- Reset + Prindi

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpuaktusel

20.06.2020

Kallid lähedased kodudes!


Ma tean, et nii rektor Breden kui mina räägime praegu teie viimaste kiirete asjatoimetuste taustaks, mida te kodus teete, et kohe algaks pidulik koosviibimine. Ja see on täitsa tore.

Varsti jõuab kätte ka see hetk kui te kogunete perega ekraani ette, et läbi lukuaugu saada osa sellest viivust kui teie pereliige saab kätte diplomi. Kuidas ma tean? Meie peres oli see päev eile ja ma tean, et see viiv tundub niimoodi vaadatuna veelgi lühem kui tavaliselt.

Kallid koolilõpetajad, värsked õed!

Mulle tundub, et õdede roll ühiskonnas on otseselt seotud emantsipatsiooniga. Ja mitte ainult meie ühiskonnas. Eestis, tegelikult, on arstitöö olnud pikka aega kättesaadav ka naistele, ometi oli meilgi levinud mujal maailmas hästi tugev narratiiv, mis tegi arstist olulise ravija, Otsustaja. Ja õest tema halli, kahvatu varju. Kirjanduses tihti ka romantilise, lepliku kaaslase.

Emantsipatsioon on andnud naisele koha ühiskonnas, milletaolist muidugi ei olnud Eesti esimese õdedekooli vilistlastel. Sümptomaatiline on, et seda kooli juhtis Anna Erma sisuliselt, aga formaalselt muidugi mõni härra professor. Nii oli.

Selles koolis õpetati õdedele ka põhitõdesid selle kohta, kuidas üks medõde välja tohib näha. Ülesanne oli lihtne – märkamatus. Tõsi on ka see, et rasedatel ei õnnestunud selles koolis õpinguid jätkata.

Tänase Eesti medõed on vabal ajal tihti vägagi nähtavad. Täitsa kena on olla vabal ajal driftitüdruk, kaitseliitlane, mis iganes tegelane. Kuni tööl ollakse see, kelle peale saavad loota nii patsient kui ka arst.

Ka ei ole medõe töö enam nii soospetsiifiline kui veel mõnikümmend aastat varem. Huvitav on mõelda, miks just meie ühiskonnas, kus arstitöö tõesti ei ole olnud soospetsiifiline juba ammu, õetöö seda ikka veel võrdlemisi on. Võib-olla tuleneb see sellest, et traditsiooniliselt madalama sissetulekuga ametid jäävad igas ühiskonnas eelkõige meile, naistele.

Täna toetab Eesti meditsiinitöötajate palganõudmisi Põhjamaade tööjõuturg ja sellepärast pole olukord ka väga halb. Mis hakkabki ameti soolist kuuluvust loodetavasti vähehaaval murendama.

Emantsipeerunud meditsiinisüsteem suudab täna näha medõde sellena, kes ta on – oluline osa ravimeeskonnast, kes arstidega võrdselt tagab patsiendi heaolu ja paranemist.

Mis kasu on suurepäraselt läinud lõikusest, kui elulisi näitajaid peale operatsiooni hoolega ei jälgita? Ikka on õed need, kes peavad vastutuse patsiendi eest võtma 24/7, seda üksteisele vahetuse lõppedes üle andes.

Muidugi vastutab patsiendi käekäigu eest läbi oma otsuste arst, aga samamoodi – ja üha rohkem läbi omaenda otsuste, mis muidugi on kogu ravimeeskonnas läbi arutatud – medõde, iseseisvalt.

Töö iseloom on kiiremini muutunud kui ühiskonna arusaam. Ilmselt on see emantsipatsiooniprotsessile, mistahes iseseisvumise loole, ka iseloomulik.

Paljude eakamate inimeste jaoks on täisväärtuslik abi ikka see, kui „arst vaatab üle“. Kahtlemata peame jätkama ühiskonna julgustamist ses osas, et kõrgelt haritud meditsiiniõde või ämmaemand on iseseisev meditsiinisüsteemi lüli, kes teeb iseseisvaid otsuseid, vajadusel konsulteerides ülejäänud lülidega. Mitte see, kes täidab käsku. Alati lihtsalt arsti käsku.

Head lõpetajad!

Me oleme siin aktusel täna rohkem omaette kui lõpuaktustel harjunud oleme. Enamiku lõpetajate jaoks on see erakordne, märgiline ilmajäämine. Aga võib-olla on selles kriisis teie jaoks kompenseerivaid asjaolusid veidi rohkem, kui mõne teise kooli lõpetajate puhul.

Mida ma silmas pean?

Meie – ja mitte ainult meie – ühiskonna järsku teravnenud taju ses osas, mis puudutab arstiabi korraldust ühes või teises riigis.

Pean silmas ka seda, et paljude inimeste elu hinnaga on läbi viidud globaalne test erinevate meditsiini- ja tervishoiukorralduste võrdlemiseks. Tundub, et euroopalik riigipidamise mudel, kus õigus arstiabile on tagatud lausa põhiseadusega, toimis paremini kui need mudelid, kus igaühele osutatav abi sõltub tema isikliku ja otsese finantspanuse suurusest.

Kus on seos universaalse tervishoiu ja põhiseaduse vahel? See on põhiseaduse paragrahvis, mis ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed – sõltumata sellest, milline on olnud nende rahaline panus riigi pidamisse või sotsiaalne positsioon. Niisiis, Eestis on solidaarne ravikindlustusmudel otseselt tulenev meie põhiseadusest.

Sellel sättel on otsene mõju teie igapäevatööle. Sest patsiendi ühiskondliku positsiooni kõrvale jätmine oma igapäevastes töistes tegevustes on teie töö põhiolemuses. Positsioon võib olla positiivse märgiga, aga ka negatiivse märgiga. Teie töö on aidata märgist sõltumata. Riigijuhte. Tippjuhte. Kurjategijaid. Elu heidikuid. Kõige vahetumal moel sunnib teie ametieetika teid tihti mõtlema ühiskonnaelu paradokside üle ja siis neid kõrvale heites minema appi igale inimesele.

Hinnangud ei ole teie töö pärisosa. Inimõigused, meie kõikide põhiõigused, aga on.

Ka sellel nädalal on meie Riigikogus peetud debatti, kas kõikide inimeste põhiõigused ikka on võrdsed. Kas alaealine peaks saama psühhiaatrilist abi sõltumata oma vanemate tahtest? Kas noore soovi saada abi peab raamistama tema võimaliku soolise sättumuse või soolise identiteedisegaduse kaudu? Imelik mõeldagi, et selline kummaline seos kellelegi pähe tuleb. Aga ta tuleb.

Ilmselgelt on ka teie igapäevatöös, ka edaspidi, paljud moraalikategooriatega seotud arutelud selle töö pärisosa. Selleks peab valmis olema. Paljud ühiskonna ülivalusad teemad jõuavad teieni kogu oma tooruses. Te peate olema väga tugevad, et tõepoolest igal hetkel meeles pidada – universaalsed õigused on tõepoolest universaalsed, võõrandamatud, tõve poolt hävitamatud.

Kriisi ajal tekkis kahjuks ka haigete stigmatiseerimist. Tavalisele inimesele võis tulla ootamatult, et niisugune asi saab juhtuda. Kuidas on võimalik taga kiusata või süüdistada inimest, kes jäi viirushaigusesse? Tundus, et osa ühiskonda tahtnuks rakendada pidalitõbistele mõeldud reeglistikku ja nõuda, et kroonviirushaigusest paranenudki kannaks veel tükk aega kellukest, mis nende tulekust ette teataks. Ja mitte ainult põdenud – ka need, kelle igapäevatöö nõudis kokkupuudet haigetega.

Ma ei tea, kuidas teile, aga see tuli mulle küll üllatusena. Jah, muidugi oleme ikka olnud tunnistajaks seisukohtadele, kus mõni haigus on justkui inimese enda süü. Positiivne on siiski see, et kuna probleem pinnale kerkis, saame sellega nüüd tegeleda. Saan mina, saavad teised otsustajad, ja võib olla teeb see teie töö natuke kergemaks.

Sest teil pole valikut nagunii – nakkushaige vajab hoolt ja abi, kurjategijagi haavad tuleb puhastada, HI-viirusesse nakatunud narkomaanilegi pole mõtet selgitada, et ta olnuks terve, kui vaid…

Haigel inimesel on samasugused õigused nagu tervel. Teie teate seda, teie saate aidata seda ühiskonnale alati meenutada. Ka suurema haigusriskiga inimesel on samasugused inimõigused kui teistel – nii medõel, kes puutub kokku nakkushaigega; aga ka vanuril, kes kuulub nakkushaiguse riskigruppi – temalgi on õigused, temalgi peab olema õigus, asjaolusid teades ja hinnates, teha oma valik – sulguda üksindusse või võtta risk.

Teie ametiga käivad kõik need dilemmad ja elu keerukad valikud kogu aeg kaasas. Hea on, et viiruskriisis on ülejäänud ühiskond natuke rohkem samas taktis kulgenud. Ma loodan, et see muudatus on pikaajaline.

Veel üks asjaolu, mille osas ma loodan, et sellest kriisist on meie õdedele ja tervishoiule, sealtkaudu muidugi meile, potentsiaalsetele patsientidele, kasu – arusaam tööjõupuudusest.

Eestis on viimastel aastatel suurendatud vastuvõttu arstiteaduskonda Tartu Ülikoolis. Samas taktis tõsteti natuke ka õdede õppekohtade arvu, kuid see meede oli ajutise iseloomuga ja põhines ka tervishoiusüsteemi sisesel ümberjaotusel selleks, et suuta veidikenegi rohkem õdesid õpetada. Nüüd on aeg teha püsivad otsused selleks, et meil ei oleks õdede põuda.

Olen alati toetanud lähenemist, et ka ühiskonnas eriti vajalike töötajate – meditsiinitöötajate – õigus tööjõu vabale liikumisele on sama võõrandamatu kui ehitajate või põllutööliste oma. Kui Eesti koolidest tulevad väga head arstid ja õed, siis võime püüda lihtsalt neid ameteid õpetada rohkematele inimestele. Seda peaksime püüdma, selle asemel et rõhuda kohusetundele ja veenda kõiki terve elu ainult Eestis töötama. Puudub õigus rõhuda patriotismile, puudub õigus vajalike ja kallite ametioskuste puhul taunida seda, kui inimene tahab kasutada meile kõigile tagatud põhiõigusi, muuhulgas Euroopa Liidu vaba tööjõuturgu.

Õppige, katsetage elu siin ja seal, on meie otsustajate töö teha nii, et Eesti töötingimused oleksid ahvatlevad.

Ja ma ei mõtle ainult palka, kinnisvarakuluga kaaludes polegi Eesti meditsiinitöötajate palgad miskit madalamad kui Prantsusmaal või Saksamaal. Mõtlen ka muid töötingimusi – haiglahooneid, varustust, ühiskonna suhtumist.

On kollektiivne pingutus, et meie ühiskond koost ei pudeneks. Vastutust selle eest ei saa panna neile, kes peaksid valima isikliku õnne ja heaolu või riigi kestlikkuse vahel. Teie otsused peavad olema vabad, kantud sellest, kas te näete enda jaoks olulist siin ühiskonnas või mujal vabas maailmas. Just see vabadus otsustada panebki pingutama meie riigielu korraldajaid selle nimel, et te otsustaksite võimalikult tihti töötada siin, meie Eestis.

Kutsun teid täna ja edaspidi üles aktiivselt osalema selles arutelus, millist tervishoidu me vajame, millised nihked ühiskondlikus mõtlemises on teie ja teie ameti jaoks olulised, mida saame ühiskonnana teha, et õeamet oleks populaarne valik – sest ainult õpikohtade arvu suurendamine ei taga ju nende automaatset täituvust!

Eestis on see iga eriala inimese vastutus – mõtestada oma tegevust ühiskonna jaoks ja koos nendega, kellel pole pehmelt öeldes halli aimugi. Meid on liiga vähe, et saaksime loota sellele, et küll leidub keegi teine ka minu maailma eest seisma. Ei leidu.

Ühiskondlik julgus 21. sajandil ei ole kahjuks mitte iseenesestmõistetav. Pahatahtlikkust kohtab ju igaüks, kes millegi eest seista tahab ja avalikult seda teeb. Aga ärge heituge, ärge loobuge – teil on õigus ja teil on  natuke ka kohustus oma ametit meie kõigi jaoks igapäevastes aruteludes mõtestada. Muu maailm ei pea iseenesest aru saama, me vajame ja ootame teie seisukohavõtte.

Õnnitlen teid veelkord kooli lõpetamise puhul, tänan kõiki neid, kes vaatamata kiirele koolilõpuajale ikkagi osalesid praktikutena kroonviiruskriisi lahendamisel. Neid on täna siin saalis. Ja soovin meile kõikidele tervet ühiskonda, terveid inimesi ja elutervet tahtmist maailma parandada!