Vabariigi President Alar Karise sõnavõtt Maaülikooli rektori inauguratioonil

Hea Maaülikooli pere! Lugupeetud rektor!

„Eesti maaülikooli idee peaks vastu pidama nii kohalikele tuuleiilidele kui ka Euroopa tormidele, sest maa on see, mis on alati oma rahvast toitnud.“

Nõnda sõnasin ma ise 20 aastat tagasi, olles andnud just rektori ametivande ja saanud presidendilt kaela ametiketi.

Maaülikooli areng neil aastatel ning meie praeguse aja iilid ja tormid on näidanud, et see idee on vastu pidanud. Enamgi veel. Nüüd ei kõnele me mitte ainult sellest, et maa peaks rahva ära toitma. Meie ootus on palju laiem, sest loodame, et maaga seotud tegevused tagaksid meile kõigile elamisväärse tuleviku. Säästlik maakasutus ja metsandus, taastuvenergeetika, kohanemine kliimamuutustega – need on meie ajastul saanud ellujäämise teadusteks.

Muidugi ei piisa, kui lisame kõigele moepärast eesliite rohe-. Soovitud kestliku tuleviku loomine eeldab mõtteviisi senisest enam maa-keskseks muutumist – ja maa on selles lauses samaaegselt nii suure kui ka väikese tähega. See on mõtteviis, mille üks väljapaistvaid kandjaid on Maaülikool olnud ja mille nimel kõnelemist teilt jätkuvalt ootan. Soovitud eesmärkide saavutamiseks on vajalikud akadeemiline tipptase, praktikute ajakohased oskused, poliitiline otsustusjulgus, aga samuti ühiskondlik arusaam ja toetus.

Ülikooli kolmel tegevussuunal ei lõpe töö kunagi – alati on uusi teaduslikke probleeme, mida lahendada; alati vajab koolitamist uus spetsialistide põlvkond; alati on tarvis neid teadmisi viia ka riigijuhtide ja ühiskonnani. Teades, et tulevik on tormine, otseses ja ülekantud tähenduses, on seda kõike vaja rohkem kui kunagi varem ja paremal tasemel kui kunagi varem.

Enne kui ma lõpetan, teen maamehe sügava kummarduse Mait Klaassenile, kes on pikka aega hoidnud ja arendanud Maaülikooli. 

Soovin jõudu, Eesti Maaülikool. Soovin jõudu, rektor Ülle Jaakma. Luban Sinu tegemistel ikka silma peal hoida, pealegi lahutab meie kodusid vaid Sinu väike õunaaed.

Ma tänan.