- Reset + Prindi

Avakõne julgeolekukonverentsil ABCD

© Vabariigi Presidendi Kantselei

30.09.2020

Lugupeetud kaitseministrid Luik ja Cravinho, daamid ja härrad!

Mul on väga hea meel, et tänavune ABCD konverents on paljuski keskendunud reservvägedele ning reservväelaste rollile meie julgeolekukeskkonnas. Ja et Eestil on võimalus tutvustada meie enda reservarmee ja ajateenistuse mudelit. Minu arvates on vaja neist asjadest rohkem rääkida olukorras, kus paljud Lääne eksperdid on endiselt harjunud kokku lugema ainult täiskutselisi sõdureid ning mõtlema reservüksustest kui teisejärgulistest pabertiigritest. Või kus me endiselt näeme mainekaid mõttekodasid koostamas Balti riikide kaitse kohta analüüse väidetega, et Eesti kaitsejõud koosnevad ainult ühest elukutselisest jalaväepataljonist ja seega on võimalik neist paari päevaga üle sõita. Ei, meie tegelik potentsiaal on palju suurem, ning sellel väga reaalsed järelmid sellele, milline Eesti ja Balti riikide kaitse välja näeb – mis on alati olnud ka selle konverentsi peateema.

Teiseks on meie tänane ajateenistusel ja reservil põhinev mudel nüüdseks lihtsalt nii muljetavaldav ja hästitoimiv, et ma olen isegi kergelt üllatunud, et Eesti on selle tutvustamisel olnud nii tagasihoidlik. Sest meil on siin tegemist tõelise peidetud aardega. Millegagi, mille üle võiksime tõeliselt uhked olla. Sama uhked, nagu reservväelased ise selle üle on. Miski, mis võiks julgeoleku- ja kaitsekogukonnas olla see, mida on meie digi-ID, Skype ja e-residentsus digikogukonnas. Kuid samas on mul hea meel, et meie kaitsevaldkonna ohvitsere ja ametnikke huvitab esmajoones asjade ära tegemine, mitte niivõrd oma saavutustest valjul häälel rääkimine.

Kuid naaskem selle juurde, mille meie ohvitserid on suutnud luua. Kindral Veiko-Vello Palm räägib hiljem sellest ilmselt lähemalt, aga selguse mõttes kirjeldan väga lühidalt meie süsteemi. Üldise ajateenistuskohustuse kaudu saab meie reservarmee igal aastal juurde üle 3000 uue reservväelase, kes on saanud kaheksa kuni üheteistkümne kuuga üsna hea ja põhjaliku väljaõppe. Me ei õpeta neile ainult individuaalseid sõdurioskusi, vaid valmistame ette kokkuharjutatud kompaniid, patareid ja pataljonid. Üksused, kus iga sõdur teab, kes seisab tema kõrval. Sel moel suudame kolme kuni kuue aastaga uuendada kogu meie sõjaaja-struktuuri, mis koos Kaitseliidu vabatahtlikega koosneb praegu umbes 21 000 võitlejast.

Ning põhiline pole mitte niivõrd see, kui palju ajateenijaid me suudame igal aastal välja õpetada, vaid pigem see, kui mitmeid reservüksusi ja kui kiiresti me suudame vajaduse korral mobiliseerida ja lahinguvalmis panna. Terve meie reservstruktuur – kaks täiemahulist jalaväebrigaadi, numbriliselt veel ühe brigaadi suurune maakaitsestruktuur, kõik vajalikud toetusüksused – on võimalik mobiliseerida mitte nädalate või kuude, vaid kõigest paari päevaga. Seda ei toeta mitte ainult meie seadusandlus, vaid selline on Eesti kaitseväe valmidus- ja mobilisatsioonisüsteem. Iga reservväelane teab, millisesse sõjaaja üksusesse ta kuulub ja kuhu kutse korral koguneda. Ja kogunemiskohas ootab kogu üksuste kaupa eelladustatud varustus, automaatidest ja vormiriietest kuni veoautode, soomustransportööride ja haubitsateni.

Ma tean, et välisvaatlejad ja liitlaste ohvitserid on sageli olnud nende arvude ja reageerimisaegade suhtes väga skeptilised. Ma ilmselt ei usuks neid ka ise, kui poleks seda kõike oma silmaga näinud. 2016. aastast peale oleme igal aastal korraldanud vähemalt ühe lisaõppekogunemise, kus ette teatamata kutsutakse kokku üks juhuslikult valitud pataljon meie sõjaaja struktuurist. Me tõesti näeme, et esimesed reservväelased hakkavad saabuma umbes neli tundi pärast õppusekutse saamist. Ja terve pataljon kogu oma isikkoosseisu ja varustusega paisatakse maastikule 24–36 tundi pärast õppuse algust.

Miks on see kõik nii oluline, sealhulgas NATO Balti-tiiva kaitsmise kontekstis?

Ennekõike on küsimus reageerimiskiiruses ja valmiduses. Meie piiride taga seisva väe – Vene Föderatsiooni Lääne sõjaväeringkonna – praegune suurus ja valmidus on selline, et põhimõtteliselt võivad nad piiratud ulatusega sissetungi Balti riikidesse käivitada väga lühikeses ajaraamis. Reservvägesid on tavapäraselt peetud millekski selliseks, mille käivitamine ja võitlusvalmis seadmine võtab palju aega. Aga meie ei saa endale nii aeglast süsteemi lubada ja seda meil ka pole. See on eriti oluline ka minu kui riigikaitse kõrgeima juhi jaoks. Sest mina olen see, kes peab välja kuulutama mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra, kui heidutus peaks ebaõnnestuma. Ja ma tõesti saan öösel üsna rahulikult magada, sest ma tean, et kui see aeg peaks saabuma, siis täidetakse minu mobilisatsioonikorraldus mõne tunniga. Ja et see korraldus saadab lahingusse mitte kehva väljaõppe ja viletsa relvastusega kahuriliha, vaid võitlusvalmid ja hea väljaõppe saanud kodanikud, kellele Eesti riik on andnud parimad šansid jääda esmalt ellu ja seejärel saavutada edu.

Teiseks on asi meie väe suuruses. Me ei suudaks iial luua nii suurt Kaitseväge välja pelgalt vabatahtlikest ja elukutselistest kaitseväelastest. Aga me vajame – ja ka saame – luua palju suurema Kaitseväe tänu meie aja- ja reservteenistuse süsteemile. Jalaväeüksuste ettevalmistamine on miski, milles me oleme tõeliselt head, kus me tõesti suudame ühendada kvaliteedi kvantiteediga. NATO artikkel 5 kontekstis ei vaja me oma liitlastelt mitte esmajoones jalaväeüksusi. Pigem vajame, et liitlased panustaksid võimete ja üksustega, mille väljaarendamine jääb meie jaoks alati liiga kalliks.

Kolmandaks on asi meie väe kvaliteedis. Ärge saage minust valesti aru – ma arvan, et Eesti kutselised ohvitserid ja allohvitserid on arvatavasti maailma parimad. Aga kuna on suhteliselt vähe neid, kes soovivad pühendada kogu oma elu kaitseväes teenimisele, siis ei soovi me neid kasutada reakoosseisu ametikohtade täitmisel. Me ei taha kasutada neid mitte kuulipilduri abidena, vaid pigem ülemate ja instruktoritena. Ajateenistus annab meie reservarmeele igal aastal juurde 3000 ühiskonna parimat ja targemat. Suurem osa neist on lõpetanud keskkooli või õpivad ülikoolis, mis tähendab, et nad õpivad kiiresti ja kohanevad kiiresti. Kohanevad kiiresti mitte ainult tavapärase sõjaväerutiini ja väljaõppega, vaid arvatavasti kohanevad nad kiiremini ka selle tohutu psühholoogilise pingega, mida tänapäeva lahinguväli üksiksõduri jaoks kaasa toob.

Ja me kasutame oma reservväelasi mitte ainult lihtsõduritena. Reservväelased on ka need, kes juhivad meie sõjaaja armees kõiki jagusid ja rühmasid. Me saame ära kasutada nende tsiviiloskusi: nad juhivad meie mehitamata õhusõidukeid ja teenivad küberspetsialistidena. Paljud meie parimad ajakirjanikud ja PR-spetsialistid mehitavad meie reservarmee strateegilise kommunikatsiooni üksusi. Koroonakriisi ajal korraldasid ajateenijatest parameedikud infektsioonikontrolli Kaitseväe välihaiglas, mis saadeti appi Saaremaale – mis kevadel oli pandeemia tulipunkt Eestis. Nende distsipliin ja väljaõpe olid nii head, et ükski neist ei saanud nakkust – mida me paraku ei saanud öelda paljude elukutseliste arstide ja õdede kohta tsiviilhaiglates. Jah, alati võib küsida, kas reservväelased oleksid ka tõelises lahingus sama head nagu elukutselised sõjaväelased. Loodame, et me ei pea seda kunagi teada saama. Aga me oleme oma õppuste ajal pannud reservüksusi võitlema liitlaste lahingugrupi hambuni relvastatud elukutselistega – ja meie brittidest ja prantslastest liitlased arvasid, et nende vastas on professionaalid. See teadmine annab kindlust – meile, ja reservväelastele endile.

Siin ka väike lugu ühelt õppuselt: Narvast pärit venekeelsele sõdurile anti ülesanne leida metsast üles Saksa tankid ja nendega liituda. Võite isegi kujutleda reaktsioone tema kodus, kui ta jutustas oma vanaisale, kuidas ta lõi lahingut koos Saksa tankidega, kes seekord olid „omade” poolel.


Ja lõpuks mõni sõna ka aja- ja reservteenistuse positiivsest ühiskondlikust mõjust.

See loob tõesti tugeva sideme kaitseväe ja ühiskonna vahele. See muudab riigikaitse kõigi ühiseks asjaks. On põhjus, miks meil Eestis on suhteliselt stabiilne poliitiline ja ühiskondlik konsensus eraldamaks vähemalt 2% SKT-st sõjalisele riigikaitsele.  Sest enamik inimestest mõistab, et see raha läheb nende endi poegade ja tütarde väljaõpetamiseks ja kõige vajalikuga varustamiseks, mitte aga mingile kitsale ja ühiskonnast võõrdunud sõjardite kitsale ringkonnale.

Meie aja- ja reservteenistus on ka ühiskonna jaoks suurepärane viis saada tagasisidet selle kohta, kuidas kaitseväel läheb ja kuidas maksumaksjate raha tegelikult kasutatakse. Minul isiklikult on olnud võimalik saada tõelist rohujuuretasandi tagasisidet oma vanimalt pojalt, kes umbes 5 aastat tagasi oli väga rahul oma kohustusliku ajateenistusega ning kes kutsuti kaks aastat tagasi ühele lisaõppekogunemisele, kui tema logistikapataljon püssi alla kutsuti. Mul oli võimalus –ema, maksumaksja ja riigikaitse kõrgeima juhina – saada teada, et kuigi lõppkokkuvõttes õnnestus kõik hästi, olid samas mõned individuaalvarustuse elemendid puudu ja paljud pataljoni sõidukid ei käivitunud. Asjad, mis välkõppekogunemiste käigus ikka juhtuvad, sest mõnikord saab isegi pataljoni ülem oma üksuse õppekogunemisest teada hiljem kui tema reservväelased. Need on asjad, mida kaitsevägi ei saa enam varjata, isegi kui sooviks, ja mis seetõttu kindlasti ka korda tehakse. Ja vähemalt saime sel korral teada ka seda, et meil on ilmselt maailma ausaimad ja isetuimad sõjaväelogistikud, kes ei krahma endale parimat ja uusimat varustust.

Kuid mis kõige tähtsam – meie kaitseväeteenistuse mudel kasvatab ühiskondlikku enesekindlust. Meie seas on umbes 70 000 meest ja naist, kes on viimase 30 aasta jooksul käinud läbi ajateenistusest. Meil on Kaitseliidus umbes 20 000 vabatahtlikku ja tuhandeid reservohvitsere. Need on inimesed, kes teavad, kuidas kaitsta ennast ja kuidas kaitsta Eestit. Ja kes teavad, et Eestit on võimalik kaitsta ka palju suurema vaenlase eest. Just see teeb meid tugevaks ja enesekindlaks. Ja see kujutab juba iseenesest heidutust. Väga raske on rünnata ja alistada rahvast, kes on nii enesekindel.

Daamid ja härrad,

kogu selle jutuga ei taha ma kohe kindlasti viidata, et liitlased peaksid hakkama meie suurepärast süsteemi kopeerima. Kuigi mõned riigid on viimastel aastatel hakanud ajateenistust taastama – näiteks Leedu ja Rootsi. Ei – iga riik peab ise valima omaenda süsteemi, mis vastab kõige paremini tema vajadustele, geopoliitilisele asukohale ja ühiskondlikele trendidele. Enamgi veel – kui peaks olema vaja olema Läänemere piirkonna kaitset kiiresti tugevdada, siis oleks meil ilmselt rohkem kasu ühest Prantsuse, Taani või Suurbritannia elukutselisest pataljonidest, kui samade riikide reserv-brigaadidest või -diviisidest. Sellised brigaadid ja diviisid oleksid kahtlemata suuremad ja võimsamad. Aga me anname endale aru, et reservväelaste kasutamine  väljaspool oma koduterritooriumi on palju kõrgema ühiskondliku lävendiga kui elukutseliste puhul.

Ent mida tasuks teistel õppida, on see, kuidas me oleme suutnud muuta oma valmiduse- ja mobilisatsioonisüsteemi nii kiireks ja hästi toimivaks. See on eluliselt oluline olenemata sellest, kas tegemist on täiskutselise või reservarmeega. Ja valmidus on eriti oluline siis, kui asi puudutab Läänemere piirkonna tugevdamist ja kaitsmist NATO poolt. On igati hea, et meil on nüüd NATO valmidusinitsiatiiv (NATO Readiness Initiative), millega eesmärgiks on alliansi valmisoleku ja reageerimisaja parandamine. Kuid ideaalmaailmas ei peaks selliste algatuste järele isegi vajadust olema. Sest valmidus peaks kõigi sõjavägede jaoks olema tuumikfunktsiooniks ja eluviisiks.

Ma soovin teile head mõtlemist nende teemade üle! Tänan!