- Reset + Prindi

Tallinna Ülikooli rektori inaugureerimisel

17.05.2021

Hea Tallinna Ülikooli pere!

Austatud rektori senine kohusetäitja Priit Reiska!

Austatud ametisse astuv rektor Tõnu Viik!

Head kuulajad nii siin kui teisel pool ekraani!

Uus rektor astub ametisse ajastul, mida hariduses kirjeldavad sõnad nagu kaugõpe, distantsõpe, põimõpe, hübriidõpe, õuesõpe ja nõnda edasi.

Ega polegi midagi uut siin päikese all, klassiruumiõpe on lõpuks ju inimkonna loomulik kaaslane olnud hulga vähem aega kui on möödunud sellest, mil Homo Sapiens teiste liikide ees teatud eduandvaid vaimseid võimeid hakkas ära kasutama.

Lapsepõlves klassiruumis igatsevalt aknast välja vaadetes tundus minule, et nõukogude koolist hulga meeldivam teadmiste omandamise meetod oleks peripateetiline.

Juba see mõte – jalutades teadmisi omandada ja lihtsalt elu ja inimese olemuse üle mõtteid vahetada, tundus nõukogude kooliga võrreldes meeletult vabameelne.

Täna seostub Aristotelese kombel jalutades tunni pidamine või tunni kuulamine hoopis piirangute, mitte vabadustega.

On aimata, et rütmi ja tavasid, millega olime harjunud enne pandeemiat, meist keegi täiel määral tagasi ei saa – ega peaks võibolla tahtmagi. Siis oleks ju kogu kriis maha visatud.

Haridusmaastik üle maailma pidi järsult ja aega viitmata kohanema uute tingimustega, kus silmast silma ja ühises füüsilises ruumis õppimine polnud võimalik.

Eesti koolid, ka Eesti ülikoolid said selle kohanemisega hästi hakkama.

Eks raske oli ikka – ja natuke on veel praegugi. Aga tunneli lõpus siiski paistab juba sooja ja sõbralikku valgust. Ja tundub, et see ei ole rong.

Ent kõrgkoolides õppimise harjumused olid juba enne pandeemiat omajagu muutunud.

Näiteks leiavad praegused noored endale õppimise kõrvale püsiva töö tihti lausa gümnaasiumiklassides. Samuti on abiturientidel ning tudengitel aasta-aastalt aina raskem ette kujutada, millise ameti või karjääriredeli nad endale pärast haridustee läbimist saavad: paljusid töid ja valdkondi, mis meid 30-40 aasta pärast ümbritsevad, ei ole ju veel olemaski. Ning paljud tänased ametid ja ülesanded muutuvad järgmiste aastakümnete jooksul tundmatuseni – või kaovad sootuks.

Ainus võimalus ongi elukestev õpe.

Ja see tähendab aina sagedamini seda, et kaasaegne magistrant või doktorant ei läbi kraadiõpet nominaalajaga, vaid soovib oma kõrgharidustee töö- ja eraelu kõrvalt kujundada näiteks omamoodi õpiampsudena.

See tähendab juba praegu seda, et ühel kursusel asuvad koos õppima värskelt gümnaasiumi või bakalaureuseastme lõpetanud noored ning oma teist või kolmandat kõrgharidust, uut eriala ja valdkonda õppima tulnud märksa suurema elukogemusega pere- ja tööinimesed.

Mil moel meie ülikoolid sellega kohanevad? Ning kas ja mil moel on Tallinna Ülikool valmis seda muutust eest vedama?

Sest kui ma ütlen Tallinna Ülikool, liigub minu mõte ühe võimaliku ainulaadse ja väga vajaliku tugevuse, võimaliku haridustegevuse niši peale – kuidas me õpime ja õpetame.

Ehk võiks Tallinna Ülikoolil olla oma roll uurida ja eest vedada valdkonda ja teadmist sellest, kuidas inimene õpib? Sellest, kuidas saab paremini õppida tingimustes ja oludes, mida kaasaegne maailm meile kas pakub või jätab?

Koostöös rahvusringhäälinguga tuli möödunud sügisel ekraanile pisike saatesari „Maailma kõige targem rahvas“, kus koos Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogidega just otsitigi seda õppimise valemit. See saatesari keskendus üldhariduskoolidele, eelkõige meie väikestele ja väga noortele õppuritele. Ent sama ju kehtib siingi.

Milline on õppimise ja enesearengu valem aga kõrgkoolis? Elus üleüldse – tööl, suhetes, ühiskonnas? Isegi kui see on sama või vähemasti sarnane sellele, mis põhikoolis õppides, pole täiskasvanud õppuri arusaamad enam samasugused. Kogemused on teised.

Aga midagi, mida me varem seostasime pigem kõrgkooliga, on libisenud juba algklassidesse.

Praegused keskealised on harjunud maailmaga, kus lapse teadmised olid funktsioon tema vanusest. Alles kusagil keskkoolis hakkas tekkima olulisi erinevusi, aga suur osa lapsi oli ikka veel enam-vähem sarnaselt kooliprogrammist huvitatud või mitte huvitatud. Igatahes pakkus see neile, ütleme siis, sarnast pingutust. Alles kõrgkoolis lahknesid inimeste teadmised piki nende huvisid ja huvist kujunes ühel hetkel töötamist võimaldav haridus mistahes valdkonnas.

Ilma pandeemiatagi oli tegelikult see tavaline vaade kildudeks lennanud, aga seda oli veel võimalik ignoreerida. Tegelikult on laste teadmised üha rohkem ja üha varem funktsioon nende huvidest ja klassitäit lapsi peaks alates hiljemalt kolmandast klassist hakkama õpetamise asemel iseseisvas õppimises toetama, pakkudes erinevate huvide ja teadmistega lastele erinevaid töövahendeid ja ‑võtteid, et keegi ei jääks maha, ja et ka neil, kellel antud aine vastu süvendatud huvi, ei oleks just selle nende jaoks iseenesest kõige põnevama aine tunnis kunagi igav.

Tõenäoliselt tähendabki see erinevate eelsalvestatud tundide kuulamist ühel ajal samas klassiruumis, erinevate ülesannete lahendamist ja ka teatud määral masintagasisidet, mis juhatab uue ülesandeni.

Teisiti me oma laste tähelepanu hoida enam ei suuda. Pole mõtet võidelda tehnoloogiapõhise maailmaga, kui oleme just pandeemia pärast kõik sinnasamasse maailma kihutanud abi otsima, et üldse koolina, ülikoolina ja ühiskonnana toimida.

Teatud mõttes viis pandeemia meid lihtsalt eriti kiiresti kuhugi, kuhu me nagunii teel olime. Ja nüüd oleks targem mitte tagasi pöörduda, vaid viia see pööre õppimises ja õpetamises lõpule – õpetamine asendada toetatud õppimisega, tehnoloogia jääb igasse tundi ja igasse klassiruumi, et köita me lapsi ja noori just sellega, et anda neile kätte erinevaid nööriotsi, mida pidi nad saavad ise edasi minna, ise edasi mõelda.

Mulle tundub, et selline lähenemine – õpilasel ja üliõpilasel on edaspidi palju vabam valik, milliseid teid pidi ta nende teadmisteni, mis kesk- või kõrgharidusdiplomit väärivad, ise kohale jõuab – on kahtlaselt sarnane just ajastuga, kus filosoofid andsid edasi omi mõtteid, millest õpilased lõid omad ja sündis kaasaegne teadus.

See meetod on loovam. See meetod on vähem normeeritud. See aitab leppida teadmisega, et nagunii ei õpeta me enam oma üliõpilastele ainult mingit ametit või isegi üldse mingit ametit. Ja kui baas, filosoofikum, välja jätta, siis ei õpeta me neile eriti midagi sellist, mis kindlasti järgmine 30 aastat tööturul kasuks tuleb.

Niisiis tuleb meil mõtiskleda, mida üldse oma üliõpilastele pakkuda? Sama küsimus on ju keskkooliski – mis on see, mida eluteele kaasa võtta neist teadmistest, mida oleme harjunud koolis pakkuma?

Mulle on aastaid tundunud, et põhiline, mida tehnoloogilises maailmas elav ja tehnoloogiliste abivahendite paljusust hariduse omandamisel kasutav õppur peab koolist saama, on oskus olla inimene. See inimeseks olemise kõrge kunst. Ja teine oskus, mille vajadus on saanud ilmseks just pandeemia ajal, on oskus eri ainetundides omandatud faktiteadmisi siduda üheks tervikuks, mida võiks kutsuda füüsilise maailma mõistmise kunstiks.

Esimene on ilmne – kui laps kasvab üha enam masinatega suheldes ja üha vähem inimestega – mis on paratamatu, sest suur osa igapäevasest toimetamisest, mida me ise omal ajal kasutasime oma emotsionaalse intelligentsi arendamiseks, on tänaseks kadunud ja asendunud suhtlusega erinevate masinate ning automaatidega. Kõik see väikese riskiga inimsuhtluse harjutamise tegevus, mida me ise selleks kunagi ei pidanud, aga mis ometi meist just inimese, ühiskonnaliikme, osava suhtleja, kaastundliku isendi tegi – on kadunud.

Järelikult peame nüüd oma lastele koolist kaasa andma emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused, mis enam iseenesest ei kujune. Ideaalmaailmas asendab masinsuhtlusega argielult säästetud aja muidugi lastega lauamängude mängimine kodudes. Aga pärismaailmas on ka kodudes pigem vähem kui rohkem inimestevahelisi arutelusid. Inimeseks olemise kõrge kunst on üks üldpädevus, mille arendamiseta me ei saa, aga mille kirjeldamisenigi me veel ei ole jõudnud. Mina püüan seda kirjeldada läbi millegi, millest oleme ilma jäänud nii-öelda loomulikus kasvamises ja arengus, aga ma ei suuda seda sõnastada, kuidas siis see inimeseks olemise kõrge kunsti õpe lasteaiast ülikoolini käib.

Tallinna ülikool, kus on oma koht pedagoogikal, aga ka ühiskonna mõtestamisega seotud muudel valdkondadel, sealhulgas hästi tugevasti just loomealadel, peaks olema see kõige tundlikum kõrgkoolikeskkond, kus me vajalikud lahendused leiame.

Ja teine oluline kunst – füüsilise maailma mõistmise kunst või õigemini selle puudumine – on meile samuti selgemini avanenud just pandeemia tingimustes. Õpetame ju matemaatikat, keemiat, füüsikat, loodusteadusi, geneetika aluseid – ja ometi oleme suutnud kuidagi luua põlvkondi, kus päris oluline osa on valmis uskuma suhkrutükile külge jäänud taimse energia ravivat mõju ja nad kahtlustavad vaktsineeritud inimeste suutlikkust eritada õhku viirusosakesi ja muud halba nii, et ümbritsevate menstruaaltsükkel saab häiritud.

Kuidas on selline asi võimalik?

Oleme uhked, et Eestist rääkides ei too keegi kunagi isegi välja 100%st kirjaoskust, see on nii enesestmõistetav. Paljud teaduse seisukohalt täiesti absurdsete hoiakutega inimesed näitavad, et kuigi koolid lõpetanud – meil on valdaval enamikul inimestest ju ikka keskharidust tõendav diplom taskus – puudub neil igasugune viis kasutada neid teadmisi, mis nad on koolist saanud. Ainuke loodusteaduste alal koolist saadud teadmine, millele eriti keegi vastu ei vaidle, on ilmselt gravitatsioonijõu olemasolu. Seda asjaolu on igapäevaelus lihtne testida ja raske arvestamata jätta. Aga kõige muu õpitu kasutamise võime on meil kohati ülimalt nõrk. Miks? Mina ei tea. Aga ma usun, et siin selle küsimuse esitamisest Tallinna Ülikooli rektori inaugureerimisel võiks olla kasu. Siin ülikoolis peaks olema väga palju neid, kes saavad aidata.

Kes unistaks suurelt ja teeks Tallinna Ülikoolist Põhjamaade parima keskuse, selleks, kuidas mõtestada inimeseks kasvamise kõrget kunsti, kuidas mõtestada haridust kui igapäevaelus kasutatavat praktilist väärtust. Siinsest Narva maantee linnakust saaks Education Valley, kuhu tuldaks üle maailma kokku uudishimu ja aukartusega.

Mis see on, mida eestlased ülikoolis õpivad ja õpetavad teisiti, et Eesti kooliõpilased maailma tipptasemel on ka selle sajandi keskpaigas ja lõpus? Ma tahaks, et seda tuldaks ka mujalt uurima.

Tallinna Ülikoolil on palju tahke – filosoofia, kultuur, haridustaust – , miks Haridusorg just selle ülikooli olemusse paremini haakuks kui mõne teise meie ülikooli olemusse. Sellepärast ma täna sellise teema valisingi, sest täna astusid üle kooliläve justkui uuel 1. septembril jälle meie koolilapsed. Et minna edasi, ma arvan, mitte tagasi.

Ja täna astub ametisse uus rektor, keda usun, et niisugune ülesandepüstitus võiks kõnetada. ka Kuidas oskame edaspidi olla üksteise suhtes tundlikud kaasteelised?

Hea tulevane rektor Tõnu Viik. Tööd ja võimalusi kõrgharidusmaastikul ning teaduspõllul on rohkesti. Ma mõistan, et väetisega on ehk natuke kehvemad lood. Ent seda enam soovin jõudu ja ka rõõmu tööle!