- Reset + Prindi

TechDay 2020 konverentsil

15.10.2020

Kallid TechDay’l osalejad!

Vahva on, et paljud otsustajad maailmas arvavad, et kui tehnoloogia kiiresti areneb, siis on ühiskonna ja tema suunajate ehk poliitikute ja ühiskonna-alaste otsustajate põhimure, kuidas tehnoloogiaga kiiresti kohaneda ja õpetada kõiki järjest rohkem tehnoloogiat tarbima. Mõtleme harva, et sellel on hoopis teine mõõde – keegi peab istuma ka kiige teises otsas, sest kui kõik istuvad ühe otsa peal, siis on asjad tasakaalust väljas.

Miks ma sellest räägin? Täna ongi teil selline plaan nagu reality check, mis kuulubki konteksti, mis mulle muret teeb. Täna on kõige tähtsam mõista hoopiski seda, kuidas tehnoloogia muutumine muudab inimesi ja meie ühiskonda tervikuna, kuidas peame ühiskonna toimimist kohandama. Selliseid ülisuuri nihkeid inimkonna ajaloos ei ole olnud palju. Esiteks on muutused, mis kaasnesid tule kasutuselevõtuga, siis põllumajandusühiskonna teke, ja viimati aurumasina leiutamine ja industriaalühiskonna teke. Vahest seetõttu ütlemegi digitaliseerimise kohta Industry 4.0 või digiühiskond.

Oluline on mõista, mida societal disruption või ühiskonna muutumine ja täielik transformatsioon endaga kaasa toob. Meil ei ole selle muutusega kohanemiseks esiteks üldse nii palju aega kui varasematel kordadel – tule kasutuselevõtust põllumajandusühiskonna tekkimiseni kulus üle miljoni aasta. Põllumajandusühiskonnas elasime tuhandeid aastaid, ent üleminek industriaalühiskonda oli tunduvalt karmim ja kiirem. Industrialiseeruva ühiskonna kulu kandis ühiskonna vaesem osa, kujunev keskklass ja maalt linna tulnud vaesed inimesed. Kui meile on võibolla jäänud mulje, et esimese Eesti Vabariigi ajal elasid kõik oma majas Tallinna kesklinnas,  siis tõsi on see, et väga paljud elasid tegelikult ka tööstusettevõtete barakkides. Toona ei olnud ühiskond veel harjunud mõtlema humanistlike printsiipide alusel, et ka üleminekukulud tuleb ühiskonnas jagada enam-vähem võrdselt.

Esimest korda inimkonna ajaloos on meil võimalus toimuvat muutust sellest põhimõttest ja prismast vaadata. See on positiivne. Negatiivne külg on, et see muutus toimub veel kiiremini kui industrialiseerimine.

Digiajastu toob endaga kaasa inimeste jaoks suure muutuse. Kui industriaalajastul tuli meil koguneda ettevõtetesse, et me saaksime masinatega oma produktiivsust tõsta, realiseerida ja sedakaudu järjest jõukamaks saada, siis digiajastu suurim muutus on, et inimene saab uuesti vabaks. Inimene ise saab üha rohkem majandusüksuseks. Põllumajandusühiskonnas pidi minema põllule, tööstusühiskonnas pidi minema tehasesse ja seisma liini ääres. Digiühiskondades on seda üha vähem. Teoreetiliselt on võimalik töötada ühes riigis, aga elada ja saada avalikke teenuseid mõnes teises riigis. 

Kuivõrd rutiinne ja kindlal kellaajal vajalik töö jääb rohkem masinatele ja automaatidele, siis saavad inimesed teha oma tööd geograafiast sõltumata.

Veelgi enam, vastupidiselt maksukogujate arvamusele ei ole inimesel vaja ühiskonnas kõige laiemas mõttes ümberjagatavate teenuste saamiseks nagu haridus, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, töötada viis päeva nädalas ja üksteist kuud aastas.   

Viirus näitas meile, et ka Eestis saab umbes ühe kolmandiku siin tehtavast tööst teha ära kaugtööna. Ja selle juures oleme riik, millel ei ole robootika või tootmise automatiseerimisega asjad üldse hästi.

Järgmiste kümnendite jooksul kaob tööstuses palju töökohti kui omal ajal kadus põllumajandusest. Oleme harjunud, et kogu meie toit tuleb lauale 3% tööjõukuluga kogu saadaolevast tööjõust. Sama juhtub nüüd kindlasti ka tööstuses ja tootmises. Sinna jääb samasuguse toodangu mahu juures umbes 3–5 protsenti tööjõust ja see juhtub kiiremini, kui tänased otsustajad tahaksid mõelda. Töö muutub, teenused globaliseeruvad ja tootmine regionaliseerub.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et otsustajad peavad tagama, et lisaks kaupade turule oleks globaalne ka teenuste turg. Olukorras, kus tehnoloogia on piirid likvideerinud, ei tohi me hakata uusi piire looma.

Toon näiteks suletud Euroopa andmepilve. Tuneesiast on võimatu töötada raamatupidajana Eestis, kui meil on kokku lepitud, et Euroopa andmepilv on hermeetiliselt suletud ja andmeid sealt ei väljastata ka mitte neile, kes suudavad ennast digitaalselt identifitseerida ja ennast vajaliku andmemahuga seostada. Otsustajad peavad sellistele asjadele mõtlema, et mitte luua vabale maailmale uusi administratiivseid barjääre. Eesti piiri võiks valvata ka Vahemere äärest. Teame ju, et laohooneid valvatakse täna kogu maailmas elektrooniliselt kusagilt kaugelt.

Peame märksa paindlikumalt mõtlema just nimelt avaliku sektori ja tööturu kontekstis. Geograafia on kadunud, aga siin on hirmus lihtne administratiivses ruumis tagasikäiku teha. Digitaalselt täielikult transformeerunud riik, nagu õpetab Priit Alamäe, näeb kurvi taha paremini kui teised. Meie töö on teha ülejäänud maailmale selgeks, et sõbrad, asjad on palju kaugemal, kui te täna tajute.

Mis ühiskonnas muutub? Alustame koolist. Meil on endal koolipõlvest kogemus, et oskasime oma klassikaaslastega enam-vähem samu asju. Mõni tegi sporti, teine oli rohkem lugenud, aga suures plaanis oli meie teadmine funktsioon vanusest. Täna see enam nii ei ole. Näiteks inglise keele oskajate taseme vahe on kolmandas-neljandas klassis meeletu. Samamoodi on matemaatikaga, geograafiaga jne. Laste teadmiste tase on erinev ja sõltub nende huvidest. Huvi ei ole võimalik koolis selliselt hoida, et klassi ees seisab õpetaja, kes üritab vastavat õpikule kõigile sedasama asja õpetada. See ei tööta. Õpetamisest peab saama toetatud õppimine. Laps ise uurib oma taseme välja vastavalt õppematerjalidele, mille ta leiab tehnoloogilistest seadmetest. Vastavalt saadud tagasisidele liigub ta edasi. Niimoodi saab eduelamuse matemaatika tunnis nii see, kelle sügavam huvi on filosoofia, kui ka see, kelle sügav huvi ongi matemaatika ja kes oma klassi õpikuga ei oska muud peale hakata kui seda kohvitassi alusena kasutada. Sinna peame me oma haridusega jõudma.

Kuuleme, et peame oma lapsi ette valmistama tehnoloogiaga kohanemiseks. Sõbrad, see ei ole üldse nii. Lapsed on tehnoloogiaga juba kohanenud. Peame kooli muutma selliseks, et kool võtaks arvesse, et kohanemine on toimunud, lapsed oskavad sealt informatsiooni otsida ja õpetamine peab muutuma.

Asjal on ka teine pool, millel on pealtnäha tehnoloogiaga vähem pistmist, aga mida ei tohi maha magada. Meie õppisime väiksena teistega suhtlemist vähese riskiga kontaktide kaudu – läksin poodi ja püüdsin osta jäätist, mõnikord tuli see  hästi välja, teinekord vaatas müüja kurja pilguga. Me õppisime pisikeste kontaktide kaudu, õppisime ühiskonnas saama seda, mida meil on tarvis ja seda ilma teisi inimesi olulisel määral häirimata või solvamata.

Lennukile minnes tuli kõigepealt suhelda, kes tegi check-in’i, siis kontrollis keegi passi või piletit, keegi kontrollis pagasit jne. Tänapäeval teevad seda kõike masinad.  Ja nii võib laps küll käia iseseisvalt poes, aga ikkagi kasvada suureks selliselt, et tal on meie lapsepõlvest õpitud madala riskiga inimkontaktid puudu. Sellele peab ühiskond nüüd teadlikult tähelepanu pöörama ja istuda kiige teise otsa peale. Peame oma lastele õpetama, kuidas olla teise inimese vastu vastutustundlik ja kaastundlik. Kuidas näha, teist märgata ja jääda inimeseks.

Esimesed vitsad oleme kätte saanud. Kõik ootasid ja eeldasid, et internetis ropendamine lõpeb ükskord ära, sest inimesed saavad aru, et ka see on päriselu ja siin me nii ei tee. Ent juhtus hoopis vastupidine ja ropendamine kolis internetist tavaellu, me harjusime sellega ära ja see toimub nüüd iga nurga peal.

Ka hariduses oleme kurvist pikalt taga. Ometi on meil nüüd viirusest tulnud suur võimalus koondada kokku see hirmsuur kogus elektroonilist õppematerjali ja panna tööle sellise tulevikuühiskonna jaoks, kus lastel oleks koolis huvitav. Sinna juurde peaksime pakkuma inimeseks olemise tunde juba esimesest klassist peale. Teisiti ei ole võimalik jääda koherentseks ühiskonnaks.

Kus veel saab istuda kiige teise otsa peale? Loomulikult peab muutuma maksusüsteem. Praegu on nii, et ettevõte maksab põhilise üksusena maksud ja riik kogub nad kokku. Selle maksujõe arvelt osutatakse vastavalt kodusele aadressile teenuseid. See ei tööta! Meil on Euroopas ammu vaba tööturg, aga nüüd on see globaalne. Me mitte ainult ei koli teise kohta ja siis ei tööta seal, vaid meil on töö kogu aeg taskus ja me liigume ringi. Võime töötada mitmesse riiki korraga ja samal ajal ka ise mitmes riigis korraga elada.

Oleme Euroopas harjunud, et riigil on viimse instantsi kindluse ja  kindlustuspakkuja roll. Iga riigi kohustus on olla oma kodanikuga seal, kus ta parasjagu on. Eestlastena teame, et see ei ole ülejõukäiv. Me saame internetis valida, saame oma riigi erinevate ametitega suhelda läbi interneti ja oma teenused kätte.

Vahest hariduses ei ole me päris seal maal, sest Üleilmakool pakub küll lastele teatud terminoloogilist õpet, aga ei ole täna veel sealmaal, et saaksime läbi interneti mujal elades justkui Eestis koolis käia. Meilgi on arenemisruumi, aga oleme lähemal sellele, mis peab tulevikus olema absoluutselt kõigi riikide ülesanne:  olla globaalselt kättesaadavad – riik ei ole pelgalt geograafiline paik, vaid turvaline dokk, kus inimene otsustab, et siia maksab ta oma maksud ja saab vastu teenused, ka tervishoiuteenused.

Selleks peab maksusüsteemi muutma. Ei ole seda maksujõge ettevõttest riiki, vaid riik lendab lillelt lillele nagu mesilane ja suhtleb tegelikult iga inimesega. Pidage meeles, majandusüksus on nüüd inimene.

Ja riik peab nüüd välja mõtlema, milliste kokkulepete alusel saab mitmes eri suunas või riigis töötav inimene võimalikult lihtsalt sellisel moel teenitud tulust oma riigile teada anda, selle pealt maksud maksta ja teenused vastu saada. Ühel hetkel nägime horisondil seda enamvähem juhtumas, võtame kasvõi meie enda e-residentsuse.

Probleemi otsa komistame siis, kui mõeldakse, et reguleerida ja tegeleda tuleb tehnoloogiaga, mitte ühiskonnaga.

Teine suurem probleem on see, et inimesed kardavad sedasama tehnoloogiat, mida nad reguleerima peavad. Ka selles on meil Eestis edumaa. Meie riik reguleerib tehnoloogilist välja seadusandlikult juba kakskümmend aastat. Eesti  ei ole metsik lääs, siin on ikkagi selge lubav seadusruum, mis ütleb, et teiste andmete vaatamine on karistatav ja nii edasi.

Lubava seadusruumi loomine on riigi ülesanne, ent ilmselt põhjusel, et tehnoloogiat on raske mõista, lähevad nad digi- ja tehnoloogiavallas reguleerimisega paberist kaugemale.

Ühe lemmiknäitena räägin mööda ilma ringi käies terviseandmete hoidmisest. Paberil andmete turvaliseks hoidmiseks oli vanasti seaduses üks lause: andmed peavad olema kaitstud ja nad ei tohi sattuda kõrvalistesse kätesse. 

Seaduses ei olnud nõuet, et „andmed peavad olema kallis seifis roheliste seinte ja punase uksega toas”. Ometi tahame tehnoloogiamaailmas ette kirjutada ka need sammud, kuidas seda turvalisust tagama peab. Selmet lihtsalt öelda, et andmeid tuleb hoida turvaliselt ja seda peab vajadusel suutma näidata. Andmeid tuleb kasutada ja ka hävitada teatud reeglite järgi, ja kõiki neid samme peavad tehnoloogiaettevõtted meile suutma seletada. Kui maailma otsustajad jõuaksid selleni, et nad peavad reguleerima ainult niipalju ja ülejäänud osas laskma tehnoloogiasektoril vastu tulla, siis lahendaks see ära palju turvalise andmehoiuga seotud probleeme.

Lõpetuseks tahan öelda, et meie e-riik küll narmendab ja seal on palju turvalisusega seotud tulevikuriske ning et e-riigi tugevdamiseks ammu välja arvutatud raha hulka ei ole ikka veel leitud.

Loodan, et kui Ursula van der Leyen lõpuks ütleb, et taastumise ja säilenõtkuse fondist tuleb 20% panna ka digiasjadele, saab need tehtud. Hea on, et Euroopa Liit tuleb meile lõpuks ka selles osas appi, sest ise me ei ole selleks ressurssi leidnud. Ent e-riik on andnud meile ühe asja, mida kellelgi teisel ei ole, ja see on terve põlvkond e-riigis elanud kodanikke.

Nemad ei teagi teistsugust elu, nad ei ole kunagi käinud sotsiaalametis või maksu- ja tolliametis kohapeal ja satuvad täielikku paanikasse, kui ID-kaart ei tööta. Seda ei ole kellelgi teisel.

Me oleme digitaalselt kõige teisenenud rahvas ja selliselt tunnistatakse meid endiselt ka rahvusvaheliselt ja see toob meile palju ärivõimalusi. Eesti on kaubamärk, mis aitab meil minna arendama teiste riikide e-maksuameteid või e-kohtusüsteeme. RKT ja SKT pole nii erinevad näitajad ja kõike ei pea kodus tegema. Kasutage neid võimalusi ja leidke ka inimesi mujalt meie kaubamärgi alla tööle. Ja tehke seda suurelt!