- Reset + Prindi

Tallinna Tehnikaülikooli rektori professor Tiit Landi inauguratsioonil

31.08.2020

Hea Tallinna Tehnikaülikooli pere,
hea ametisse astuv rektor Tiit Land,
ja ametist lahkuv rektor Jaak Aaviksoo!

Kõigepealt ma tänan vana head sõpraJaaku, kes on tehnikaülikooli rektoriametis teinud kindlasti sedasama, mida omal ajal Tartu Ülikooli rektoriametis.

Oma parimal moel seisnud kooli arengu eest, võidelnud tema koha eest päikese all, see tähendab  riigieelarves – ja teinud seda vägagi kirglikult.

Jaak Aaviksoo on esimene rektor, kes astus ametisse vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli uuele seadusele.

Riigikogu innustus soovist anda sellele ülikoolile seadus, mis võimaldaks kiiremat ja otsustavamat tegutsemist juhtide poolt, mõistes tänapäeva vajadust joosta järjest kiiremini kasvõi selleks, et lihtsalt püsida paigal.

Tegelikus elus on aga nii, et vajadus esmalt otsustada ja alles seejärel otsuseid laiale ringile põhjendada on akadeemilistele organisatsioonidele alati väga keeruliselt vastuvõetav.

See pisike pidupäevane analüüs näitab, millisel moel juhtimismudelid kujundavad kogu organisatsiooni eluolu.

Ka uuel rektoril tuleb oma karjääris tõenäoliselt vahel vastu seista nõukogu soovile liikuda kiiresti, selle nimel, et liikuda kõik koos.

Ja loodetavasti jätkub austatud nõukogul kannatust oodata ja tahtmist kaasa lüüa selles, et ülikoolipere tunneks ennast juhtide poolt alati toetatuna oma ambitsioonides, mitte niivõrd juhituna.

Sest akadeemiline pere peab olema vaba, vaba oma tegevustes ja otsustes, muidugi tunnetatud paratamatuse piires.

Tallinna Tehnikaülikool on Eesti jaoks eriliselt tähtis kool: siin saavad oma oskused kõik need inimesed, kelle vastutada on meie tehiskeskkonna toimimine kõige laiemas mõttes: et majad seisaks püsti, sillad kestaks kaua, IT süsteemid töötaks efektiivsel ja energiasäästlikul moel, Eesti saaks kliimaneutraalseks tarbijale harjumuspärast tarnekindlust kaotamata ja nõnda edasi.

Kui rektor Aaviksoo ametisse astus, oli turusignaal selge ainult ühes inseneriteaduse valdkonnas – IT ja arvutiteaduste valdkonnas.

Nüüdseks on asjad edenenud ja tööturg mõistab järjest paremini, et inseneridest on käes väga tõsine põud. Nõudlus ületab kohe kindlasti pakkumist ja see annab tehnikaülikoolile palju häid võimalusi.

Kõigepealt muidugi see, et noored tahavad ikka õppida ametit, mida ka turg ja ühiskond laiemalt väärtustab.

Teisalt see, et väheneva rahvastiku tingimustes ja arvutada oskava tööjõu nappuses viimasel dekaadil tööturule sisenenud põlvkonna hulgas, on ühiskonnal väga suur ootus, et Tallinna Tehnikaülikool suudaks meile tuua inimesi ka mujalt kui meie oma Eestist, anda neile hariduse, millega on midagi siin peale hakata.

Muidugi ka ühiskond saab kaasa aidata, et tehnikaülikool selle tööga paremini hakkama saaks – näiteks näidates, et siia tulnud, siin kodunenud ja siinse ühiskonna eluolu armastavad inimesed ongi siia oodatud tulema ja ka jääma.

Sest kuigi rahvusvahelistumine on ülikoolidele oluline ka kui asi iseeneses – muidu kaovad tähtsad punktid ja kohad neis tähtsates edetabelites, nagu me kõik hästi teame – ei sea ükski ülikool oma samme edetabelite järgi, ikka ühiskonna tellimuse järgi.

Kui tarkade inimeste ligitõmbamine ka mujalt ei ole ühiskonnale oluline, kaob ka ülikoolil motivatsioon sellega vaeva näha. Väga lihtne on kestlikult  kahaneda, eriti kui tundub, et kahanemise tippajad hakkavad mööda saama – 3-4 aasta pärast jõuavad ülikooli juba emapalga toel pisut kobedamaks meelitatud aastakäigud.

Siiski ma tahaksin innustada Tallinna Tehnikaülikooli ja ka kõiki teisi Eesti ülikoole jätkama avatud rahvusluse kasvatamisega meie kõrgkoolides – te saate oma välistudengitele anda nii ameti- kui keeleoskuse, misjärel on neil võimalik leida oma koht meie majanduses, ühiskonnas ja isegi laulupeol.

Vaatamata võngetele ma usun siiski, et Eesti ühiskond on maailmale avatud, meie ettevõtted vajavad ka edaspidi rahvusvahelist vaadet omavaid töötajaid – aga selliseid saab õpetada ju ainult rahvusvahelises õpikeskkonnas. Olgu tulijateks õppejõud või üliõpilased mujalt maailmast, nad loovad selle rahvusvahelise keskkonna siinsamas, Mustamäe serval, kus see on kättesaadav ka Eesti tudengile. See on väga oluline ka Eesti tudengile.

Tallinna Tehnikaülikooli eripärasest vastutusest meie füüsilise infrastruktuuri kestlikkuse ees tuleneb ka järgmine suur ülesanne, mis teie jaoks on veel suurem kui Tallinna või Tartu ülikooli jaoks: kuidas tagada, et just need õppejõud, kes peavad aastast aastasse tegelema suurte klassitäite vundamendiladujatega nii otseses kui kaudses mõttes, ei tunneks ennast vähem väärtustatuna kui need, kellel on õnn õpetada seda, mida teadus tänapäeval üha värskelt juurde loob ja avastab. Eks natuke on see mure kõikidel ülikoolidel, et puhaste baasainete õpetamist väärtustatakse nagu vähem kui kõva teadust, aga tehnikaülikooli spetsiifikast tulenevalt on see siin vast reljeefsemalt väljenduv mure kui teistel koolidel.

Ja muidugi väärib arendamist meie oma inseneriteadus! Õnneks on Eestis kuidagi niimoodi läinud, et inimesi teadusest eemale peletada ei suuda mitte miski – väiksed sissetulekud, ebakindlus oma labori või töörühma pikaajalise rahastamise suhtes, ühiskonna ikka veel puudulik mõistmine, et põhjamaadest said Põhjamaad just teadusesse panustades. Ikka Eesti inimesed teevad teadust, kõige kiuste. Eks vahel juhtu selliselt kombineerides ka tõsisemaid valestiminekuid. See on kurb, kuid õnneks mitte paratamatu.

Head sõbrad,

teaduslepe, millele küll kõik Eesti erakonnad peaaegu alla kirjutavad, välja arvatud need, kes tahaks ikka rohkem kui 1% teadusesse panna, on jäänud senini täitmata. See tähendab riski, et Eesti suutlikkus Euroopa teadusraha kaasata, mis alates 5. raamprogrammist on per capita olnud märksa kõrgem kui Euroopa keskmine, võib hakata langema. Teadupärast pole grandivahendites sees kasumit, mille arvelt järgmist projekti ette valmistada. Selle peame leidma oma riigi rahakotist. Muidugi vajab teadus püsirahastust ja sellegi saab pakkuda ainult omamaine stabiilne rahastusmudel.

Kui oma rahakotis ulub tuul, siis ei ole kaua võimalik loota, et meie praegu väga heas korras kõrgharidustaristu, mille suuresti on ka kinni maksnud ELi maksumaksja, suudab enam argumendina toimida. Ei suuda, sest põhiargument – intellektuaalne vara ehk teadlane – võib kaduda kuhugi rahvusvahelisse keskkonda, jäädes ehk siiski lootma, et kallil kodumaal ajad muutuvad ja on põhjust tagasi tulla.

Mõnes mõttes korduks 90ndate stsenaarium, kus värsketel teadushimulistel oli valida – loobuda teadusest või minna mujale, kui natuke elada ka tahtsid. See põlvkond tuli tagasi, sest ELi struktuurivahendite toel loodud tingimused kaalusid üles muude, isiklike hüvedega seotud tingimuste vähenemise. Ka on parimas loomeeas teadlastel olnud Eestis hierarhiatest kammitsemata võimalik rajada suuri asju.

Tänased minejad, kes läheksid juba me riigi mõistmatuse, mitte objektiivse vaesuse tõttu, oleks palju raskem koju tuua. Esiteks pole struktuurivahendite sarnast rahapuud enam võimalik kasvatada ja teiseks on sentiment, kui minnakse mõistmatusest, kardetavasti teistsugune.

Sarnaste muredega pöördusid minu poole mitmed parimad ülikoolilõpetajad tänavusel roosiaia vastuvõtul. Ma saan neist aru ja tean, et ka akadeemilise pere liikmed saavad.

Tahan seista koos täna ametisse asuva rektori Tiit Landiga, kõigi teiste rektoritega ja kogu teadusavalikkusega jätkuvalt selle eest, et meie ühiskond mõistaks paremini heaolu tekkemehhanisme arenenud ühiskonnas, mis meie praegusel elatustasemel ei saa enam kuidagi edeneda teadusrahastuse olulise suurendamiseta.

Hea rektor Land, hea Tiit, mul on südamest hea meel, et Sa otsustasid valida kaptenikoha sellel Tallinna Tehnikaülikooli nimelisel laeval, mida on minu poolt kirjeldatud karide ja tormide keskel kindlasti mõni päev väga raske juhtida.

Aga me kõik ju teame, et Sa oled tormides karastunud rektor, Tallinna Ülikooli võtsid Sa üle – sama kulunud metafoori jätkates – võib-olla isegi kergelt vähemasti finantsküsimustes lekkivana, aga sa oled täiel sõidul suutnud laeva parandada, purjed paika sättida ja laeva ka kursil hoida. Ma saan aru küll, miks tehnikaülikooli omad Sind endale tahtsid! Mente et manu!