- Reset + Prindi

Eesti Arktika Nõukogu vaatlejaliikme taotluse tutvustusüritusel

Eesti Arktika Nõukogu vaatlejaliikme taotluse tutvustusüritusel © Annika Haas

04.12.2020

Daamid ja härrad!

Head suursaadikud!

9. novembril esitas Eesti Arktika Nõukogu vaatlejaliikme taotluse. Sellised ajaloolised sündmused toimusid vanal heal pandeemiaeelsel ajal alati silmast silma. See oleks pidanud toimuma Reykjavikis, kuna Island on nõukogu eesistujariik. Me esitasime selle aga pandeemiaajastule kohasel ja eestlastele varasemast tuttaval viisil – virtuaalselt.

Digiareng ja kliimamuutused on samuti nähtused, mis ei tunnista piire – need toimuvad oma iseloomust tingituna alati üleilmselt.

Arktikat uurivate teadlaste seas on ütlus, et mis juhtub Arktikas, ei jää Arktikasse. Kuna me oleme kõige põhjapoolsem Arktika-väline riik, oleme sealsetest keskkonnamuutustest otseselt mõjutatud. See läheb meile korda.

Meie pikaajaline polaaruuringute alane kogemus, puhta tehnoloogia alane innovatsioon, teadmised nutitehnoloogiast ja põliselanikele pööratav tähelepanu võib aidata soodustada Arktika kestlikku arengut.

Arktika on meie planeedi kõige kiiremini soojenev ala. Põhja-Jäämere triivjää sulab kiiresti. Tänapäeval ei saa me enam öelda, et Arktika soojeneb umbes kaks korda kiiremini kui terve maailm. See soojeneb juba maailmast kolm korda ja kohati veelgi kiiremini. 2020. aasta ei ole erand.

Me näeme jätkuvalt rekordeid, mis teadlasi enam ei üllata –rekordiliselt kõrged temperatuurid Svalbardi kohal Norra Arktikas, rekordiliselt kõrged temperatuurid Siberi kohal Vene Arktikas, mis põhjustas suuri metsatulekahjusid; Kanada Arktika viimase šelfiliustiku lagunemine. Arktikas on algamas uus ajastu. Arktika suvine merejää võib järgmise paari kümnendi jooksul kaduda.

Selle pakutavaid võimalusi on palju arutatud. Mida paremini me mõistame aga Arktikas toimuvate muutuste potentsiaalset hävitavat mõju tervele maailmale, seda rohkem peaksime olema mures.

Kliimasoojenemine ja keskkonnamuutused ei piirdu polaaraladega. Selle tagajärjed on läbi atmosfääri- ja ookeanijõgede tuntavad ka Arktikast palju kaugemal. Süsteemi atmosfäär-ookean-jää täieliku pildi mõistmine õpetab meile, kuidas lahendada keskkonnaväljakutseid.

Lisaks on jää sulamine loonud uusi võimalusi Arktika uurimiseks: bioloogilise teabe hankimine, geenitehnoloogia, mikrobioloogia. Polaaralade soojenemise ning igikeltsa ja jää sulamise tagajärjel ärkavad ellu tundmatud mikroorganismid. Uued bakterid ja viirused võivad anda meile vastuseid kliimamuutuste tuleviku kohta, kuid seada ühtlasi ohtu meie tervise.

Eestil on polaaruuringute alane oskusteave, mille üle võib iga väike riik uhkust tunda. Paljud polaaruuringute teerajajad pärinesid Eesti baltisakslaste seast. Sealhulgas Bellingshausen, Baer ja Wrangell. Nad tegelesid teadustööga juba ammu enne esimest rahvusvahelist polaaraastat 1882.

Nõukogude okupatsiooni ajal panustasid Eesti teadlased märkimisväärselt Arktika ja Antarktika ekspeditsioonidesse. Alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal on Eesti peamised teaduspartnerid olnud Põhjamaad, Euroopa Liit ja Venemaa.

Meil ei ole selle ajalooliselt raskesti ligipääsetava piirkonna kohta ikka veel piisavalt andmeid ja mõõtmistulemusi. Kliimamudelid ei ole suutnud pidada sammu merejää ja liustike üha kiireneva sulamisega. Ulatuslikud uurimisekspeditsioonid on parim viis koguda uut oskusteavet. Rahvusvaheline koostöö on kõige tõhusam ja keskkonnahoidlikum.

Meie Eestis imetleme seda, kuidas riigid suudavad Arktika Nõukogus jätta kõrvale oma eriarvamused ja lahknevad arusaamad progressiivsetest ühiskondlikest mudelitest ning teha koostööd. Et mõista, säilitada ja seeläbi inimkonda teenida.

Eesti teadlased kuulusid enam kui 40 uurimisasutuse hulka, mis osalesid projektis DAMOCLES – integreeritud jää, atmosfääri ja ookeani jälgimise ning prognoosimise süsteemis, mille eesmärk on jälgida, mõista ja mõõta Arktika kliimamuutusi. Hiljuti naasis kodusadamasse MOSAiCi ekspeditsioon. Ekspeditsiooni töö põhines Fridtjof Nanseni 127 aasta tagusel ideel lasta loodusel end põhjapoolusele juhtida. Selle ajaloo suurima polaarekspeditsiooni tulemused annavad meile lähitulevikus palju olulisi vastuseid.

Arktika riigid sobivad hästi puhta tehnoloogia väljatöötamist ja rakendamist juhtima. Arktikat ähvardavad probleemid, näiteks plastireostus, mis koguneb sinna atmosfääri ja ookeani tsirkulatsiooniprotsesside tõttu. Eestis tegutseb umbes paarsada puhta tehnoloogia ettevõtet valdkondades, nagu näiteks energia, biokütused ja materjalitehnoloogia, mis on valmis panustama lahenduse leidmisesse.

Head sõbrad! Kuigi Arktika on meie kõigi jaoks oluline, on see veelgi tähtsam põlisrahvastele, kelle jaoks on see kodu. Nad vajavad kestlikku keskkonda, et jätkata sõltumatut elu Arktikas. Nende Arktikas.

Kuigi nad suudavad keskkonnamuutustega märkimisväärselt hästi kohaneda, vajavad nad abi, et seda veelgi paremini teha. Ehk saab Eesti aidata neil käsikäes ühiskonna ja tehnoloogia nüüdisaegse arenguga paremini kohaneda. Kaugetes kohtades asuvate inimesteni jõudmine on lõppude lõpuks Eesti digiühiskonna põhiolemus. Me leiame, et see võrdlusalus võib ka võimaldada põlisrahvastele paremaid võimalusi ja olla keskkonnamuutustega tegelemiseks paremini varustatud. Kes teab, neil võib seal üleval tekkida vajadus kiirete hoiatussüsteemide järele.

Meil on teadmisi, millele tugineda. Paljude kümnendite jooksul on Eesti etnograafide, lingvistide ja folkloristide ning nende Soome, Venemaa ja Ungari kolleegide koostöö üks fookus olnud Uurali mäestiku, Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvastel. Maailma suurim Siberi rahvaste geneetiline andmebaas asub Eestis ning võib panustada geeniuuringutesse, personaalmeditsiini ning haiguste ennetamisse ja ravimisse. Eesti geeniteadlastel, inimgeograafidel ja sotsiaalteadlastel on üldine pädevus ja see pädevus on teie käsutuses.

Arktika Nõukogu on koostööformaat, mis pakub platvormi tihedamaks keskkonna- ja teaduse alaseks koostööks. Liikmesriigid on näidanud geopoliitilisele rivaalitsemisele vaatamata üles tahet teha koostööd praktilistel teemadel. Ma usun, et teaduse ja keskkonna alast koostööd saab täiustada ning see hõlbustab dialoogi ka teistes valdkondades.

Ja viimasena – see, et me ei reisinud Reykjaviki Arktika Nõukogu vaatlejaliikme taotlust esitama, võis olla kurb, kuna me ei saanud kohtuda oma Islandi sõpradega, kuid ma usun, et kui me säilitame viimase aasta jooksul õpitu parimat osa, on see hea nii keskkonnale kui ka Arktika kliimale. Nimelt, sõprussuhete loomiseks tuleb kokku tulla. Et neid säilitada, saab kohtumised asendada ja neid täiendada virtuaalsete kohtumistega. Mida rohkem me kaugtööd teeme ja säilitame, seda rõõmsamaks saab lisaks teistele maailma paikadele ka Arktika. Nagu pandeemia on näidanud, saab 30% töödest teha kaugteel – töölemineku arvelt säästmine saab keskkonnale pikas perspektiivis ainult kasuks tulla. See juhtub aga ainult siis, kui me haarame võimalusest kinni ja muudame selle osa pandeemiavapustusest jätkusuutlikuks. Selleks on vaja nutikat poliitikakujundamist, kuid ma olen kindel, et kõik valitsused, kes on varmad meie planeeti päästma, on nüüd valmis selle peale mõtlema.

Soovin teile kõigile mõnusat kaugtöist pärastlõunat!

Aitäh!