- Reset + Prindi

Kaitseväe Akadeemia põhi- ja keskastmekursuse lõpuaktusel

16.06.2021

Austatud kindralid, head koolilõpetajad, härrad ja prouad ohvitserid!

Üleeile oli leinapäev. Möödus 80 aastat juuniküüditamisest. 1500 vabariigiaegsest kaadriohvitserist arreteeriti neil päevil 300 sõjameest, kellest vaid vähesed tulid Nõukogude vangistusest eluga tagasi. Ilmselt ei tea maailma ajalugu ühtegi sõda või lahingut, kus üheainsa päeva jooksul oleks kaotatud viiendik kogu ohvitserikorpusest. Aga see polnud sõda, sest nendelt ohvitseridelt oli röövitud võimalus lahingus seista oma riigi eest. 1939. ja 1940. aasta kriitilistel hetkedel ei antudki neile võimalust täita oma vandetõotust. Toona Sõjavägede Staabis teeninud kapten Harald Roots kirjutas oma kurbades mälestustes: „Võitluseta murdus mõõk, mida omal ajal olin uhkuse ning auga kandnud“. Käsku ei tulnud.

Eesti on 30 aastaga teinud väga palju selleks, et me enam kunagi sel moel ei alistuks. Oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga, et mitte kunagi enam olla üksi. Oleme järjepidevalt arendanud ja kasvatanud Eesti enda iseseisvat kaitsevõimet, meie Kaitseväge ja Kaitseliitu. Oleme oma õigusruumi ja juhtimisahelad korraldanud selliselt, et kriitilisel hetkel on alati keegi, kes kuulutaks välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Vajadusel teen seda riigikaitse kõrgeima juhina kindlasti mina, kui laiapindsem otsustuskogu – Riigikogu – ei saa toimida või ei toimi. Kui ka president ei saa või ei taha, saab vastuhaku tagada kaitseminister. Veelgi enam – oleme ka oma seadustes fikseerinud kindral Einselni omaaegse käskkirja number 1, mille kohaselt saab Eesti riigi vastu suunatud ründe korral käsu jõu kasutamiseks anda iga tegevväelasest ülem. Teisisõnu – vajadusel ja poliitilise tahte puudumisel saate ja isegi peate selle käsu andma teie, Eesti Kaitseväe kaadriohvitserid.

Selline seadusruum tuleneb otseselt juunis 80 aastat tagasi juhtunust – kaotasime viiendiku ohvitsere üheainsa ööpäevaga, ainsatki pauku tegemata. Ja muidugi koos nendega kümneid tuhandeid Eesti inimesi, keda ohvitserid ja sõdurid ei saanudki võimalust kaitsta.

Euroopas on täna väga vähe riike, kus sellised otsused – alustada vastuhakku – on delegeeritud nii madalale. Sellega meie riigikaitsesüsteemi ainulaadsete lahenduste nimekiri muidugi ei piirdu.

Mõned nädalad tagasi saime teada, et Eestil on oht muutuda ainsaks Euroopa riigiks, kus Kaitseväe koosseisus pole enam kutselist sõjaväeorkestrit. Vajadus omada riigi esindusorkestrit ning toetada riigieelarvest puhkpillimuusikat on iseenesest õige, kuid on väga vähe ratsionaalseid argumente, miks peab see kindlasti toimuma Kaitseväe eelarvest.

Tõdemuse, et „kultuuri toetamine on ju kõigi ülesanne“ võib väga kergesti pöörata teistpidi. Sest öeldakse ju ka, et „riigikaitsesse peavad kõik panustama“. Kuid miskipärast ei kujuta keegi ette, et sel põhjusel peaksid kõik tsiviilasutused oma kulu ja kirjadega ette valmistama mõne reservüksuse Kaitseväe sõjaaja struktuuri tarbeks. Eks muidugi leidub meil ka üha rohkem ettevõtteid ja asutusi, kes panustavad vähemalt niipalju, et toetavad oma töötajate osalemist kordusõppustel ja Kaitseliidus.

Nii nagu Kaitsevägi tuleb ja aitab ühiskonda näiteks pärgviiruse kriisi ajal. Aga peaasjalikult saame parima tulemuse, kui igaüks tegeleb sellega, mis on tema peamine missioon.

Toetan Kaitseväe juhataja seisukohta, mille järgi Kaitseväel on vaid üks kõige olulisem traditsioon, mida kuidagi ei saa muude traditsioonide hulka taandada – traditsioon lasta püssi. Meie kaitseks. Kodumaal harjutades ja õnneks kodumaast kaugel päriselt sõjategevuses osaledes. Et see peamine oleks tehtud võimalikult vingelt – selle nimel ja ainult selle nimel peab tegutsema Kaitseväe juhataja, kellega mina, riigikaitse kõrgeim juht, saan rahul olla. Hästi ettevalmistatud missiooniüksused, kes suudavad täita ülesandeid kaotusteta – see on peaeesmärk. Hästi ette valmistatud Kaitsevägi, kes vajadusel suudab Eestit kaitsta samamoodi, hoides elusid, ka võitlejate elusid. Muu ei ole mitte kunagi niisama tähtis.

Aga mis mulle on veel tähtis ja mis on selles vaidluses jäänud märkamata – kindral Herem ei ole kordagi vaidlustanud poliitikute õigust otsustada, kui suur on Kaitseväe eelarve. Ta on jäänud truuks oma kunagi väljaöeldule ajast, mil ta oli veel Kaitseväe peastaabi ülem, kolonel: kui te annate mulle kivikirve ja ütlete, et mine ja võitle, siis ma lähen selle kivikirvega.

Nüüd, Kaitseväe juhatajana, vastutab kindral Herem teie kõigi eest, meie kõigi vendade ja poegade ja isade eest – et te ei läheks kunagi sõtta vähemaga, kui võimaldavad meie riigi majanduslik võimekus ja selle võimekuse piires kaitseplaneerijate nutikus. Et teil oleks alati parim võimalus oma missioonis – olgu see kodu- või välismaal – õnnestuda. Ja jääda ise terveks ning ellu. Parim väljaõpe, parim tehnika, parim plaan.

Demokraatlikus riigis määrab kaitsekulude suuruse rahva poolt valitud Riigikogu otsus. Praegu on nad otsustanud mõnevõrra vähendada kaitsekulude seni plaanitud kasvutempot ning kärpida kõigi riigiasutuste tegevuskulusid. Need on rahva mandaadiga poliitikute legitiimsed otsused, millele vajadusel annavad valimistel oma hinnangu valijad. Kuid mida hinnates tasub meenutada, et meie riigieelarve on pealtnäha muretuil kasvuaastail olnud pikalt defitsiidis. Viimane planeeritult tasakaalus eelarve sündis Eestis enne eelmist majanduskriisi, aastal 2007.

Rahvusvaheliselt võetud kohustuste mõttes on oluline kaitsekulude püsimine vähemalt tasemel 2% sisemajanduse kodutoodangust. See on tähtis ja märgiline ja sellest allapoole ei tohi me langeda. Viimasteil aastail on nad on olnud mõnevõrra kõrgemal tasemel, aga enam mitte. Kaitseväe juhataja asi on selgitada ühiskonnale ausalt, et järelikult saame me midagi teha vähem kui unistasime. Poliitikute asi on seda ausat selgitust kuulata ja hinnata. Kõigil tuleb võtta vastutus oma otsuste eest – mis nagu ma mainisin, on samuti seotud ikkagi sellega, milline on meie rahaline võimekus. Ja kui ülejõu kulutamine võib esimesed kümme aastat tunduda hea mõttena, sest võlakoormuse kasv jääb esialgu märkamata, siis pikas vaates saab iga pidu kord otsa. Lisaks – eelarvedefitsiidile on õigustuseks tarvis majanduslangust, nii nagu sõja pidamiseks on tarvis vastast. Majanduskasvu ajal eelarvekuludega liialdamine on sama jabur, kui hoida rahuajal püssi all meie kõiki enam kui 20 000 reservisti. Kõik riigi juhtimise ja valitsemise tööriistad, ka majanduslikud, on ikkagi mõeldud mingite kindlate olukordade puhuks, mitte igaks juhuks igal ajal kasutamiseks.

Viimaste nädalate kaitseplaneerimise õppetund seisneb aga selles, et vähemaga ei saa teha rohkemat. Iseenesest pole neljaks aastaks planeeritud 2,8 miljardi euro suuruse kaitse-eelarve vähenemine 100 miljoni euro võrra katastroofiline. Küll aga on mul hea meel, et Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe planeerijad on selle kärpe teinud päriselt ja ausalt ja öeldes, kus nad seda teevad. Ajatades mõnede üksuste ja võimete väljaarendamist, hoides kokku jooksvate kulude pealt – ja seda kõike ka avalikult tunnistades. Nii on sõjaväes kombeks. Meil kõigil oleks põhjust olla väga mures, kui plaanitud kaitsekuludest oleks kadunud 100 miljonit eurot ilma, et selle tagajärjel midagi nähtavalt muutuks. Sest see oleks tähendanud, et kusagile oleks ennast peitnud Kaitseväe suurim vaenlane  Pabertiiger. Et meie võimete paberile kantud suurus ei vastaks enam tegelikele ressurssidele. Pabertiigri toimetamisel tekiks meil puudulikult varustatud ja olematute lahingumoonavarudega üksused. Olgu meie deklareeritud võimekus pigem väiksem, aga tõeline, sest Pabertiiger on meile seepoolt sama ohtlik kui vaenlane väljast.

Head ohvitserid!

Lähinädalatel – kui lõpupeod peetud ja puhkused puhatud – algab või taas-algab teie jaoks tegelik ohvitseriteenistus. Kelle jaoks rühmaülemana, kelle jaoks juba staabiohvitseri või kompaniiülemana. Te olete vastupidavad ja püsivad, teie elukaaslased ja lähedased kannatlikud mõistvad, kui abikaasa jälle nädalavahetuse oma alluvatega kuskil metsas veedab, sest nemad peavad selle teiega kaasa tegema. Tänan teid juba ette selle panuse eest, mida te kõik Eesti julgeolekusse annate ja ühtlasi loodan kõigi Eesti emade nimel, et olete meie poegadele ja tütardele headeks teejuhtideks ajal, mil nad ajateenijatena, reservistidena või noorte meestena, kes on otsustanud oma elu pühendada Kaitseväele, teid usaldavad ja teie järgi joonduvad.

Hoiame oma Eestit! Koos teeme nii, et mõõk enam kunagi võitluseta ei murduks!