- Reset + Prindi

Elupäästja medalite ja Päästeameti teenetemärkide üleandmisel

Elupäästja medalite ja Päästeameti teenetemärkide üleandmisel © Mattias Tammet/Presidendi kantselei

23.09.2020

Kallid sõbrad, mul on väga hea meel teid siin tervitada. Igal aastal on õnn ja rõõm kohtuda nende vaprate inimestega, kes ei ole kartnud. Ja kes on teinud midagi nii erilist, et te olete saanud täna siia saali koguneda.

On olnud  väga tormine aasta. Tormine ja tormiline kogu Eesti jaoks nii otseses kui ülekantud tähenduses. Lisaks on igaüks teist – elupäästjatest – viimase aasta jooksul sattunud omaenda väikese tormi silma. Olukorda, kus sündmustevaeselt kulgenud valvekord või ka lihtsalt jalutuskäik tänaval on ootamatult asendunud arusaamisega sellest, kui habras võib olla inimelu. Kuid sel hetkel polnud see mitte paarkümmend meetrit sekundis tormav tuul, mis teil hinge kinni nööris, vaid ärevus ja adrenaliin.

Teie jaoks on need olnud momendid, kus julgus ja soov aidata sai võitu inimese loomulikust alalhoiuinstinktist ja see on väga-väga suur asi. Teie poolt sel hetkel tehtud otsused, valikud ja sammud olid need, mis päästsid teise inimese elu. Ja ma tõepoolest olen igaühele teile selle eest väga tänulik.

Aga tormidega on teatavasti nii, et ega me nende tekkimist väärata ei saa. Teame väga hästi, et nad igal aastal meid paratamatult tabavad. Samamoodi mõistame, et igaüks meist võib ootamatult sattuda liiklusõnnetuse, tulekahju, lähedase inimese terviserikke või ka võhivõõra inimese uppumise tunnistajaks. Me ei saa selliseid olukordi kunagi ei välistada ega lõpuni ära hoida, ja siis tuletegi mängu teie. Aga loomulikult saame me alati nendeks olukordadeks nii tehniliselt kui ka vaimselt paremini valmis olla.

Paljud teie poolt päästetud inimesed jäid ellu mitte ainult teie julguse ja pealehakkamise tõttu, vaid tihti ka põhjusel, et te oskasite neile abi anda. Ma ei räägi siinkohal vaid kutselistest päästjatest, kelle jaoks need oskused ja teadmised on elementaarsed.

Aga ma räägin ka Alexander Volkovist, kes Jõhvi sotsiaalmaja korrapidajana teadis täpselt, kuidas tulekahju korral käituda. Või pensionär Juhan Paalost, kes päästis ja soojendas ujudes terviserikke saanud 90-aastast vanaprouat täpselt nii, nagu juhendid ette näevad, nagu ta oleks need just läbi lugenud.

Samamoodi, nagu teie olite, peab tormideks ja tormilisteks sündmusteks olema valmis ka riik ja kogu ülejäänud ühiskond. Sest me teame, et varem või hiljem paraku need hädaolukorra plaanidesse ja riskistsenaariumitesse kirja pandud õnnetused ka tegelikult juhtuvad.

Möödunud aasta oli täis sündmusi, mis paljastasid auke meie kriisivalmisolekus. Kurbloolisus seisneb aga selles, et enamus näiteks Võru oktoobritormi või kroonviiruse puhangu aegsetest puudujääkidest ei tulnud tegelikult ootamatult.

Ametnikud ja spetsialistid olid  juba aastaid tähelepanu juhtinud, nende lahendamiseks eelarvetaotlusi esitanud või kontseptuaalseid muudatusi taotlenud. Ei tulnud ootamatult  see teadmine, et elektrikatkestuste korral ei saa enam tanklatest kätte kütust ei varugeneraatoritele ega ka päästeautodele. Või et maapiirkondades kaob mobiililevi. Ei olnud suur saladus see, et ülemaailmsete tarneahelate katkedes on Eesti kohapealsed ravimi- ja isikukaitsevahendite varud väga kasinad, nagu ka võimekus neid asju vajadusel ise toota. Samuti me teadsime, et meil ei ole kiire ohuteavituse süsteemi, mis võimaldaks korraga ja massiliselt saata tekstisõnumeid mingi konkreetse piirkonna inimestele. See on asi, mida tegelikult on vaja mitte ainult eriolukorra piirangute kiireks viimiseks kõigi kodanikeni, aga enamike tänapäevaste kriiside puhul.


Muidugi, oli ka edulugusid, mis muuhulgas näitavad, kui vähe on teinekord selleks vaja, et kriisideks paremini valmis olla. Tore hetk oli siis, kui Järvamaa omavalitsusjuhid rääkisid, kuidas nad kevadise kriisiga toime tulid. Ning nad kiitsid väga, et Päästeamet oli kõigest mõned kuud varem sundinud neid mängima läbi selle, mida teha suuremate kriiside korral.  Nad ise tunnistasid, et olid arvanud, et mis tsirkust me siin ikka harjutama peame – küll me siis juba kriisi korral vaatame, kuidas toimetada. Aga kui asi oligi tõsine, siis nad tundsid ja usaldasid neid inimesi, kes nende piirkonnas kriisi juhtisid. Nad olid harjutanud ja asjad läbi mõelnud. Ja nii tihti tekibki vahe hakkamasaamise ja mitte-hakkamasaamise vahel. Igat kriisi õnnestub lahendada üha paremini, mida rohkem on inimesi, kes töötavad kriisi ajal nii nagu nad on varem harjutanud.

Sama kehtib ka üksikisikute tasandil. Eks me kõik olime vähemalt ühel korral kuulnud Päästeameti manitsusi selle kohta, et meil võiks igas majapidamises olla paari nädala toidu- ja esmatarbekaupade varu. Aga defitsiidimaailmast pääsenuna tundus ka see meile ilmselt uue vabadusena, et pole enam vaja kodus seebi, soola ega tikkude varu hoidma. Aga kui me tegelikult kriisi sattusime, siis said poed tühjaks ning nüüd oleme jälle õppinud, et varud on vajalikud ka vabas ühiskonnas.

Loodan siiralt, et möödunud aasta ongi tekitanud olukorra, kus hakkame laiapindsesse riigikaitsesse ja ühiskonna kriisivalmidusse tõsisemalt suhtuma. Aga ka tõsisemalt suhtuma ka nendesse igavatesse kriisivarudesse, mille taustal saab nüüd mõnikord ka poseerida, kuid mis üldjuhul rahuaegsetesse eelarvetsse ei pääse, sest valija pole neid üldjuhul tellinud. Usun, et nüüd on ka selline suhtumine muutunud ning valijad on oma tellimuse sisse andnud.

Iga meie poolt astutud valmisoleku samm – vahet pole, kas sügistormi või viirusekriisi puhuks – teeb meid tugevamaks ja vastupidavamaks ka julgeolekuliste kriiside puhuks. Kui kogu rahvas on harjutanud kuidas ühiskonnana toime tulla, siis sellist rahvust ja sellist riiki ei taha keegi enam naljalt rünnata. Sest vastane saab aru, et esiteks – me ei karda. Aga allaandmine algab just kartusest ja hirmust. Ja teiseks – me ei karda mitte põhjusel, et ei oskaks neid kriise ja ohte ette näha, vaid seetõttu, et me oleme valmistunud.

Ja teie siin saalis olete meile kõigile eeskujuks selleks, kuidas mitte karta ja kuidas olla valmistunud. Aitäh teile selle eest!