President Alar Karise sõnavõtt kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel

Kallid sõbrad!

Lugesin kodanikuühiskonna aasta tegijate iseloomustusi ja tundsin suurt heameelt: Eesti nii paljudes paikades on nii palju inimesi, kes piltlikult öeldes, ja võibolla see polegi ainult piltlikult, kodukohta või kogukonda vabatahtlikult kätel kannavad.

See headus ja osavõtlikkus annab kindlustunde, et Eesti on meie inimestele koht, millest me hoolime ja mida tahame ise paremaks muuta. Ise – see tähendab käsu või korralduseta, südame sunnil ja heast tahtest tõugatuna.

See on imetlusväärne.

Jäin mõtlema, et mis teid käivitab, mis lükkab vabatahtliku töö tegijat enda aega ja energiat teistele andma. Usun, et selleks päästikuks võiks olla soov ja tahtmine, et ise tehes on teil võimalik midagi ka tegelikult paremaks muuta, iseenda, aga rohkem ikka teiste jaoks.

Seda isegi siis, kui tuleb ette hetki, ja neid hetki tuleb kindlasti ja mitmeid kordi, millal te tunnete end Sisyphose töö tegijana. Aga teie pole hiiglasliku kivikamaka ülesmäge veeretamist saanud karistuseks, vaid see on teie vabatahtlik valik.

Ja teiseks, pole õige öelda, et teie mäkke veeretatud kivikamakas sealt alati alla veereb, mistõttu peate Sisyphose kombel oma tööd lõpmatuseni kordama. Paljud heateod jäävad püsima, kasvõi neist puudutatud inimeste mõtetes ja tänupilkudes.

Seda, kui suure hingega on Eesti ja kui hoolivad on Eesti inimesed, nägime taas eelmisel aastal. Tuhanded sirutasid ukrainlastele käe, aidates neid traagilises katsumuses – sõjas, mida nad peavad oma maa vabaduse eest.

Paljud eestimaalased asusid vabatahtlikult organiseerima eripalgelist abi, asusid abistama meile saabunud sõjapõgenikke, kes olid sunnitud kodust lahkuma olukorras, kus kaasa sai võtta ehk kõige hädapärasema.

Moeajakirjanik Aljona Eesmaa rääkis sellest, miks ta läks Venemaa alustatud sõja puhkedes vabatahtlikuks Tallinna sõjapõgenike vastuvõtukeskusesse. Ta läks seetõttu, et midagi päriselt ära teha, ise teha, sest nii tundus talle parem ja õigem, kui kodus ekraanide ees pisarateni muretseda. Seejuures, nagu ta ütles, ravis Ukraina sõjapõgenike abistamine omamoodi ka kurjadest sõjauudistest kasvanud hingevalu.

Head sõbrad

Alati on võimalik jätta hea ja vajalik mõte teoks tegemata. Teie olete valinud teise tee ja teie läbi on Eesti palju paremaks saanud. Mul on hea meel, et usk vabatahtliku tegevuse jõusse on saanud loomulikuks osaks Eesti elust. Teie aitate seda oma töö ja tegemistega hoida.

Aitäh teile! Toetame üksteist!