- Reset + Prindi

Vabariigi President Riigikogu avaistungil

Vabariigi President Riigikogu avaistungil © Mattias Tammet/presidendi kantselei

13.09.2021

Austatud Riigikogu liikmed,

President Rüütel, valitsuse liikmed,

head Eesti inimesed!

Oleme viimastel kuudel kuulnud palju kriitikat meie parlamendi suhtes, mida Riigikogu minu arvates pole ära teeninud. Kriitikat presidendivalimiste suhtes, mis ometigi kulgesid täpselt nii, nagu reeglid ette näevad. See kriitika oli põhjendamatu, te tegite oma töö hästi ja kiiresti. Parlamentaarne riik toimis, nagu pidi.

Osa sellest kriitikast tulenes protseduurireeglitest, mis ei ole praeguse valimiskorra jaoks lihtsalt optimaalsed. Neid reegleid saab Riigikogu vastavalt tajutud rahulolematusele kohendada ja ma loodan, et see saab tehtud. Eelmiste presidendivalimiste järel ei saanud. Oli karta, et tegemata töö tuleb kummitama. Tuligi.

Presidendikandidaatide registreerimise kuupäeva võiks tõepoolest tõsta kuu või paar varasemaks. Et sel mõte oleks, peab siis olema nimekiri lõplik. Valijameeste kogus võitku see, kel rohkem hääli nendelt, kes oma hääle anda soovisid. Kes ei soovinud, on jäänud vabatahtlikult kõrvale – mis sest, et justkui tulnud saali kohale. See on nende valik ja nende õigus, aga see ei saa mõjutada valimistulemust suuremal määral kui nende valik, kes on kandidaate kaalunud ja oma otsuse teinud. Ja kolmandaks – kohalikud omavalitsused väärivad suuremat esindatust valijameeste kogus.

Nii saab hõlpsasti taastada presidendivalimiste protseduuri usaldusväärsuse rahva silmis. Üsna vähe on ju tegelikult vaja muuta!

Keerulisem on muidugi lugu Riigikogu enda kohaga meie riigielu korraldamises ja sellest tulenevalt paratamatult ka rahva südames. Kui rahvas tunneks, et Riigikogu ongi meie kõigi inimeste vaateid esindav kogu, kus tehakse otsuseid erinevaid ilmavaateid arvesse võttes, seejuures põhiseaduses kirja pandud vabaduste, õiguste ja kohustuste kindlas raamis – ehk oldaks siis valmis andma parlamendile ka rohkem hingamisruumi ja usalduskrediiti mõtiskleda selle üle, kes võiks olla järgmine Eesti Vabariigi president. Minu meelest tuli suur osa pahandamist tegelikult sellelt pinnalt, et inimesed lihtsalt ei pidanud Riigikogu pädevaks. Nad ei usaldanud Riigikogu tegema inimeste jaoks olulist otsust viisil ja moel, mida 30 aastat on usaldatud.

See on tõsine murekoht. Parlamentaarse riigikorra veendunud toetajana tahan ma, et Riigikogu oleks inimeste jaoks see institutsioon, mille peale nad mõtlevad, kui meil ühiskonnas tekib vajadus mistahes valdkonnas leida uus konsensus.  

Mitte siis, kui  tundub, et oleks vaja maha pidada üks lõbus verbaalne kaklus.

Riigikogu peab olema see, keda rahvas tähtsate ja pikaajalist mõju omavate otsuste eel konsensuse otsimisel usaldab. Presidendivalimisi saatva avaliku tähelepanu toon näitas, et täna see kindlasti nii ei ole.

Miks rahvas Riigikogust vähem peab, kui me kõik ju tahaks? Osalt on selline madal ootus tekkinud eeskuju toel – järjekindlalt on meie professionaalsed ja pädevad ametnikud, kes tihti ka õigusega tunnevad, et nemad on tehniliselt kompetentsemad Riigikogu üksikliikmetest või ka kollektiivsest teadmisest, võtnud vastutust rohkem ja rohkem endale selles osas, mis meil seadustesse kirja saab.

Aga see vastutus ei kuulu neile. See vastutus kuulub teile siin Riigikogu saalis.

Ja teate, mis? Ma mõistan hästi, et ühel parlamendiliikmel, kes peaks justkui kaasarääkimiseni ulatuval määral aru saama kõigist saali tulevatest eelnõudest, on keeruline heal tasemel ja teemat süvitsi tundvate täitevvõimuasutuste suhtes end kehtestada. Aga ka see on teie kätes – ma arvan, et aeg on küps uuesti arutada selle üle, kuidas suurendada iga Riigikogu liikme võimekust sisulistes küsimustes paremini kaasa rääkida. Jäägu see, kas lahenduseks on igale rahvaesindajale abi palkamine, komisjonide või fraktsioonide tugevdamine oma ala professionaalidega või midagi kolmandat, teie endi vaielda. Aga arutada tuleks, sest tegelikult on seda hädasti vaja.

Niisamuti võiksime ühiskonnas julgemalt uuesti rääkida sellest, milliste inimeste jaoks me rahvaesindaja tööd atraktiivsena tahame hoida. Jah, lisaks õpetajate, päästjate, kultuuritöötajate ja kõigi teiste palkadele peame me rääkima ka parlamendiliikmete palgast. Kunagi ammu oli justkui laiapõhjaline kokkulepe, et see on neli keskmist Eesti palka. Praeguseks on alla kolme.

On täiesti kindel, et paljudele võimekatele inimestele on tänane Riigikogu liikme palk lihtsalt ebaatraktiivne. Loomulikult on rahvaesindaja töö midagi, mida ei tehta raha pärast, siin saalis on aated ja vaated ja soov Eestit oma valijate soovi järgi vormida, kuid Riigikogu liige on ikkagi Eesti riigi tippjuht – kõik 101 – ja palk peab olema motiveeriv.

Aga jätan nüüd selle kõrvalepõike, mis minu meelest on oluline ja tulen tagasi teie põhitöö juurde.

Kui ametnikud ja valitsus panevad ette muuta hädaolukorra seadust kiiresti ja kobarana justkui selleks, et suureneks õigusselgus ja ühiskond saaks välja eriolukorrast, siis ei pea Riigikogu selle kiirustamisega tingimata nõustuma.

Kiirustades suurendati ametnike volitusi, mida, tõsi küll, saab valitsus piirata, kui tahab. Aga kui ei taha, sest on päris mõnus pugeda ametnike seljataha? Ei saabunud õigusselgust, hägustus poliitiline vastutus.

Sama nähtuse – ametnikud teavad paremini – markantne näide on hääbuv eelarvemenetlus Riigikogus. Kus üha vähem ja vähem on peetud oluliseks Riigikogu rolli, kuni selleni, et enam pole Riigikogu liikmete käsutuses isegi elementaarset tulude ja kuludega seotud teavet, mis üldse võimaldaks soovi korral sisulisi parandusi eelarves teha.

On see ametnike süü? Ei ole. Kui üks protsess on pikaajaliselt ühesuunaliselt toiminud, siis ei ole ilmselt ühelgi asjaosalisel, kaasa arvatud Riigikogul, selle vastu midagi olnud. Valitsusel on ka niimoodi mugavam, mida rohkem Riigikogu oma riiki ehitavat rolli ära annab ja nähtavalt, viimasel pandeemia ajal isegi väga nähtavalt, ennast tagaistmele on sättinud.

On see ametniku süü, et ta on otsustanud, kui poliitik seda teinud ei ole? Ei ole. Keegi peab kuidagi ju otsustama, kui poliitiline juhis puudub. Eesti ametnik tajub vastutust, ta ei jäta ühiskonda otsuseta. Aga ta ei peaks otsustama. Poliitik peaks.

Kus siis ikkagi lõpeb ühe inimese vabadus enda keha üle otsustada ja valida, kas vaktsineerida või mitte? Kus algab teise inimese, näiteks väikese inimese õigus kooli minnes teada, et teda ümbritsevad täiskasvanud, kes tema õigust elule ja tervisele austavad nii palju, et on ennast vaktsineerinud kroonviirusest tingitud haiguse vastu? Kas haige inimene peab saama olla kindel, niipalju kindel, kui meie võimuses on – ja vaktsineeritud nakatavad vähem –, et tema olukorda ei raskenda haiglas saadud nakkus? 

Ei ole aus, et uue õiguste ja vabaduste tasakaalu üle otsustavad ametnikud – PPA juht, Kaitseväe juht, haiglate ja kiirabide juhid, ettevõtete juhid. See tasakaal on teie teha, armas Riigikogu. Avalikkuse pahameel, kusjuures, langeb pigem neile, kes otsustasid. Mitte Riigikogule. Aga – pikaajaline mõju seal tagaistmel toimetamisest tekib siiski ka Riigikogule.

Ühel hetkel teid ei nähtagi enam nendena, kes peaks sellise tasakaalu meie ühiskonna jaoks leidma.

Aga on ka pandeemiasse mitte puutuvaid valdkondi, kus ma tunnen väga puudust Riigikogu juhtivast rollist rahvusliku kokkuleppe saavutamisel. Näiteks NEET- noorte kohta käiv sotsiaalhoolekande seaduse täiendus aastast 2018, mis annab õiguse riigile koguda noore kohta teavet riigi andmebaasidest, teha selle põhjal järeldus ja pakkuda noorele tuge ja abi elus edasiminekuks – selline proaktiivne riik väljub kokkuleppest, mis meil oli e-riigi esimeses arengufaasis.

Siis lubasime oma inimestele, et nad peavad riigile enda kohta ütlema midagi vaid korra, edaspidi riik teab. Teab, aga ei kogu ega kasuta seda teavet inimese paremaks mõistmiseks, kindlasti mitte tema elutee mustri tajumiseks. Ei kasuta ka inimese enda teadmata. NEET-noorte puhul riik seda tegelikult teeb.

Või teine osa me e-riik 1.0 kokkuleppest, et riik kasutab andmebaaside infot, kui kohus just ei ole luba andnud teisiti käituda, ainult eesmärgil, millega seoses see info on jagatud? Selle lubadusega ei ole kooskõlas siin saalis pika menetluse osaliseks saanud ABISe eelnõu. Ometi ei viinud see arutelu siin, kuigi kestis kaua, ühise mõistmiseni, et uues tehnoloogilises reaalsuses vajame e-riik 2.0 kokkulepet, nagu vajame ka NEET-noorte aitamiseks ja teiste sarnaste sündmusteenuste arendamiseks.

Siseminister ja justiitsminister on mulle lubanud teha koostööd selleks, et e-riik 2.0 kontseptsioon saaks sündida – aga see, mis nemad ja nende ametnikud välja pakuvad, saab Eestile nii vajalikuks kokkuleppeks saada ikkagi ainult Riigikogus. Palun leidke see uus tasakaal, selline, mis võimaldab parimal moel tehisintellekti riigi- ja ka erasektori teenuste pakkumisel kasutada, samal ajal inimeste õigusi austades. Sellega on juba ammu väga kiire, muuhulgas sõltub sellest e-riigi edasine areng.

Julgen ennustada, et ei ole võimalik teha rohepööret, ilma et ühiskonnal tekiks sarnased küsimused õiguste ja kohustuste tasakaalust selles protsessis, olgu need kohalike inimeste õigus kaasa rääkida tuulikute kerkimisele või põlevkivisektori töötajate õigus sotsiaalsele kaitsele, mis teatud perioodil peab olema eelistatud seisundis vabalt arenevate sektorite töötajatega võrreldes.

Mina tahaks, et kõik sellised kokkulepped sõlmitakse Riigikogus, mitte ei saabuks Riigikogusse vastuvõtmiseks. Et Riigikogu komisjonide roll ei piirduks kunagi vaid eelnõudesse muudatuste sisseviimisega, millest täna samuti suur osa on toodud ministeeriumiametnike poolt ja initsieeritud riigikoguvälistest kommentaaridest tekstidele. Et sisulised, keerukad ja paratamatult alati kellegi jaoks ka ebamugavad kokkulepped ning kompromissid tekiksid läbipaistvalt, sisulistes aruteludes ja siin saalis.

Hea Riigikogu – viimaste aastate moraalne segadus, mida kõik pandeemia ja vaktsineerimisega seotu praegu lakmustestina meile näitab, tõestab üheselt, et Eestile on vaja Riigikogu kui teenäitajat. Riigikogu, kes uuesti ja uuesti sõnastab meie vabadused ja vastutuse elu selles kirjususes, mis maailma pöörlemine meile ette paneb. Kes tagab mulle, kodanikule, kindlustunde, et minu panus Eesti tuleviku paremaks muutmiseks on sarnane kaaskodanike omaga ja et me kõik ka saame sellest paremast tulevikust sarnasel moel osa.

Ma tahan, et Eesti parlamentaarne riigikord oleks miski, mille üle tunnevad uhkust mu lapsed ja lapselapsed. See on teie kätes, hea Riigikogu!

Tagaistmel on mugav küll, aga seal istujad, ükskõik kui hästi nende ühiskonnas kaasarääkimise õigus põhiseadusega pole üles ehitatud, kaotavad selle õiguse kindlasti. See hääbub  hiilivalt ja vähehaaval – nagu praegu ongi juhtumas. Kaasa aitab, kui Riigikogus endas on neid, kes pidevalt unustavad, et selles saalis räägib igaüks, kes suu lahti teeb, alati kogu oma rahvaga. Mitte ainult konkreetse küsija või vastajaga. Kas see on häda mõistuse pärast või teadlik tegevus parlamentaarse riigikorra naeruvääristamiseks, teavad vaid nemad ise.

Nii või teisiti, rooli käest andnud või sellest aastatega lihtsalt ilma jäänud Riigikogu, kes iseennast tihti tõsiselt ei võta, riskib parlamentaarse demokraatia tulevikuga. Kui ükskord tunneb kannatuse kaotanud rahvas, et parlamentaarne kord pole meie jaoks, leidub kahjuks kindlasti ka sellise hetke ärakasutajaid.

Armsad sõbrad, jätaksin teiega hüvasti president Toomas Hendrik Ilvese sõnadega siinsamas, aastal 2011:

Põhiseadus on määranud Riigikogu kestma läbi aja. Ühelt poolt paneb see teile kohustuse olla oma eelkäijate vääriline, hoida ja edendada siin varem tehtut. Teisalt sõltub just teist, kuidas suhtub Eesti rahvas oma parlamenti ja koos sellega oma riiki viie, kümne ja viiekümne aasta pärast.

Nii ta juba kümme aastat tagasi ütles. Saagu just tänavusest poliitikahooajast see, mil president Ilvese sõnastatud suundumus, mille süvenemist olen ka mina saanud murega täheldada, lõpuks tagasi pööratakse!

Head töösügist!