Vabariigi President Alar Karis Kaitseväe 106. aastapäeval: suurtele vastu seismine on Eestil veres

Kallid kaitseväelased, head sõbrad,

Sõjast ja rahust räägivad praegu kõik. Ja see on ka mõistetav. Sõda Euroopas kestab 1002 päeva. 1002 päeva, tegelikult rohkemgi oleme me aidanud Ukrainat Venemaa agressiooni vastu. Relvastuse, varustuse, luureinfo, väljaõppega. Sest seni, kuni Venemaa ei ole saanud tunda kaotust Ukrainas, jääb ta ähvardama Euroopa ja vaba maailma julgeolekukorda ka tulevikus. 

Kuid kõik need 1002 päeva oleme ka varasemast rohkem ja kiiremini edendanud Eesti ning kogu siinse piirkonna kaitset. Oleme pannud pea 4% SKPst oma riigikaitsesse ja paneme tulevikus rohkemgi. 

Et olla valmis. Et olla kaitstud ja kindlad. Et näidata vastasele – Eesti on koos liitlastega valmis NATO siinset nurka kaitsma esimesest sekundist ja esimesest sentimeetrist. Et oleme valmis ründajat lööma täpselt, valusalt ja sügavalt.

Tänastes tõsioludes mõneti ootamatult, kuid siiski siiralt, küsiti minult ühel hiljutisel välisvisiidil, et kas me väikese riigina ei karda oma palju suuremat naabrit ärritada ja välja vihastada? Kas Eestil poleks mitte targem Venemaa soovidega arvestada ja järeleandmisi teha?

Küsijad aga ei mõista, mida teame meie nii hästi kasvõi oma iseseisvuse taastamise loost: 

Suurtele vastu seismine on Eestil veres. 

Kiusajatele, türannidele ja ebaõiglusele vastu seismine on Eestil veres. 

Nagu on Eestil veres ka vastuseis igale katsele otsustada üle meie peade meie oma saatuse üle.

Me hoopis paneme varakult kannad maha ja lükkame selja sirgu. Me koondume ja lööme liitu, nii omavahel kui ka oma sõpradega maailmas.  Me asume oma vaba maa, oma lähedaste, ja oma eluviisi kaitsele. Sest ajalugu on tõestanud, et just rahvas, kes tahab ja oskab end kaitsta, jääb kestma, mitte ei kao ega lahustu teistes.

Just teie, kaitseväelaste, meelt ja tegu suunab kõige otsesemalt meie rahva tahe seista julgelt ja enesekindlalt vastu vastasele, ükskõik kui ülekaalukas ta ka ei tunduks. Ma pole veel kuulnud üheltki Eesti kaitseväelaselt hirmu vaenlase ees, pigem kuulen ma igal kohtumisel teiega uusi võimalusi, kuidas selle vaenlase võimalikku rünnakut eos nurjata. 

Veri on paksem kui vesi. Viimati Kiievit külastades panin sõjas hukkunute mälestusseina äärde eraldi pärja ka sinna, kus ripuvad hukkunud Eesti meeste pildid. 

Mõtlesin korra Ivo Juraki, Tanel Krigguli, Martin Jäägeri ja Mõkola Iljini peale. Neilgi oli sügaval veres soov võidelda kurjuse ja ebaõiglusega. Ja olgugi, et Eesti riik ei saatnud neid lahinguväljale, olid nad siiski meile omad ja ühed meie seast. Seepärast meenutagem neid oma mõtteis ja südameis, nagu meenutame teisigi meie langenud kaaslasi.

Kõik kaitseväelased on meie inimesed. Ja Eesti kaitsevägi ongi eelkõige inimesed. Ning kui inimene on millelegi endast suuremale pühendunud, väärib see alati esiletõstmist. Seetõttu tervitan ma üht hiljutist kaitseväelastelt endalt tulnud algatust. 

Nimelt tegid nad mulle ettepaneku hakata tunnustama Vabariigi Presidendi kui riigikaitse kõrgeima juhi eritänukirjaga kõiki neid, kes on veerand sajandi oma elust pühendanud kaitseväele. Kellele kaitsevägi on olnud elutöö. 

See on väärt mõte, mille ma heameelega ka ellu viin. Ning loodan, et see traditsioon jääb kestma nagu jäävad kestma kõik meie ülejäänud väärt traditsioonid. Ning nagu jääb kestma kaitsevägi ja nagu jääb kestma meie riik ja rahvas. 

Soovin teile head pidupäeva, kaitseväelased! 

Elagu Eesti!