- Reset + Prindi

Parimate koolilõpetajate vastuvõtul presidendi roosiaias

Parimate koolilõpetajate vastuvõtul presidendi roosiaias © Mattias Tammet/Presidendi kantselei

21.08.2020

Kallid 2020. aasta koolilõpetajad!

Ühelt poolt on mul kahju, et pidite seda pidu nii kaua ootama, aga päev on ju ilus, nii et võibolla tasus ootamist.  Ma loodan, et  te kõik olete endale alla laadinud „Hoia“ äpi, nii et juhul kui keegi ikka hiljem jääb haigeks siis saame vähemalt sellest hoiatuse, et ennast hoida ja mõelda, kuidas kaitsta oma lähedasi. Te olete sel kevadel ju pidanud seda nii palju tegema, aga nüüd on meil ka tööriist selle jaoks. Omalt poolt ütlen, et kuigi viibisin eilse siin aias enam kui tuhande inimesega koos, siis minu äpp on endiselt rohelises. Kõik on hästi.

Kummaline on kõneleda koolilõpust l nüüd, uue õppeaasta lävel. Ent kummaline – pehmelt öeldes – ongi see tänavune aasta ju olnud.

Sellist küpsuskevadet pole olnud kellelgi teisel. Kuude kaupa kooliskäimist, kui koolitee kulgeb voodist kirjutuslauani ning õpetajaid ja klassikaaslasi näeb läbi lukuaugu. Ning siis lõpuaktused, kuidas kusagil – kellel küll lennuga hõredalt koos aulas, emad, isad, vanaemad pojengisülemitega kodus ootamas, seda hetke internetist vaatamas. Kellel lihtsalt koolikantseleis tunnistuse järel käimine, et siis kõnede kuulamiseks taas ekraani ette istuda. Ent see on vaid asja üks tahk.

Tänavune kevad on olnud ka kodanikuõpetuse kiirkursus ja praktikum. Mis näitas seda, kuidas pea üleöö võib pihta saada kindlustunne, et inimkond tuleb toime kõigega, mida loodus või selle vastus me toimetamistele suudavad pakkuda. Ja samas kogemus, kuidas me üheskoos ikkagi saame üksteist aidata, kaitsta ja toetada, kuidas me ühine käekäik sõltub tõepoolest igaühest ja väga otse.

Mitte nii, nagu Jaan Kross, kelle 100. sünniaastapäeva jaanuaris veel üsna tavalistes oludes tähistasime, kirjeldas seda igavest teeleminekut oma “Maailma avastamises”: “Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks”.

Seekord oli – ja endiselt on – nii, et igaüks iseenese, aga samas ka kõikide teiste jaoks. Iga päev oma valikute, oma vastutusega, mille tulemusi näeme kahe nädala pärast.

Te tulite sellega kevadel kenasti toime, olete väga erilise kevade eriline lend. Aitäh!

Kolm suve tagasi laulsite noorte laulupeol: “Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus”. See vaimustus, põlemine, millega lugu esitasite ja kordasite, püsib siiani kõrvus ja silmis. Ning usun, et ka teie, külg külje kõrval laulukaare all või kuulajatena, tundsite – need pole lihtsalt sõnad, lihtsalt laul, vaid see ongi veendumus.

Niisamuti, nagu on tundnud varasemad põlvkonnad. Eks pärine ju sellegi laulu sõnad Anna Haava sulest rohkem kui saja aasta tagant.

Ega ma olegi kindel, kui otstarbekas on inimeste sünniaasta järgi põlvkondadeks eristamine. Jah – aeg, milles sammuda “suure sihi poole”, nagu Haava kirjutas, on alati erinev, oma võimaluste ja piirangutega, mida edasi liikuda soovijatel tuleb ületada. Kuid aeg-ajalt kõlavates mõtteavaldustes, et ega üks või teine olukord, mõtteviis, käitumine muutu enne, kui uus põlvkond on peale kasvanud – selles on mu meelest omajagu ka vanema põlve otsitud ettekäänet oma suutmatuste, tegematajätmiste õigustuseks.

Sest mis kasu on teadmisest, et näiteks Bulgakov ja Issaak Babel sündisid ja elasid enam-vähem samal ajal, kui samast põlvkonnast olid ka need, kes neid ja miljoneid teisi maha tampisid ja hävingusse saatsid? Või mis põlvkondadest rääkida, kui mustanahalised noored, kes 1950ndate Ameerikas julgesid esimestena kasutada õigust minna õppima seni vaid valgetele mõeldud koolidesse, kohtasid kooliuksel inimketti, kus seisid nende oma eakaaslased? Üsna samamoodi riides, samade soengutega, muidugi samasuguse sooviga elada õnnelikult, õppida heades koolides ning käia vabal ajal sõpradega kohvikus – ning kes seal tõkestasid nende tee, karjusid solvanguid ja ähvardusi.

Oma valikud oma ajas teeb igaüks ikka ise. Mitte põlvkond. Ega ka mitte aeg. Oma valikutes olete ikkagi vabad.

Ka teie põlvkond – see on niihästi need, kes kevadel kleepisid trepikodadesse silte “Andke teada, kui vajate abi!”. Need, kes reedestel kliimastreikidel ja –marssidel tuletavad meelde, et teilt ei tohi ära võtta võimalust elamiskõlblikule looduskeskkonnale. Kes protestivad, tundes, et ülikool kohtleb ebaõiglaselt teie välismaiseid eakaaslasi. Need, kes kirjutavad raadiojaamale – sõnastatud palve, mitte nõudmisena –, et raadioeetris ei peaks kõlama naljad vägistamisohvrite kulul või targutused teise nahavärviga inimestele omistatud kalduvuste teemal – olgugi need, kellest jutt, meist kaugel ja meile isiklikult tundmata.

Kuid teie põlvkond on paraku ka neiu, kes tänavu, just koolilõpu ajal, otsustas 19-aastaselt lahkuda, sest ei jaksanud enam elada pärast aastaid kestnud kiusamist eakaaslaste poolt. Ajaleht kirjutas: pärast mõnd lapsena naljaviluks sotsiaalmeediasse postitatud, ehk tõesti tobedavõitu, kuid süütut klippi ja fotot, sai tema nimest terve põlvkonna jaoks sõna, mille kasutajad justkui ei mõelnudki, et tegu on päris inimesega. Terve põlvkonna jaoks. Kuidas me sellel toimuda lasime?

Tänavu tähistame meie põhiseaduse 100. aastapäeva. Sel puhul liigub mööda Eestit rändnäitus, mis aitab meelde tuletada konteksti, kus toonased kokkulepped sündisid. Muu hulgas on näitusel tsitaat Asutava Kogu protokollist, kus Minni Kurs-Olesk eelnõu 1. lugemisel rõhutab, kui tarvilik on, et demokraatlikus riigis ka naised avalikust elust osa võtavad. “Ei või olla avalikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad soost,” sõnas ta.

Kui enesestmõistetava, halli ja kulununa võivad need sõnad mõjuda täna, aga  1920 oli see uus ja üksjagu julgust vajanud mõte. Vaid viis aastat varem olid esimesed naistudengid saanud õiguse asuda õppima ülikoolis.

Jah, tänaseks on need sõnad enesestmõistetavad. Ka tänaste maailmamuutjate julged mõtted ja teod on kunagi, siis kui siin seisavad teie lapsed ja keegi teist seisab siin minu asemel, enesestmõistetav argipäev. Ent vaevalt aitab palju tuge see teadmine, et ehk kunagi…et ehk kunagi ei rajata enam linnaruumi vabaajakeskusi, kuhu ratastoolis inimene ligi ei saa. Et ehk kunagi ei öelda küsimata katsumise kohta, et see on ju elurõõmsa meesterahva loomulik käitumine. Et ehk kunagi võib oma kallimaga soost hoolimata tänaval käest kinni käia, ilma et peaks kartma pilkeid.

Teadke, 2020. aasta lend, et mitte keegi ei vii teie unistusi ellu teist endist paremini.

Iga algust saab pikalt edasi lükata, mõeldes, et kunagi on mul selleks rohkem teadmisi, oskusi, tutvusi ja ressursse. Kui oma aega aga hästi kasutada, siis ongi meil seda aga homme rohkem kui täna ja ülehomme veel enam. Ent tõsi on, et alguse saab iga muutus siis, kui sa ei suuda enam hetkegi taluda mõtet, et sa pole ikka veel pihta hakanud, sellega mis muutmist vajab.

Hoidke seda, mis hoidmist vajab, ja tehke ümber see, mis saab olla paremini! Tehke seda vabana ja tehke seda rõõmuga!