- Reset + Prindi

Küüditamise mälestuspäeva tseremoonial ja mälestuskontserdil Maarjamäel

Küüditamise mälestuspäeva tseremoonial ja mälestuskontserdil Maarjamäel

14.06.2021

Head inimesed! 

süda kadus ära
suvi kadus ära
mina ei märganud
alguses

mölder kadus ära
tiivad võeti ära
keldri hämaras
valguses

vanaisa vaata
vanaema vaata
õnn tuli silmade
sulgudes

isa viidi ära
ema viidi ära
kodu läks ise
ulgudes 

Meile mõistetavas salakeeles kirjeldas Jüri Üdi kolm kümnendit pärast juuniküüditamist vargsi ja salamisi, aga tabavalt seda ahastust ja kohutavaid kannatusi, mille tõi vabaduse kaotanud Eesti inimestele kaasa okupantide võõras võim. Tema kirjutas salamisi, meie lugesime salamisi, meie rääkisime salamisi ja tundsime salamisi.

See oligi olnud küüditamise eesmärk, et keegi ei julgeks enam rääkida. Aga salamisi meid ju kasvatati eesti aja vaimus, et oskaks ise kasvatada oma lapi nii nagu eesti ajal.

Iga lugu sellest valusast kannatuste kangast on isiklik ja alati väärt meeles hoidmist, sest nendes lugudes on vabaduse kaotanud inimeste traagika – nende, kes viidi, nende, kes jäid, nende, kes tagasi tulid ja ka tagasi tulles ikka pidid vaikima.

1941. aastal kahekümne kuue aastaselt küüditatud Leida-Johanna Savi on meenutanud:

„Surmaga puutusime kokku palju kordi. Esimene surm oli juba Obi jõe pargasel. Suri 3-kuune laps. Ema lootis teda korralikult matta ja ei teatanud lapse surmast valvuritele mitu päeva, hoidis teda siiditeki sees süles. Lõpuks ikkagi tuli öelda. Pargas aeti kalda äärde, püssimehed läksid laibaga kaldale. Ema tahtis kaasa minna, aga ei lubatud. Siis alustas aga keegi matuselaulu:

"Tähtede taga, seal paistab sul taevas..."

Terve pargas laulis.

Valvurid arvasid, et on ülestõus, võeti püssid õlalt ja hakati õhku tulistama. Kuidas lapsuke maeti, ei tea keegi. Kas kaevati ka haud või jäi lihtsalt jõe kaldale?“

Kui paljud jäid lihtsalt jõe kaldale, raudtee äärde, külma maa võõrasse mulda. Täiesti üksi. Lapsed, emad ja isad, vanavanemad. Kõik need tuhanded, kelle viimaseid puhkepaiku me kunagi teada ei saagi.

Vihkamisel põhineva ideoloogia elluviijate jaoks ei oma mingit tähtsust, kas tegu on sülelapse või voodihaige vanuriga. Süüdi ollakse igal juhul, kui seda on kellelegi vaja. Vaja on hirmu, et kõik oleksid vait ja kardaksid.

Kõikjal vaenlaste nägemine ja otsimine on võimu anastajate paranoia olnud aegade algusest, on öelnud Enn Soosaar. Oma võimu hoidmiseks on neil vaja külvata vaenu, et see omakorda külvaks hirmu.

Okupatsioonide ajal Eestis toime pandud kuriteod puudutasid ühel või teisel moel kõiki meie inimesi. Kes langes ise repressioonide ohvriks, kelle pereliikmed, lähedased või naabrid viidi ära või tapeti, kelle sugulasi arreteeriti või kelle erialane tegevus lõpetati.

Ja kõik ühe eesmärgi nimel – et sünniks suur vaikus.

Võõras võim ronis avalikus ruumis kõikjale, aga mitte meie hinge salajastesse kambritesse. Hirm ei suutnud hävitada meie mälu ja lootust.

Siin, meie hulgas, on täna inimesed, kes pääsesid tollest hirmuööst eluga ja tulid tagasi kodumaale, alustades uuesti kõike algusest, aga hoides alles kõige tähtsamat – mälu. See aitas meil, kasvõi omaette usaldusväärsete inimeste seltsis hirmust üle olla ja hoida usku vabadusse. Niimoodi saimegi taastada oma iseseisva riigi kolmkümmend aastat tagasi. See julgus mitte päriselt vaikida. Et ikkagi oli neid, kes teadsid, keda oli kasvatatud eesti aja vaimus, et nad kasvataksid oma lapsi ja lapselapsi eesti aja vaimus kui on vaja, siis kasvõi sada aastat. Kasvataksid vabaduse vaimus. See meid päästis, see on oluline.

On tähtis, et mõtleksime iga päev, kui on tahtmine vaikida, et alati see, kes esimesena vaikib ja kardab, on natuke osaline selles, mis tuleb pärast. Vabadus, Eest demokraatia, õigusriik ja liitlassuhted on kõik väärt, et neid hoida. Sellepärast ei tohi kunagi olla see esimene, kes vaikib.

Vaid nii saame olla kindlad, et mitte kunagi ei tule võõras „õnn“ meie õuele ning iial ei peaks nentima Jüri Üdi sõnadega:

rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

Vaikimine ei teinud meie saatust kergemaks. Vastuhaku puudumine tähendas, et küüditamise ööl kaotasime rohkem ohvitsere kui ükski sõdiv sõjavägi nii kiiresti on kaotanud.

Ka siin täna me hoiame oma Eestit!