- Reset + Prindi

Tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“

Tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“ © Arno Mikkor

31.05.2021

Armsad lapsed, noored ja teisedki muutunud maailma kodused kodanikud!

Vaikselt jääb see pandeemia nüüd selja taha. Vaikselt võime loota, et läheme edasi paremate inimestena ja targema inimkonnana.

Meie hulgas on neid, kes on globaalsest aeglustumisest kergendust tundnud. See ei tähenda, et need inimesed teiste kannatustest ei hooliks. Lihtsalt – meie tavaline maailm pöörleski liiga kiiresti. On mõistlik ka nüüd, kui vaktsineerimine on jõudmas juba  lastenigi, pidada meeles – aega olla üksteisega, iseendaga, oma mõtetes – saab kindlasti leida ka siis, kui selleks pandeemiline näidustus puudub. Rohelisemat eluviisi harrastada. Värskes õhus kokku saada. Jalgrattaga sõita, mitte auto, bussi või trolliga.

Samas on meie hulgas liiga palju neid, kellele viimane aasta on olnud keeruline. Neid, kelle vaimne tervis on raputada saanud. Neid, kellel õppimine või õpetamine eriti ei õnnestunud. Ja ka neid, kelle kõht on jäänud tühjemaks. Neid, kelle jaoks kodu ei ole kunagi olnud see kõige turvalisem paik…

Seda enam, head väikesed ja suured sõbrad, on vaja meie ümber vapraid ja tähelepanelikke, hakkajaid ja tundetaiplikke inimesi, kes aitavad.

Abistamine saab alati alguse märkamisest. Kui kellegi muret on juba tähele pandud, on tarvis valmisolekut astuda esimene samm, et see mure saaks lahenema hakata.

Uus põlvkond kasvab juba paremate sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskustega, sest nende teadliku õppimisega tegeletakse nii koolis kui lasteaias. Kui lapsed saavad maast madalast harjutada märkamist, näiteks kiusamisse sekkumist, on suurem tõenäosus, et õnnetust pealt nähes ei vaadata kõrvale, vaid asutakse appi. Või haaratakse telefon – mitte filmimiseks, vaid abi kutsumiseks.

Ja seda, et lapsed tähele panemist oskavad täiskasvanutest juba paremini, on aina enam märgata.

Nagu minu noorema kooliõe, kirjanik Veronika Kivisilla poeg, kes Kirjanike maja musta laega saali aknast välja vaadates kord sedastas: „Ma tegin natuke statistikat. Kümnest inimesest umbes kolmel on selline kõnnak, nagu oleks neil elus asjad kõige paremas korras“.

Viimaste aastate uuringutest näeme, et kiusamine Eesti koolides tasapisi väheneb.

Ka tajuvad noored aina paremini – ning julgevad sellest ka teineteisega rääkida –, milline on tervislik ja turvaline suhe iseendaga, oma kehaga ja milline on terve paarisuhe. Ent täiskasvanute hulgas on neid, kes hädavajalikku seksuaalkasvatust häbenevad või seda lausa sobimatuks peavad.

Lapsed ja noored teadvustavad aina paremini, milline on inimese mõju looduskeskkonnale. Ent on täiskasvanuid, kes kliimamuutusi väljamõeldiseks peavad ja oma tuleviku pärast murelikke ning sõnavõtlikke noori lausa kiusama kipuvad.

Head suured ja väikesed kuulajad!

Täna on hea päev meelde tuletada, et lastekaitseseadus paneb kõigile inimestele kohustuse teavitada abivajavast lapsest.

Ometi liiga paljud täiskasvanud me ümber vist ei taju seda kohustust veel.

Või kuidas muidu on võimalik, et meie lastega töötavate isikute kohta saab levida nii-öelda avalikke saladusi?

Kuidas muidu on võimalik suurtelt inimestelt üha jälle kuulda seletusi, mis algavad umbes nii: „Mulle tundus tõesti see asi imelik, aga…“?

Kuidas muidu on võimalik, et ahistamisest või väärkohtlemisest kuuldes lipsab nii mõnegi täiskasvanu huulilt mõte, et see noor, see laps ikkagi ju kuidagi ise.....nagu tahtis?

Me peame, head täiskasvanud, end kokku võtma ja senisest märksa kiiremini kasvama arusaamani, et säte igaühe vastutusest tähendabki seda, et igaüks meist peab seisma hea selle eest, et lapsel ja noorel koolis, huviringis, trennis, kodus, poes, tänaval, oleks turvaline olla nii vaimselt kui füüsiliselt.

Me peame märkama ja reageerima sellele, mis toimus eile ja eelmisel nädalal, aga me peame rääkima ka sellest, mis toimus eelmisel aastal või ka kümne aasta eest. Juriidiliselt võivad süüteod küll ühel hetkel aeguda, aga ainult nii – neist rääkides – anname me järgmistele inimestele usku, et nende murega tegeletakse, seda ei jäeta kunagi tähelepanuta, ei pisendata ega naeruvääristata. Sest ohvrite jaoks on ka kümne aasta tagused sündmused sageli kui eilsed.

Samas, head lapsed ja noored, ärge meid, täiskasvanuid, päris maha kandke. Eks olete ju isegi kogenud, et mõnikord tuleb küll seda abistavat täiskasvanut otsida tükk aega, ent need hoolivad suured inimesed on siiski ka olemas. Nad töötavad meie lasteaedades ja koolides, on kohal huviringides ja trennides, tervishoius, teeninduses, politseivormis. Neid on palju. Nad võivad peituda ka selles heatahtlikus möödujas, kes märkab, et sul on parasjagu mure.

Ja õnneks on päris paljud lahendajad ning abilised ka teie endi hulgas peidus, nagu näitab tänane tunnustusürituski.

Saagu igasse päeva aina enam hoolivust, märkamist ja tegutsemist. Turvalist ja tervet suve – lastele ja lastega koos! Olgu võimalikult paljudel meist ikka juba kõnnakust näha, et elus on tõepoolest kõik hästi või vähemalt lootust paremale homsele!