- Reset + Prindi

Tervituskõne Uffe Ellemann-Jenseni loengu eel

29.09.2020

Kallis Uffe!

Tervitused Tallinnast, Eesti teaduste akadeemia hoonest, ühest minu lemmikruumist siin maal, kus kõnelda.
Äkitselt tuli mulle muuseas elavalt meelde, kuidas president Frank Walter Steinmeier Saksamaa presidendiks saanuna vabandas sellessamas saalis seistes otsesõnu Molotovi-Ribbentropi pakti eest siin Eestis. Millises valguses näeme täna seda tema avaldust meie, tema kaasteelised! Ma arvan, et me kõik õppisime Sinult ja teisteltki samasugust julgust ajaloo tõsiasju tunnistada ja neile julgelt vastu astuda ning mitte iialgi bussi ust kinni tõmmates minema sõita, et saaks end ise kindlana tunda – seda oled Sa meile õpetanud, ja ka see ruum siin on Sinu õpetatuga seotud.
2004. aasta märtsis kirjutasid, et 30. aprilli südaööl saab Euroopa viimaks ühtseks ja esimest korda kolmesaja aasta jooksul võib Läänemerd hakata pidama rahumereks.

Ma usun, et just see oli päev, kui Sinugi jaoks jõudis lõpule üks retk, mille olid ette võtnud ehk veel enne, kui me mõistsime, et olid sellele teele asunud. Juba ammu enne seda kujutasid Sa ette, kuidas Läänemere regioonist peab saama üks kõige dünaamilisem, uuenduslikum ja konkurentsivõimelisem piirkond. Loomulikult oli toona võimalik ka see, et niisugune unistus luhtub. Seda ei olnud võimalik saavutada, ilma et kõik Läänemere maad kuuluksid vabasse maailma ja oleksid seega valmis ka oma majandust arendama. Sina olid üks neist, kes alati mõistsid, et tugeva majanduseta, vaba maailma ettevõtete jõulise koostoimeta ja uue vabanenud ühiskonnata ei õnnestu pikaajalist edu saavutada. Sest lõppude lõpuks on riigi ülesehitamine, ja eriti veel väikese riigi ülesehitamine, väga kulukas ettevõtmine. Me kõik teame seda. Nii oli kõigil Läänemere-äärsetel maadel, kes olid ühtäkki saanud vastutavaks oma tuleviku eest, hädasti vaja oma majandust arendada.

Arvatavasti just siin ristusid esimest korda Sinu ja minu teed. Tõenäoliselt oli see Läänemeremaade arengufoorumi kontekstis.

See oli foorum, mis hakkas kokku tooma tegijaid läänest ja idast, et edendada ja toetada ühist majandusarengut. Sina panid sellele arengufoorumile 1998. aastal aluse. Tõsi on see, et juba 1990. aastate keskpaigas hakkasid Skandinaavia ettevõtted aktiivselt Balti riikidesse saabuma ja palkama Eesti inimesi töötama tehnoloogiate toel, mis ei olnud enam piisavalt konkurentsivõimelised, et neid saanuks rakendada nende endi riikides. Nii olime lahenduseks paljude ettevõttete kulude probleemile. Sina rakendasid aga Läänemeremaade arengufoorumi kaudu tunduvalt laiemat lähenemist. Sinu seisukoht oli, et asju tuleb vaadata üldisemas plaanis ning tagada ettevõtete koostöö, areng ja toimimine, pidades silmas kõiki neid riike. Miks? Sest muidu ei suuda me kaasata niisuguseks arenguks vajalikku erakapitali. Koostöös Läänemeremaade arengufoorumiga tegelesid Sa paljude aastate vältel kõigi sellega seotud väljakutsetega ning selle töö tulemusedki hakkasid endast tasahaaval, ent kindlalt märku andma.
Ja kui Sulle tundus, et olimegi pärale jõudnud, oli meil ükskord Tallinnas võimalus arutada, kuidas liikuda edasi.

Olin Sulle lubanud, et tõesti teatud määral ka tänu Läänemeremaade arengufoorumile jõuab lõpule meie reis tagasi rahvaste hulka, kel on arenenud majandus ja suurenenud vastutustunne maailmas toimuva eest.
Ent olin Sulle ka lubanud, et viin seda asja edasi nende huvides, kes jäävad meist maakaardil paremat kätt, kui näoga põhja suunas seista.

Ma mõtlesin, kuidas seda teha. Nüüd saangi teada anda, et minu arvates oleme sellega toime tulnud: oleme rakendanud vahendeid ja haaranud initsiatiivi, milleks oli valmisolek juba olemas. Neid arengusuundi oli õhus tunda ja nende kandjaks sai Kolme Mere algatuse tippkohtumine.

See kõik oli esialgu tõepoolest üksnes õhus ja miski ei olnud veel konkreetne. Aga Sa tead – ja minagi tean –, et kui soovitakse midagi üles ehitada, peab kõik olema väga konkreetne , nagu Läänemeremaade arengufoorumi kokkusaamisel Peterburis lahkelt meelde tuletati ka Vene spioonile, Soome toonasele peaministrile Paavo Lipponenile, kui venelased rääkisid, et Läänemeremaade arengufoorumi jaoks on vaja midagi konkreetset. Selle peale vastas Lipponen – ja ma arvan, et Sinagi seda mäletad –, et me andsime teile midagi väga konkreetset, kui äsja Peterburi veepuhastusjaama ehitustööd lõpule viisime.

Nii olemegi silmas pidanud, et meil on vaja konkreetsust, ja otsustanud sellest aastast alates täiendada Kolme Mere algatust eravalduses oleva fondiga Amba Capital Management Fund, millesse teevad makseid ka Kolme Mere algatuse liikmesmaad. Ameeriklased on lubanud iga euro vastu, mille me suudame turult ja Kolme Mere algatuse riikide avalikest vahenditest hankida, omalt poolt dollari mängu panna. Nüüd oleme seda kava laiendanud, nii et Kolme Mere fond võib investeerida naabermaadesse, seda eeldusel, et üks projekti osalistest on Kolme Mere maa – ja nende hulka saavad muuseas kuuluma ka Ukraina ja Balkani riigid, mis on väga tähtis. Sa rääkisid meile, et me ei või neid üksi jätta, ja ma lubasin Sulle, et liigun selle ideega edasi. See on kõigest esimene fond. See on fond, mis annab tuule tiibadesse seisukohale, et eraraha aitab arengule kaasa. Sellesse ideesse oled Sa kindlalt uskunud, ent praegu on see Euroopas unustatud, sest nagu Sa tead, leidub raha kõikjal ja see on väga odav. Meie usume sellesse endistviisi. Me usume endiselt, et eraassigneeringud aitavad arengule kaasa, ja me usume selles piirkonnas endiselt vanale heale investeeringust saadavasse tulusse.

Nii oleme kokku toonud kõik Kolme Mere riikide 102 miljonit inimest, nad ühte seadnud ja turule paisanud ning hakanud koguma raha fondi, mis peaks meie lootuste kohaselt jõudma kahe aasta pärast mahult kolme kuni viie miljardini. Siis me investeerime sellesse regiooni, et oleks kindlalt tagatud, et me läänele järele jõuame, aga investeerime ka Ukrainasse ja Balkani poolsaare läänealadele, ning peame ühtlasi silmas IMF-i ja Kristalina Georgievat, keda Sinagi väga hästi tunned, ja kes toetavad meie püüdlusi era- ja avalike vahendite koostööks, mis on edasise arengu tööriist, eriti Ida-Euroopas. Nüüd annan Sulle niisiis teada, et olen oma sõna pidanud ning tegelen sellega. Töö käib. Oktoobris on meil Tallinnas Kolme Mere algatuse kohtumine, esimene fond hakkab juba tööle kahe projektiga, mis jäävad rangelt võttes Kolme Mere algatuse maadest väljapoole, neist itta. Ja ma luban, et kui see kontseptsioon end tõestab, jätkame tööd järgmiste fondidega, keskendudes veel enam Ukrainale ja Balkani läänealadele ning loodetavasti ühel päeval ka Moldovale ja Valgevenele.
Uffe, kui tuleb oma ideid kaitsta ja teatada, et Haag on tegelikult Minskile kaunis lähedal, mõnikord ehk lähemalgi kui Moskva, siis mõtleme me Sinule, Carl Bildtile ja teistele, kes kunagi meie eest välja astusid, ehkki seda võidi toona ehk ka järelemõtlematuks teguviisiks pidada. Ehkki keegi ei saanud aru, kuidas te suudate oma lubadused täita. Ehkki see kõik paistis kõvasti aega võtvat.

Jah, meie Balti riikides suudame tõepoolest mõista võimaluste akent, mis võib avaneda neilegi riikidele, kelle eest meie nüüd seisame: Ukrainale, Moldovale, Valgevenele, Gruusiale ja teistele. Seda võimaluste akent esialgu veel ei ole. Võib-olla oli Sinul see kõik siis, kui Sa riigile selles teed näitasid, isegi lihtsam. Ent me ei anna alla ega loobu. Meil on tegelikult väga hea vabandus, miks me ei soostu alla andma: meie ajalugu, meie viiskümmend võõrvõimu all elatud aastat. Sina ei loobunud. Sinult õppisime strateegilist kannatlikkust, mida me praegu meie regioonis kujunevates olukordades rakendame. Seda oleme taas Sinult õppinud.

Sa tead, Uffe, et me oleme palju kordi kohtunud ja iga kord oled Sa kindlalt väitnud, et kui Sa ei oleks sel hetkel parajasti lennukis olnud, oleksid sa esimesena tunnustanud Eesti iseseisvust, ja et kõigest sellepärast, et Sina olid sel ajal lennukis, hakkas meie välisministeeriumi esine väljak kandma hoopis Islandi väljaku nime. Uffe, sellest ei ole tegelikult midagi. Sa olid meiega. Nemad olid meiega. Kõik Põhjamaad olid meiega ja astusid meie eest välja. Me ei unusta seda kunagi. Ja me tuleme ikka ja jälle Taani, et rääkida Sinuga kaitseküsimustest ja sellest, missugust edasiminekut on neis saavutatud.
Sageli öeldakse meil: ma kuulsin seda Uffe käest, see on Uffe ettepanek, tema on mu tähelepanu sellele juhtinud. Seda tuleb tihti ette, ja mitte ainult välispoliitilistes küsimustes, vaid ka sõjalisi teemasid ja kaitsepoliitikat arutades. Sa tead, et nüüd oleme selles mõttes lähedasemad kui kunagi varem.

Sa oled osaline kogu Eesti välispoliitikas. Aga mitte ainult. Ka peakorteri Lätis Ādažis asuvat osakonda juhib taanlane. Ta jagab meie koostöösoovi ühiste kaitseküsimuste alal NATO kirdenurgas – Lätis ja Eestis. Me vajame Sinu osalust, et meie edasiminek oleks kindel ning niisuguse arengu väärtus saaks tõestatud ka Jens Stoltenbergile ja kõigile teistele. Me püüame siin rajada ettevalmistatud paika vägedele, mis saaksid vajaduse korral saabuda sellele maale niisugusel arvul, nagu loodetavasti kunagi vajalikuks ei osutu. Me teame, et kui me selleks valmistume, siis seda ei juhtu. Ja ka sellel teel oled Sina meiega kaasas.

Tänan Sind, Uffe. Suur tänu Sulle ja palju õnne tänase autasu puhul.