President Karise sõnavõtt Vabadussõjast osa võtnud Tallinna koolide mälestusüritusel

Austatud õpetajad ja õpilased, hea Eesti tulevik!

Eesti Vabariigi 105. aastapäeva eel tahan ma teile rääkida püsivusest ja julgusest.

Kui Johann Voldemar Jannsen 1830. aastatel oma unistusest – hakata välja andma maarahvakeelset ajalehte – Vändra köster-koolmeister Kochile rääkis, vastas Koch seepeale: „Kas te kollanokad ka teate, mis see on ehk tähendab? Talurahvale seitungi! /…/ Vaevalt mõistab kümnest üks veerida, lugemisest pole juttugi ja neile peaksivad seitungid trükitud saama! Teie panthabemed oma ninatarkusega! Kes peaks neid kirjutama, kes trükkima ja lugema, ja mis veel enam, kes mõistma?“

Ometi asus Jannsen tasapisi oma unistuse elluviimise suunas tööle, võttes vahepeal muuseas ka käreda köster Kochi vennatütre omale naiseks.

5. juunil 1857. aastal nägigi ilmavalgust esimene Perno Postimehe number, mis algas nüüdseks juba kuulsaks saanud sõnadega: „Terre, armas Eesti rahvas!“

Just sealt pealt hakkas maarahvas tundma end üha enam eraldi rahvusena, tekkisid ühised unistused ja eesmärgid. Aga et nendeni jõuda oli tarvis visa ja järjekindlat püsivust. Kui Jannsen oleks mõelnud, et oma ajalehe loomisest ja esmakordselt maarahva Eesti rahvaks nimetamisest aitab mulle küll ja see on piisav, ei oleks sündinud meie identiteeti, kultuuri, ühtset kirjakeelt. Poleks sündinud Eesti riiki. Vähemalt mitte päris sellisel kujul või sellise ajaga.

Jah, me elame ajastul, kus kõik naudingud tuleb kohe kätte saada ja dopamiinidoos on vaid mõne pöidlaliigutuse kaugusel nutiseadmes. Aga selline hektiline ja heitlik lähenemine muudab meid vaid ärevaks ja rahutuks. Meie hing jääb tegelikult janusse. Suuri ja tõeliselt rahuldust pakkuvaid tegevusi saab teha vaid süvenenud ja pühendunud püsivuse najal. Tänu sellele sündis Eesti Vabariik.

Oma riigi sünniks oli samuti tarvis ennastsalgavat julgust. See julgus viis Vabadussõtta ka Tallinna koolide õpilased – teie koolide – võimlemisõpetaja Anton Õunapuu eestvedamisel.

On tarvis julgust suurelt mõelda ja unistada ning julgust ka see välja öelda ning teoks teha. Nagu 1905. aasta revolutsioonilistest meeleoludest kantuna luuletaja Juhan Liiv oma luuletuses „Kas näitad?“ söandas välja hääldada tol ajal utoopilisena tundunud mõtte: „Ükskord on Eesti riik.“

Ka julgust eksida ja oma eksimust tunnistada. Julgust kahelda ja mitte kaotada kaheldes eneseusku. See kõik kuulub targa rahva juurde.

Seejuures juhin tähelepanu, et elu ei ole must-valge, ta ei allu puhtalt ratsionaalsusele ja loogikale. See teebki elu huvitavaks, aga ühiskonna juhtimise seisukohalt keeruliseks.

Ärgem kunagi leppigem lihtsate, must-valgete ega lahterdavate lahendustega, olgugi et meil on ajastu, kus minu tõde kinnitav artikkel mõne kliki kaugusel internetis ja elame oma infomullides. See on primitiivne ega vii heade lahendusteni.

Elu on kirju ja ei muutu kunagi jõuga must-valgemaks. Arvamused on kirjud ja selle eest ei peaks teistmoodi mõtlevaid inimesi risti lööma. Seetõttu ei näe me avalikke debatte, vaid hoopis pealkirju, postulaate ja plakatlikkust ning arvamuste lihtsustamist, sildistamist. See on julgus mõista ja aktsepteerida teistsugust mõtlemist, vaateid ja inimesi. Ja lõpuks teeb see meid tugevamaks ja avaramaks.

Head kuulajad!

Soovin teile kõigile kannatlikku püsivust oma unistuste ja eesmärkide ellu viimisel ja julgust mõelda, öelda ja kahelda! Et Eesti oleks ja kestaks läbi aegade.

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva puhul!