- Reset + Prindi

Eesti Kirikute Nõukogu väljasõiduistungil Armastame loodu(s)t

16.06.2020

Kallid sõbrad!

Te soovisite, et ma kõneleksin täna sellest, millised on väljakutsed Eesti, Euroopa ja kogu maailma ees – kõiges, mis puudutab keskkonda ja looduskaitset ning milline võiks olla kirikute roll selle probleemi lahendamisel.

Eesti looduskaitses tähistame me tänavu 110. Eesti looduskaitse aastapäeva. Eesti looduskaitse alguseks loetakse Vaika saarte linnukaitsealana kaitse alla võtmist. Seda võib nimetada võib-olla usuks, võib-olla eluviisiks, aga eestlasele on loodus tegelikult alati tähtis olnud. Me pole kunagi oma loodusest eemale läinud, me pole temast välja kasvanud, me oleme alati temaga koos olnud. Mõnes mõttes sarnaneme selles osas paljudele maailma rahvastele, kes endiselt traditsioonilist eluviisi au sees peavad. Selliseid rahvaid on palju, kes on jäänud kas täielikult või osaliselt puutumata meie tsivilisatsiooni tänapäevastest hüvedest: kiirest lendamisest lennukiga ühest kohast teise, televisioonist, internetist. Tõsiasi on ka, et just sellised rahvad kannatavad täna kliimamuutuse käes rohkem kui keegi teine. Sellepärast, et nad elavad kaugetes piirkondades, tihti väikestel saartel, kus arutelu selle üle, mis meist saab, ei ole mitte kauge filosoofiline küsimus, nagu see on endiselt paljudele loodusest äralõigatud, linnastunud elukeskkonna inimestele ja asukatele. Seal on see juba täna eksistentsiaalne küsimus. Ja see küsimus on, et kui järgmine torm ületab selle kolm või neli meetrit, mis on meie saare kõrgus ning jõuab meie ainsa puhta vee allikani, siis mis meist saab?

Enne, kui ma lähen tehnilisemate teemade juurde, mis on Eesti ja Euroopa Liidu võimalused ja valikud, siis vastan teie küsimusele, kuidas saab kirik kaasa aidata. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on see ju ikkagi usk, lootus ja armastus. Kõigepealt usk sellesse, et kliimamuutused toimuvad. Paraku on nii, et kuigi meie otsustamise alus võiks olla teaduspõhisus, siis suured rahvamassid liiguvad ainult nende teedel või nende kannul, keda nad usuvad. Ja kui ma praegu vaatan, mida on öelnud praegune paavst teaduse ja teaduspõhisuse kohta, siis kirik tunnistab ja tunnustab seda tööd, mida teadlased on teinud selleks, et mõista ja analüüsida, mis meie planeediga toimub. See usk, et midagi ongi väga valesti ja et meie, inimesed, oleme selle põhjustanud, seda saate kindlasti ka teie levitada.

Lootus. Ma olen märganud, et nüüd on vähemalt avalike otsustajate ja poliitikute hulgas üsna väheks jäänud neid, kes tahaksid öelda, et tegelikult mingisugust kliima soojenemist ei toimu. Küll väidetakse, et see võib-olla pole inimtekkeline – see toimuks nagunii. Samas on tekkinud üks tõhus põhjus mitte midagi teha: lootusetus, et midagi ei saagi teha. Jah, me tunnistame, et me pole tunnistanud. Nüüd me tunnistame, aga nüüd on juba hilja. Lootus, et me igaüks saame midagi teha, peame midagi tegema, ja et sellest, mida me teeme, on ka kasu.

Mulle teeb väga muret see uus eskapismi vorm, et nüüd on juba nagunii hilja, enam pole mõtet midagi teha. Minu jaoks kuulub siia alla ka see uuenenud tahe tegeleda kosmoseprogrammidega, otsida elu teistest galaktikatest. Otsida elamisväärseid planeete mujalt sellise pisukese lootusega, et äkki me saame selle teise võimaluse kusagilt mujalt. Me teame, et ei saa. Kui inimkond otsustaks, nähes, et see meie oma planeedil meile vastuvõetavas vormis justkui jätkuda ei suuda, et ta tahab elu kui sellise kuhugile mujale lähetada, siis inimorganismi levitamine universumis oleks märksa kulukam kui näiteks bakteri või viiruse. Kui mõtleme, kuidas on keerulised organismid kujunenud, siis pikem aeg kulus selleks, et luua elu alus ja sealt edasi erinevate eluvormide kujunemine ei võtnud enam nii kaua aega.Nii et oleks täiesti ratsionaalne lähetada baktereid ja muud sarnast materjali ilmaruumi selleks, et see leiaks omale uue kodu ja küllap ta leiaks ka mingisuguse arenguvõimaluse juhuks, kui seda peaks vaja olema. Hästi filosoofiline küsimus – kas see on meie mure?

Ja siit ma jõuan kolmanda teema, armastuse juurde – see ei ole meie mure. Me räägime küll planeedi päästmisest, aga kui aus olla, siis räägime inimkonna – homo sapiensi – võib-olla isegi mitte kui liigi, vaid sellele liigile praeguseks omaste elamisviiside ja meetodite päästmisest. Ja siin on minu jaoks armastuse koht: kas selleks, et ka järgmised ning ülejärgmised põlved saaksid mingilgi moel ja mingigi osana nautida seda, mida meie oleme saanud, oleme valmis millestki ka loobuma? Ma arvan, et see on üks koht, kus kirikul on võimalik teha ära hästi palju tööd meie ühiskondliku mõtlemisega – millised on need loobumised.

Ma ei arva, et meie majanduskasv tingimata peatub sellepärast, et me teeme rohelisi valikuid. Samas mingitest meile omastest mugavatest harjumustest peame loobuma. Endiselt kuulen seda ka ise, et ongi väga ebamugav kahekümne või kolmekümne inimesega üle maailma vestelda online keskkonnas. Mul oleks märksa toredam, kui me oleksime kõik lennanud New Yorki kokku, oleks märksa lihtsam neile inimestele hinge pugeda. Kuid see on see koht, kus on võimalik loobuda, seejuures midagi olulist ära andmata. Ma olen ÜRO peasekretäri Antonio Guterrese töögrupi Every Woman, Every Child asepresident. Me oleme nüüd juba kaks korda teinud oma kogunemisi interneti vahendusel ja see on loobumine. Tegime muide seda ka enne kriisi, kui ülejäänud ÜRO seda veel teinud ei olnud. See on loobumine, nii nagu oleme sel kevadel pidanud praktiseerima loobumist sellest, et surume kätt ning sellest, et kallistame. See on täpselt samasugune loobumine inimlikust lähedusest.

Võib-olla on ühiskonnas veel selliseid kohti, kus saame teha—tegelikult ei saa nende kohta öelda ohverdusi – selliseid tagasiminekuid. Võime tulla globaalselt kokku ja neid tegelikult teha. Loomulikult on ka meie igapäevases elus palju masinaid ja seadmeid, millega me oleme lihtsalt harjunud, et nad niimoodi töötavad. Ka tegevusi – oleme lihtsalt harjunud muru niitma hästi madalaks ja sinna juurde mõelnud hästi palju põhjuseid – et madu ei tuleks õue peale ja kõike muud, aga tegelikult see ei pea nii olema. Meil on hästi palju ruumi ümber mõelda. Need võivad olla rikastavad kogemused. Usul või filosoofial on siin hästi oluline roll, et mõtestaksime neid asju, mis esmapilgul tunduvad millestki loobumisena, hoopis rikastavamana. Igasugune altruism annab meile tagasi ja see on kindlasti üks koht, kus kirikul on roll. Kindlasti on teil roll, et säiliks usk, lootus ja armastus selleks, et tuleksime toime oma planeedi hoidmisega homo sapiensile sobilikus kvaliteedis.

Nüüd räägiksin natuke Eesti ja Euroopa ees seisvatest kõige suurematest väljakutsetest. Ei ole vist saladus, et tehniliselt on meile kõige suuremat kasu tõotav muudatus kliimapööre. Kui mõtleme, kuidas see saab maailmas juhtuda – vajame piisavalt suurt ja jõukat majandusruumi, kel oleks globaalses mõttes turujõudu kutsuda esile tehnoloogiline muudatus. Piisavalt massiivne, et see muutuks kogu ülejäänud maailma jaoks kasutatavaks mudeliks. Kuidas me seda teha saame? Kus on maailmas need kohad? Ma ei tea ühtegi peale Euroopa Liidu, sest Euroopa Liit on suur ja maailma kõige rikkam turg. Euroopa Liit vahest alahindab oma mõjujõudu maailmas. Jah, Euroopa Liidus pole nii palju tanke ja need pole nii ühesuguse mudeli järgi ehitatud, nagu võib-olla kusagil mujal. Aga Euroopa Liit on maailma suurim ja rikkaim majandusruum. Kui selline ruum otsustab, et ta kehtestab turumoonutuse, et CO2 hind aastal 2050 on lõpmatu ehk et CO2 emiteerimine aastaks 2050 selles suures majandusruumis pole võimalik, siis nii saabki. See on ainus tee, mida mina täna näen, kuidas tegelikult on võimalik kliima soojenemist peatada. Ühtegi teist piisavalt jõukat ja piisavalt suurt sellist majandusruumi ma maailmas ei näe. Üks veel tuleb pähe,  aga ma arvan, et oleme selles kriisis näinud, et riik kui kindlustunde andja ja tagaja pigem eksisteerib Euroopas kui kusagil mujal.  Võib küll olla vägagi palju majanduslikku jõudu, võimsust ja sunnimehhanismi, ka globaalses mõttes, aga samal ajal riik kui turvalisuse tagaja – olgu see tervishoius, olgu see läbi põlvkondade, mis puudutab meie planeedi elamisväärsust meie jaoks – mudelina eksisteerib ainult Euroopas.  

Sellepärast on hästi oluline, et Euroopa Liit suudaks selle välja öeldud turumoonutuse kehtestada nii, et seda usuksid ka ettevõtted ja inimesed. Kui ettevõtjatel on kahtlus, et tegelikult kellelgi kusagil on võimalik rohepesu teha ja keegi saab sokutada siia turule mitterohelist energiat jne, siis nad ei hakka rohelistesse tehnoloogiatesse investeerima, sest neil puudub usk, et nende investeering on kaitstud. Nii lihtne see tegelikult ongi. Järelikult tuleb meil mitte ainult kehtestada vastav regulatsioon, vaid teha seda usutaval moel. Panna inimesed ja ettevõtted uskuma, et me ei pöördu sellelt valitud teelt tagasi, et püsime sel teel järgmised 30, 40, 50 aastat, või ükskõik kui kaua see võtab. Ma pole päris kindel, et 2050 on täna realistlik tähtaeg, aga püsime sel teel ja paneme kinni augud selles süsteemis. Näiteks ei saa enam tuua Euroopa turule mustalt toodetud energiatooteid, kui oleme kokku leppinud, et neid siin müüa ei tohi või siis tuleb neid vastavalt maksustada. Euroopa, mis on andnud inimkonnale kultuuri mõttes väga palju, saab seda nüüd anda ka keskkonnakultuuri alal. Ja see on tegelikult homo sapiensi jaoks ainuke lootus. Ma ei näe, et see võiks toimida teisiti kui ainult läbi Euroopa ja Euroopa Liidu ühiste normide jama arvan, et seda on hästi oluline toetada.

Kas see on kulu? Kellelegi kindlasti on see kulu. Mulle meeldib vaadata seda passiivse ja aktiivse kliimaneutraalsuse võtmes. Põhjamaade Ministrite Nõukogu, ja sellega samas helistikus laulab tegelikult meie SEI analüüs Eesti kohta, on tulnud järeldusele, et vähimagi tehnoloogilise innovatsioonita, lihtsalt kordistades seda, mida me väga hästi oskame teha, on võimalik, et Põhja-Balti ruum muutub puhast energiat eksportivaks regionaalselt sõltumatuks energiapiirkonnaks. Ja need põhilised töövõtted on endiselt tuul ja vesi. Tuul on uus põlevkivi ja kõik muu saastav, vesi on endiselt parim patarei. Ainuüksi nendele tehnoloogiatele on võimalik üles ehitada puhas energiatulevik Põhjamaades ja Balti riikides.

Meie jaoks on oht see, et kui me jääme sellest muutumise lainest maha, siis muutume passiivselt kliimaneutraalseks. Ka täna teame CO2 kõrgete hindade tõttu, et oleme energiat importiv riik. Me polnud seda enne, kui hinnad läksid üles, sest saastamine jätkub, aga kui teised Põhjamaad liiguvad eest ära ja toovad turule suurtes kogustes rohelist energiat, siis saame seda osta. Kui me liigume teistega samas tempos, siis saame seda koos nendega müüa.

Samamoodi on Eestis nii palju tehnoloogia arendajaid, ükskõik, kas mõtleme superkondensaatoritest, vesinikutehnoloogiatest. On meie ühene ja otsene huvi kiiresti korraldada omaenda energiaturg selliselt, et riik ei valiks ega eelistaks üht tehnoloogiat teisele. Kõikide tehnoloogiate ühine nimetaja peaks olema see, et nad pole CO2 emiteerivad, kõik need tehnoloogiad tohivad siin võrdselt konkureerida. See on hästi oluline. Riik ei tohi minna subsideerima ühte või tegema piiravaid valikuid ühe tehnoloogia eelistamisel, sest sellisel juhul võib meie silmapiir jääda liiga ahtaks selles osas, mis siin Euroopa turul toimuma hakkab. Nii et see on hästi tähtis, et me teeksime need suured valikud õigesti ja tegelikult on huvitav see, et ka siin on üksjagu seda usu küsimust. Sellepärast, et muidugi on kõik need valikud arvutatavad, aga mingis mõttes tuleb meil usaldada turgu ja ettevõtteid, et nemad teevad need valikud ilma, et riigid peaksid liigselt sekkuma turu kujundamisse.

See on teema, millega tegeleme liiga vähe. Me püüame kõike välja arvutada – me ei pea arvutama, peame leidma usalduse ühiskonna erinevate osade vastu. Kuidas seda teha? Kuidas lasta minna? Kuidas mitte hoida kõikide komakohtade üle kontrolli? Ka see on oskus, mida peame omandama. Vabaduse jätmine ei võimalda meil täpselt ära kirjeldada seda, kus me oleme 2030, 2035 või 2040, aga tõenäoliselt annab meile mitmekesisema, turvalisema, parema ja puhta energia.

Miks ma rääkisin pikalt energiast? Sellepärast, et siin on kiired otsused ukse ees ja vajalikud; teiseks on see lihtsam võrreldes elurikkuse hoidmisega planeedil. Teame täpselt, mis on energia tootmise probleem – CO2 emissioon.  Mis on elurikkuse vähenemise probleem, seda me nii täpselt ei tea. Seal pole ühte tegurit, mida muutes saame seda asja parandada. Siin on oma element kliima soojenemisel, siin on oma element homo sapiensi mõjul ökosüsteemidele, siin on kindlasti ka loomulikku muundumist ja muutumist, siin on tasakaalu selle vahel, et looduslikud ökosüsteemid ja keskkond kohanevad aeglaste muudatustega. See on nende DNAs, läbi DNA nad kohanevadki. Aga kiirete muudatuste puhul jääb valkevolutsiooniline protsess kindlasti alla sellele ümbritsevale muutumisele.

Mis on lahendus? Me ei tea seda nii hästi. Lahendus ei ole kindlasti looduskaitsealade ja reservaatide laiendamine. Vastupidi, ma arvan, et lahendus on pigem selles, mida me teeme väljaspool neid alasid. Loomulikult, kui kliima soojeneb ja meil on lenduvaid mürke, siis see mõjutab ka neid alasid. Järelikult peame tegema kõik selleks, et kõik meie käsutuses olevad hingavad alad oleksid ühteviisi kaitstud, sõltumata sellest, kas need on tarbemetsad või looduskaitsealad.

Ka tarbemetsa on võimalik majandada niimoodi, et seal on rohkem liike kaitstud. Meil Eestis on metsaomanikke, kes püüavad ette kujutada, mida tähendab kliima soojenemine 20-30 aasta perspektiivis, sest täna istutades tegeled sa metsaga, mis siis on juba natuke suurem ja elujõulisem. Nad katsetavad uute liikidega ja mõtlevad selle peale, et võib-olla natuke soojemas ja kuivemas Eestis ei püsi mõnede puude juured enam liivas ja mullas. Siin on hästi palju võimalusi, kuidas me saame oma tavalisi fotosünteesivaid alasid, ka merealasid, kaitsta samal ajal, kui neid efektiivselt majandame.

Ka selle vastuolu ületamisel ühiskonnas on ilmselt kirikutel oluline roll seda filosoofilisemat diskussiooni pidada. Kas aktiivne majandamine on tingimata keskkonnategevus? Ta ei pea seda olema. Aktiivne tegevus loodushoiu nimel ei ole meile iseenesest võõras. Püüame taastada pärandkooslusi, püüame hoida mingeid alasid vähemalt nii, kuis oli, aga see ei tähenda ju seda, et me ei tee seal midagi. Vastupidi, status quo säilitamine ühes ökosüsteemis on pidev töö, see on samasugune nagu iluaia hoidmine. Ja mille poolest see siis erineb looduskaitsealal või tarbemetsas?

Kõik see on tegelikult üks tervik ja meie looduse mitmekesisuse huvides on meil vaja teha väga palju ja väga erinevaid asju. Samas alati mõeldes selle peale, et kõik see, mida me teeme, ei hävitaks loodust. Kui püüame korraks mõelda, mida tähendaks see tänase Eesti, ka inimarengu aruande kontekstis, siis üks asi, mis võib-olla peaks lõppema, on see, et me ei peaks võtma tarbest välja fotosünteesivat pinda. Oleme lisamas oma linnadele üha uusi asumeid, seda kutsutakse ka vahel „põllumajanduseks“ ehk siis põld ja majad on peal. Tegelikult me peame mõtlema, et kas me tahame ja võime endale lubada sellist maa käibest välja võtmist ja kui me seda teeme, mis on need leevendavad meetmed? Lillemuru on kindlasti parem kui madal muru. Igas inimelu aspektis peaks elurikkust väärtustama. Elurikkuse väärtustamine on minu meelest ka meie, domineeriva liigi, tuleviku seisukohalt hästi oluline. See on tohutu muutus sellest ajast, kui Eestis looduskaitsega 110 aastat tagasi alustati.

 Aitäh, ma hea meelega vastan teie küsimustele.