- Reset + Prindi

Reservi arvatud rühmaülematele lipniku auastmete kätteandmisel Tartus

16.06.2021

Austatud kindralid, head tulevased lipnikud!

Ilmselt panite ka teie Kevadtormi lahingute kõrvalt tähele, et ühiskonnas on äkki hakatud palju rääkima Kaitseväe sümbolitest, traditsioonidest ja kaitsetahtest. Või õigemini nende asjade väidetavalt lahutamatust seosest Kaitseväe orkestri ja kaplaniteenistusega. On kõlanud isegi emotsionaalseid hüüatusi, et milliseks küll kujuneb kaevikus vaenlast ootava Eesti sõduri kaitsetahe ja motivatsioon ilma nendeta.

Head sõbrad – teie teate täna Eestis ilmselt kõige täpsemalt, mille peale mõtleb sõdur kaevikus seistes. Jah, nädala eest astusite välja rahuaegsete õppuste käigus rajatud kaevikutest. Kuid olen kindel, et igaüks teist ning kõik teie alluvad mõtlesid möödunud aasta jooksul rohkem kui korra sellele, kuidas saan mina, minu üksus ja meie Kaitsevägi hakkama siis, kui õppuse asemel oleks oodata päris lahingut.

Ma sügavalt kahtlen, kas keegi teist sel hetkel orkestrile mõtles. Kuna päris sõdades kaevikutes ateiste väidetavalt pole, siis osad mõtleksid ka jumalale, kuid võibolla mitte tema maapealsele esindajale. Pigem ikka õppusel mõtlete, kas Kaitseväe poolt antud väljaõpe on parim võimalik, et tagada mulle ja minu kaasvõitlejatele maksimaalne edu- ja ellujäämisvõimalus? Kas sedasama tagavad mulle antud relv, varustus, kuulivest ja kiiver? Ja päriselt raskes olukorras mõtlete, kas lahingumoona jätkub vaid esimeseks lahinguks või mitmeks päevaks? Kas meditsiiniabi on korraldatud selliselt, et haavatasaamise korral jään ellu?

Need on asjad, mille peale sõdur kaevikus tegelikult mõtleb. Jaatavad vastused nendele küsimustele on sõduri kaitsetahte ja motivatsiooni tegelikuks allikaks. Ma usun, et teie saate nendele küsimustele täna ka jaatavalt vastata. Sest praegune Eesti Kaitsevägi suudab tagada tasemel väljaõppe kõigile oma sõduritele.

Suudab tagada ühesuguse ja maailmatasemel relvastuse ja kaitsevarustuse nii parajasti väljaõppes olevatele ajateenijatele kui ka kõigile reservüksustele. Kaitsevägi on väga palju investeerinud sõjaajaks laskemoonavarude loomisesse. Selle võrra on Kaitsevägi küll mõnevõrra väiksem, kuid keegi ei pea enam muret tundma esimesele lahingule järgnevate tuliste päevade pärast. Aga see kõik pole iseenesestmõistetav, ega pole alati niimoodi olnud. Veel 10–15 aastat tagasi olid paljud sõdurid kaasaegseid kuuliveste näinud pigem telekast. Üksusevarustust jagus vaid parajasti väljaõppes olevatele ajateenijatele, mitte aga kõigile reservüksustele.

Ja neid reservüksusi oli paberil kaks korda rohkem kui täna. Rühmaparameediku Rootsist abi korras saadud paunast vaatasid vastu mõned sidemerullid, mitte kaasaegsed elupäästevahendid. Ehk teisisõnu – toonastel ajateenijatel oli märksa murelikum kaevikus tuleviku peale mõelda. Kuid see-eest oli meil juba toona täielikult komplekteeritud orkester ja elukutseline spordirühm.

Ei maksa seejuures arvata, et kõik need asjad pole omavahel seotud. On ikka. Sest iga euro, mis Kaitseväe eelarvest kulub otseseks lahingutegevuseks mittevajalike kulude, n-ö sümbolväärtusega ettevõtmiste alla, on raha, mida reservüksustele, nende varustusele ja moonavarudele enam ei jagu. Seetõttu toetan mina kindral Heremi ja kindral Palmi arusaama sellest, mida nemad nimetavad „koledaks kaitseväeks“. Sel väel pole kõige uhkemaid univorme, peatselt ka mitte täiskutselist orkestrit, pole palju muid paraadväljakule sobilikke ja ilusaid asju. Kuid selle eest on seal päriselt eksisteerivad, võitlusvõimelised ja kiirelt mobiliseeritavad reservüksused, mille liikmetele on antud kõik, mis võimalik ja vajalik. Minu jaoks on Eesti Kaitseväe tõeliseks sümboliks väljaõpetatud, hästi varustatud ja võitlusvõimeline reservväelane. Tänu sellele, et Kaitsevägi keskendub ausalt ja otsekoheselt peamisele ja olulisele, ei ole minul riigikaitse kõrgeima juhina peaaegu viiel aastal tulnud kordagi tunda kaotusvalu, millest ma kolme poja emana väga hästi aru saaksin. Ka minu kolmest pojast üks on kaitseväeteenistuse läbinud ja reservis, üks läheb kaitseväkke kahe ja viimane kuue aasta pärast. Ma tahan, et neil oleks parim väljaõpe, parim varustus ja kõige targemad ülemad. Paraadvormidest ja tseremooniatest on see mulle emana palju-palju tähtsam.

Head tulevased reservohvitserid!

Olen riigikaitse kõrgeima juhina võtnud endale meeldivaks kohustuseks anda kõigile uutele Eesti ohvitseridele isiklikult üle nende kõige esimesed ohvitseriauastme tunnused. Paari tunni eest andsin siinsamas Kaitseväe Akadeemia põhikursuse lõpetajatele üle nooremleitnanti auastmed. Nüüd on järg teie – lipnike – käes. Sest minu ja Eesti Kaitseväe jaoks moodustate te ühe, ainsa ja tervikliku Eesti Vabariigi ohvitserikorpuse.

Seda kõike arvesse võttes on siin ja praegu parim anda kindralmajori auastmetunnused üle ka Veiko-Vello Palmile, kes alustas oma kaitseväeteenistust 29 aastat tagasi samasuguse ajateenijana nagu teie. Tegelikult oli kindral Palm üleüldse üks esimesi ajateenijaid, kelle taasloodud Kaitsevägi 1992. aasta kevadel oma ridadesse võttis. Tema on näinud ja kogenud sedasama, mida teiegi. See on ilmselt ka põhjus, miks Veiko-Vello on nii kaitseplaneerijana, brigaadiülemana kui kindralina väga palju pingutanud selle nimel, et Eesti Kaitsevägi oleks täna just selline nagu ta on – reaalselt relvastatud, varustatud, kõrges lahinguvalmiduses ja inimnäoliselt juhitud. Aitäh sulle, kindral Palm!

Lipnikud ja kindralid on küll ohvitserikarjääri väga erinevatest otstes, kuid teie peamine funktsioon on sama – juhtida inimesi lahingus. Kindralid teevad seda küll Kaitseväe kõrgeimal, strateegilisel ja operatiivtasandil. Teile, reservohvitseridele, langeb kõige vahetumas mõttes kindralite kavandatud operatsioonide elluviimine ning sõdurite juhtimine lahinguväljal. Teie peate olema need, kes mitte ainult isiklikult ei anna alluvatele käsku „Edasi!“, vaid peate ka esimesena tõusma püsti, et anda käsk „Edasi, minu järel!“. Saate seda teha teadmises, et tänane Eesti Kaitsevägi tagab teile parima, mida tal on pakkuda. Jätkugu teil tarkust anda see käsk õigel hetkel ning oma alluvaid säästes ja hoides, kuid seejuures kartmatult võideldes.


Palju õnne teile kõigile!