- Reset + Prindi

Tehnoloogikonverentsil Latitude59

27.08.2020

Meid on siin vähem, aga mul on väga hea meel, et konverents toimub.

On ülioluline, et asjad, mida me peame ühel või teisel põhjusel tähtsaks, toimuksid ka olukorras, kust me end praegu leiame. Ma kurtsin oma noorematele lastele, et veebis saab hõlpsasti sõprussuhteid hoida ja internetikontakte värskendada, kuid uute sõprade leidmine on keeruline. Nad ei saanud must aru, sest nende jaoks on see lihtne, ehk isegi lihtsam. Ma usun sellegipoolest, et kui nad saavad vanemaks ja targemaks, mõistavad nad, et ühes ruumis viibimisel on eriline väärtus.

See aga kinnitab mu jutu mõtet, et kui kõik liigub üha rohkem internetti, haridus jne, peame pöörama oma koolisüsteemis erilist tähelepanu sellele, et õpetaksime lastele eraldi asju, mida varem õpetati klassiruumides. Inimestevahelise suhtlemise õpetamine ja kaastundlikuks inimeseks õppimine on üha tähtsam.

Loomulikult ei olnud see COVID-19 pandeemia ootamatu. Vaesemad ökosüsteemid, ülerahvastatud planeet, kus linnad on tihedasti asustatud ja teiste liikide populatsioonid elavad kehvades tingimustes või surevad lihtsalt välja, loovad eeldused selleks, mis meiega sel aastal juhtus. Kus täpsemalt ja kuidas ei ole nii oluline. See on nüüd siin.

Kliimamuutuste ja üldise saastekoormuse mõju hakkab tulevikus üha rohkem avalduma. Meie võime sellele vastu astuda ja vastu pidada sõltub ühest olulisest elemendist:

kas jääme truuks inimõiguste ja demokraatia põhimõtetele või lahutame oma ühiskonnad rühmadesse, mis võitlevad kibedalt üksteisele vastandudes piiratud ressursside pärast.

Demokraatia põhimõtetele truuks jäämine tähendab arenenud ühiskondadesse kontsentreerunud jõukuse, sotsiaalse mobiilsuse aeglustumise ja Brexiti demonstreeritud põlvkondadevahelise lootusetuse tekkimise, kollavestide liikumise või lihtsaid, kuid võimatuid lahendusi eelistava valimiskäitumise ausat analüüsi.

Me peame tegelema sotsiaalse turumajanduse üldise võimetusega 20. sajandi keskpaiga kiire tööstuse kasvu perioodil ühiskonnale antud lubadusi pidada. Me peame ka tegelema vabade ja demokraatlike riikide, mis ei tegutse aga lõpliku edasimüüja või viimase instantsi kindlustusandjana, suutmatusega tulla toime rahva nõudlusega võimaluste järele.

Ja siis peame me otsima lahendusi. Egalitaarne haridussüsteem ja arstiabi üldine kättesaadavus on nende lahenduste leidmise kaks alustala.

Jah, isegi riikides nagu Eesti ja Soome, kus need alustalad on paigas, kurdavad inimesed, et õigesse ühiskonnaklassi sündimata on raske saavutada edu või isegi mugavust.

On aga palju ühiskondi, kes on lootuse andmisel meie Põhjamaade mudelitest palju kehvemad. Lootuse, et isegi kui sul endal ei ole hästi läinud, võivad sinu lapsed saada neurokirurgideks või investeerimispankuriteks.

Ma ei räägi tärkava majandusega ega arengumaadest. Ma räägin täiesti normaalsetest, rikastest lääne demokraatiatest. Nad on murenemas, sest nad on liiga hilja teadvustanud vajadust teha pidevat tööd, et pakkuda võrdseid võimalusi linnades ja külades sündinud lastele, haritud ja vähem haritud vanematele, rikastele ja vaestele jne.

Kliimamuutustega tegelemise vastutusega silmitsi seistes ei saa ühiskonnad seda teha, kui nad jäävad sama hapraks, kui nad praegu on. Paljud inimesed arvavad, et kliimamuutustega võitlemise koorem jagatakse võrdselt ära – näiteks suuremate kütusemaksude või roheliste elektrimaksude abil –, kuid kasu pole jagatud ja ei jagata ka praegugi.

Seega tervitan ma arutelusid nagu selle aasta Latitude'il kavas – arutelusid vastutuse küsimuse üle. Kes peaks vastutama ja mille eest? Kes vastutab üldiste hüvede eest – riik või ettevõte? Mis on üldine hüve?

Näiteks on kogu maailma valitsused võtnud sel aastal täiendavaid rahalisi ja muid kohustusi mahus, mis oleks vaid kuus kuud tagasi olnud mõeldamatu.

Paljud meist vaatavad üllatusega, kui hõlpsasti suudavad ettevõtted saavutada järjepidevalt häid tulemusi, lükates negatiivsed küljed ja riskid maksumaksjate õlgadele. Kas see on üldine hüve? Jah, osa töökohtadest jäävad alles, kuid kas need töökohad on väärt päästmist või peaksime leppima majanduse restruktureerimisega (mis toimub praeguse kriisi ajal kiiremini), kohanedes uute katsumustega ning vabastades seega tööjõu ja valmistades selle ette uuteks võimalusteks?

Kui me räägime ettevõtetest, kes võtavad suurema sotsiaalse vastutuse, ja nendest riigi refinantseerimist taotlevatest ettevõtetest, kes väidavad, et teevad seda, näiteks ainult kohaliku tööjõu kasutamise teel. Või on see viigileht?

Kas see on lihtsalt praegusest paanikast põhjustatud halb näide – või on olemas oht, et juhid, suutmata aktsionäridele mõistlikku tootlust pakkuda, otsivad võimalusi ootustest kõrvale hiilida, seades majanduseesmärkide asemel sotsiaalseid või keskkonnaeesmärke?

Või kas suure kasumiga ettevõtete puhul teevad juhid sotsiaalse ja keskkonnavastutuse põhimõtetega seotud ettepanekuid enesekiituseks, mis läheb sellegipoolest aktsionäridele päris palju maksma?

Või on see tõeliselt ja siiralt väärtuslik, kui ettevõtjad ja juhid tulevad koos riikidega ja rahvaga kokku, et saavutada inimkonna pakilisimad eesmärgid? Kui vastus on jah, siis kuidas seda teha – esimene küsimus on alati, et kas enne või pärast maksude mahaarvamist?

Need küsimused olid õhus juba enne COVID-19 kriisi, kuid nagu alati ei loo kriisid suundumusi, vaid võimendavad neid. Ma usun, et teie siin surfate nendel suundumustel ja teete seda inimkonna parimates huvides.

Minu jaoks on see kõige olulisem – ma ei pruugi alati nõustuda sellega, mida inimesed vahel teevad, kuid kui ma tunnen, et nad tegutsevad tõsimeeli ja siiralt üldise heaolu nimel, olen ma nende tegude üle tänulik.