President Alar Karise kõne Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval Narvas

Head inimesed siin Peetri platsil!

Kõigepealt soovin teile kõigile paremat uut aastat, kui oli eelmine. Et 2023 oleks rahulikum ja rõõmsam.

Hiljuti valis Narva endale tunnuslauseks „Euroopa algab siin“. Nii ongi, Narvast algab euroopalik mõtteruum.

Aga Narva tunnuslause võiks ka olla „Vabadus algab siin“. Sest tõepoolest, siitsamast – Narva külje alt – läheb murdejoon, kus ühel pool on vabadus ja teisel pool vabaduse puudumine. See pole enam mõtteline, vaid praegu juba poliitiline joon, mis asetab meid vabaduse esimestele meetritele.

Palusin Narva gümnasistidel kirjutada teemal „Mis on vabadus?“. Neid esseesid on tore lugeda, kuna kirjutavad vaba maa vabad noored, kirjutavad vabalt ja kammitsuseta. See on ka loomulik, sest nagu ütleb Anna Boikova – nende vabaduse päev saabus nende sündimise päeval.

Vabadus ei ole midagi ettemääratut, selleni tuleb ulatuda ja seda peab hoidma, olgu see üksikisiku või riigi ja rahva vabadus. Sellestki kirjutavad Narva õpilased. Näiteks Bogdan Širokov, kes tahab minna õppima sisekaitse või kaitseväe akadeemiasse, sest tema vanavanaisa teenis sõjaeelse Eesti kaitseväes ja isa oli uues kaitseväes arst. Või Karin-Annika Luga, kes kutsub meid meeles pidama, et „vabaduse eest tuleb seista, seda tuleb kaitsta ja hinnata“, sest „riik ja selle vabadus on meil kõigil lõppude lõpuks ühine“.

Mul on hea meel, et noored näevad vabadust läbi inimeseks olemise. Nii tähendab vabadus Jana Švaigerile oskust „mitte lasta end piirangutesse kukkuda, mida enda jaoks olema ise välja mõelnud“. Ja Sofia Spiridonova seab endale piiri, et vabadus rääkida kõike ei tohi riivata ega solvata kaaskodanike vabadust mõelda teisiti.

Siit on paljudel täiskasvanutel õppida ning kui nad õpivad, on meie avalik sõna- ja mõtteruum palju puhtam, helgem.

Päris mitu õpilast osutas, et vabaduse vastand on hirm. „Kui inimene kardab midagi, ta pole tõesti vaba,“ kirjutas Daniil Ilkevitš.

Julgus vabaks saada ja vaba olla ei ole kellelegi kohustus, vaid võimalus. 103 aastat tagasi, Vabadussõjas, võitlesid Eesti inimesed – eestlased, venelased, baltisakslased, ingeri-soomlased – nagu ka soome, rootsi, taani vabatahtlikud Eesti vabaduse eest, Eesti õiguse eest pidada oma riiki. See oli julge võitlus. Ja see julgus jäi meisse ning lõi selja uuesti sirgeks rohkem kui 30 aastat tagasi, mil taastasime Eesti iseseisvuse.

Nüüd, vaadates meie jõuameteid, kaitseväge ja Kaitseliitu seismas siin kõrvuti liitlaste üksustega, näeme, kui tugev on Eesti julgeolek. Lisaks enda kaitsetahtele ja kaitsevõimele on koos meiega ka Euroopa Liidu ja NATO tugevus ja üksmeel kaitsta ühiselt oma liikmesriikide vabadust.

Lõpetan nii nagu lõpetas oma essee Sergei Markov, kes enne meenutas, et maailmas on rohkesti režiime ja nende juhte, kes rahva vabadust „oma rusikas kokku suruvad ja kinni hoiavad“. Sergei lõpulause kõlab aga nii: „Hoidkem oma vabadust kätel ja ärgem laskem seda kellelgi ära võtta.“

See on väärikas soov Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval ja väga täpselt sõnastatud mõte kõigile meile, kes me oleme abikäe ulatanud enda vabadust lahinguväljal kaitsvale Ukrainale.

Hoidkem oma vabadust kätel ja ärgem laskem seda kellelgi ära võtta.

Vabadus algab siin.

Ma tänan.