapäeva.