- Reset + Prindi

Vabariigi President kooliaasta avaaktusel Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis

01.09.2021

Mul on hea meel tarkusepäeval siin koolipere ees seista. Teie kool on mõnes mõttes minu unistuste kool, millest olen nende aastate jooksul püüdnud palju rääkida. Kool, kus saab rohkem olla ise õppimist, ise avastamist ja õpetaja on kooliteel toetaja. Õpetaja ei ole tänapäeval enam see, kes seisab klassi ees ja paneb meile õiged mõtted pähe.

Mida rohkem on koolis segadust erinevate valikainetega, seda põnevamaks kujuneb ju teie isiklik haridustee. Saan aru, et siin koolis on see parimal võimalikul moel lahendatud. Ma ei tea küll, kuidas õpetajad selle üle elavad, kui teil on 555 erinevat tunniplaani, aga igal juhul tehakse selle nimel ja heaks kõik, et teil oleks võimalik õppida ühtaegu nii reaal- kui humanitaaraineid, ühtaegu inseneriteatuste aluseid ja samal ajal sinna sekka midagi hoopis teisest vallast.

Mul on hea meel, aga olen ka kade, et teil on selline kool. Mul on ka hea meel, et meie digiõppe vilumus on nüüdseks juba kätte harjutatud, aga oleme siin ikkagi kõik koos ja õues. Positiivne on, et väärtustame nüüd hulga rohkem, kui saame hommikul üles tõusta ja kooli minna. Teiselt poolt teeme ka üha rohkem asju õues – on selgunud, et Eesti kliima ei ole sugugi nii hull, et ei saaks asju ka õues teha, kui selleks on vajadus ja õige riietus.

Te olete küllalt suured, et mõista – kõigis nendes viimase aasta jooksul astutud sammudes ja ka neis, mida ilmselt hakkame sellel aastal astuma, et pärgviirus lõpuks seljatada, on teil võimaliku palju kodanikuvastutust üles näidata. 

Kodanikuvastutus on üks suur asi, mida tänapäeva koolis saab ja peab õppima. Selle kohta võib öelda ka inimeseks olemise kõrge kunst. See on midagi, mida meie muutuvas tehnologiseeruvas koolikeskkonnas peab järjest rohkem eraldi harjutama ja õppima.

Tehnoloogilised oskused tulevad teie põlvkonnale iseenesest, aga kuidas olla sõbrale sõber, inimesele inimene? Kuidas olla teistmeelsele inimesele arvestatav vestlus- ja väitluspartner. Peame seda kogu aeg õppima ja ei tohi ära unustada ka siis, kui kogu õppetöö ja teadmine voolab meisse ühel hetkel tehnoloogia vahendusel.

Loodan, et teil on kooliõpilastena aega ka selle peale mõelda – kuidas kujuneda inimeseks, kes oskab olla teise suhtes kaastundlik, saada siin ühiskonnas oma asi aetud nii, et ilmaaegu kedagi ei solva? See on oluline oskus.

Ja see on kõige suurem erinevus, kui mõtlen teie kooli- ja elutee peale võrreldes meiega. Meie õppisime sotsiaalsed oskused ära siis, kui ema andis meile 15 kopikat ja saatis poodi piima ostma. Me katsetasime ja eksisime, läks hästi ja mõnikord halvasti – ei saanud õiget raha tagasi, küsisid ja said sõimata. Ikka juhtub! Ent õppisime inimeste kehakeelt lugema ja ühiskonnas oma asjad ära ajama.

Teie jaoks on kõik mehhaniseeritud. Tänapäeval võib siit lennata teise maailma otsa ühegi inimesega sõna vahetamata. Meid aitavad igapäevaelus masinad. Järelikult on nüüd vaja eraldi treenida seda, mis meile oli loomulik – kuidas olla inimene.

Me ei tea täna, millise tehnoloogilise revolutsiooni järeltingimustes hakkate teie ühel hetkel tööturul toimetama. Lohutav on see, et inimeseks olemine kõrget kunsti on teil iga tehnoloogiapõlvkonna juures tarvis. Sellele peab koolis järjest rohkem tähelepanu pöörama.

Elu on kahjuks andnud meile võimaluse harjutada seda päris moel. Täna teame kõik, et peame õla alla panema, et ühiskond saaks vabalt toimida. Teame ka kõik, et kasutame vaktsiine, mis on kiiresti välja töötatud ja osad põhinevad ka uutel tehnoloogiatel. Ent ka seda, et kui 50-aastane inimene haigestub kroonviirusesse, siis sureb kolm meest ja üks naine tuhandest. Mida vanemaks, seda halvem on tulemus.

Kui me ei julge panna õlga alla, siis on kogu ühiskonnal tõenäoliselt veel halvem ja riskid suuremad.

Jah, teievanune inimene ei vaktsineeri ennast kroonviiruse tingimata iseenda tervisele mõeldes. Kuigi pikk COVID on raske haigus just nooremate hulgas. Aga te teete seda meie pärast. Nõrgemate pärast, sest on inimesi, kes ei saagi ennast vaktsineerida.

Selle sammu astumine ongi näitamine, et oskate inimeseks olemise kõrget kunsti.

Tänan Tartu linna, kes on teinud kõik ja parimal moel, et ka lastel ja noortel oleks lihtne süstiga kohtuda. Kui olete iseendas selle otsuse teinud, siis ei pea nägema vaeva, et vaktsiini leida. Mul on teie linna ja inimeste koostöö üle süda soe.  See on vahest ka üks põhjus, miks just täna Tartus oleme.

Kodanikuvastutuse võtmiseks on pärast sutsu ja teisegi saamist veelgi võimalusi. Meil on tänavu ka oktoobris kohalike omavalitsuste volikogu valimised.

Eestis on selline valimiskord, et juba 16ndast eluaastast saab oma hääle kuuldavaks teha. Olin kurb, et eelmine kord kasutasid nii vähesed noored võimalust oma kohaliku omavalitsuse elu korraldamisel kaasa rääkida  

Olge nii kenad ja võtke ka siin kodanikuvastutus. Lugege, mida linnapea ja teised oma valimisprogrammidesse kirjutavad ja püüdke aru saada, millised inimesed nad on. Kas tahaksite, et raskustes ja hädades nemad teid juhiksid.

Ärge olge ka pimestatud liiga lihtsatest lubadustest. Kui kellelegi lubatakse rulaparki, aga selgusetuks jääb, milliseid otsuseid võiks neilt oodata kriisiolukorras – kas vabadusi piiravaid või laiendavaid –, siis ei ole veel piisavat arusaamist, kuidas peaks hääletama.

Võtke ka siin kodanikuvastutus. Ja mitte lihtsalt kolme hiireklikiga, mis tuleb tänapäeval Eestis valimiseks teha. Lugege, mõelge ja harjutage. Kas tahaksite toetada sellist linna ja edaspidi ka sellist riiki, kus mitte kedagi ei jäeta maha? Või sobib teile ühiskond, kus on palju võistlemist ja trügimist, aga selle eest on võidud mõnedele suuremad? Ka iseenda peas on see hea selgeks mõelda, millist ühiskonda näha tahame.

Minule teeb head meelt, et Eesti ühiskond on just viimastel aastatel hakanud mõistma, et majandusedu on eriti hea siis, kui kasutame seda ka nende hüvanguks, kes vajavad pisut rohkem tuge. Et saaksime kõik võrdsed võimalused oma unistuste realiseerimisel, selleks tuleb nõrgematele tihti panna padi alla. Seda õpime üha paremini tegema.

Soovin härra Jõgile töörõõmu Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi loogikaõpetajana – saan aru, et selline karjäärimuutus ootab teie koolijuhti ees. Uuele juhile Mari Roostikule soovin kiiret kohanemist ametivastutusega ja, et maha unustatud kõnede asemel saaksid peetud peast räägitud kõned – need on alati paremad.

Öelge alati, mis on teie südamel ja öelge seda südamlikult.

Aitäh!