- Reset + Prindi

Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeval Maarjamäel  

23.08.2020

Kallis rahvas, kallid kaasteelised!

Nõmeduse süüdimatust teades,
siiski õigeid mõtteid kanda peades,
hoida alal virget ilmavaadet,
aateid, mille eest ei maksta tasu,
süümet, mis ei anna kuskil asu.

Nii kirjutas Leelo Tungal südamevaluga üle kolmekümne aasta tagasi. See ääretu ebaõiglus ning valed, milles elasime okupatsiooniaastatel, ei andnud meile asu. Meie iseseisvuse hävitanud Hitleri ja Stalini 1939. aasta salasobingu avalikustamisest sai üks keskne osa meie iseseisvuse taastamise teel. See sai ühendavaks eesmärgiks, mis tõi meid Hirveparki ja Balti ketti.  

Kuid selle ebaõigluse vastane võitlus oli alanud aastaid varem nii vabas maailmas MRP avalikustamist nõudes kui ka siin, kus süüdimatu nõmedusega vastandumine nõudis erakordset julgust. Totalitaarne režiim kartis ju kõige enam tõde ning tõe varjamiseks oldi valmis kõige julmemateks tegudeks.

Nendel süngetel aegadel avalikustasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku 1979. aasta 23. augustil Balti apelli, kus kõigi meie virget ilmavaadet elus hoides kirjutasid nad erakordse ja ausa otsekohesusega:

„Molotovi-Ribbentropi pakt kujutas ajaloo kahe suurima türanni – Stalini ja Hitleri – vandenõud rahu ja inimkonna vastu; sellest vandenõust sai alguse II maailmasõda. Meie käsitame 23. augustit häbipäevana.“

Need julged eestlased, lätlased ja leedulased said tasuks repressioonid ja nad teadsid oma saatust ette, kuid ebaõiglus ei lubanud neil meie kõigi pärast ka vaikida.

Sellel häbipäeval sündinud sobingu järel kaotasid oma iseseisvuse paljud rahvad ning mõeldes vaid Eesti peale, siis meie kaotasime oma elanikkonnast pea viiendiku kõigi küüditatute, sõjas langenute, vägivallas tapetute ja siit sõja ning terrori eest põgenenute näol.

Kuid lisagem siia meie saatusekaaslaste kaotused ja kõik see mõõtmatu valu, mis paljudele rahvastele pakti tagajärjel osaks sai.

Just selle tõttu oli Hitleri ja Stalini sobingu avalik tunnistamine ja tühistamine ex tunc ehk tagasiulatuvalt Nõukogude impeeriumi poolt meile oluliseks eesmärgiks. Ja me saavutasime selle. Selle võidu tõime me peaasjalikult meie inimeste eestvedamisel ja koostöös teiste kannatanud rahvastega jõululaupäeval 1989. aastal, mil NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress mõistis MRP sõlmimise hukka ja tunnistas selle allakirjutamise hetkest alates kehtetuks.

On aasta, kus selle pakti meenutamine on oluline sellepärast, et ka täna on püütud ajalugu ümber kirjutada.

Ärme unusta, et nende kahe julma režiimi repressioonid ei alanud ju mitte omavahelise salasobingu sõlmimisega. Totalitaarsele võimule on hirmuõhkkonna kujundamine ja vaenlase kuju loomine eluliselt oluline.

Mõtleme kasvõi holodomorile ja suurele terrorile Nõukogude Liidus ja paljudele nendele süütutele eestlastele, kes seal vägivallarežiimi ohvriks langesid. Nende täpset arvu ei tea me tänini.

Totalitaarsete režiimide ambitsioonide tõttu kannatasid enne ja pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist väga paljud rahvad ja meie kohuseks on kõiki neid võrdselt austada ja mälestada. Just seetõttu kuulutas Euroopa Parlament aprillis 2009. aastal 23. augusti kõigi totalitarismiohvrite ühiseks mälestuspäevaks.  

Head sõbrad!

Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestamine on vaid üks pool tänase päeva tähendusest. Sümboliseerigu seda must sein meie selja taga, minevikku ei saa enam muuta. Lennart Meri ütles Maarjamäel võõrvägede lahkumise puhul 31. augustil 1994. aastal: „Demokraatia ei ole pjedestaal väljavalitutele, demokraatia on protsess, mis kunagi ei lõpe.“ Meie jaoks sümboliseerib siin monumendil seda õunaaed, koduaed. Demokraatia on protsess, mis vajab hoolt ja hoidmist, mis kunagi ei lõpe, et näeksime igal kevadel näeksime õisi ja sügisel jälle mahlakaid vilju.

Vabadus ja veel enam demokraatia ei ole kunagi pelgalt juhus. Nende hoidmise nimel tuleb pidevalt pingutada, sest me ei taha elada maailmas, kus vaba mõtte ja teisiti arvamise eest ootab koht baraki naril või kuklalask. Meie soovime vaba ja demokraatlikku maailma.

Valu vabaduse puudumise pärast näeme neil päevil ka tänases Euroopas. Meie, kes me oleme tagasi võitnud oma vabadused ja inimväärikuse, peame neile, tänase päeva vabadusvõitlejatele, koos meie samameelsete liitlastega toeks olema. Üksi jäämine tähendab alati lootusetust, kadu ja allajäämist totalitaarsele režiimile.

See on meie kohus meenutada meie liitlastele ja partneritele, mille eest seisab täna Valgevene rahvas tänavatel. Rõhutan – kõik, mis sünnib Valgevenes, on Valgevene rahva vaba tahte ja otsuste tulemus, aga meie toetame, et nad saaksid oma vaba tahet väljendada.

Totalitarismiohvrite mälestamist ja demokraatlike vabaduste hoidmist seob ühte kindel teadmine, et üks ei saa ilma teiseta ja vabaduse nimel tasub alati pingutada. Selle on kenasti kokku võtnud Leelo Tungal eespool tsiteeritud luuletuse lõpusalmis:

Teades: maa pealt pühitud on rahvaid,

oma lapsi õpetada: jah, vaid

õiglus võidab.

Panemata imeks

oma sõnu. Sest kui me ei usu

õiglust – siis ka säilida ei tasu.

 

Mälestan kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, kõigi totalitaarsete režiimide ohvreid ja seisan vankumatult kõigi rahvaste õiguse eest enesemääramisele.

Tänan teid!