- Reset + Prindi

Tallinna Reaalkooli rahvusvaheliste organisatsioonide e-tund

08.04.2020

Kõnelen täna Euroopa Liidust, NATOst ja ÜROst ­– kolmest peamisest rahvusvahelisest organisatsioonist, millele Eesti välispoliitika toetub. Algatuseks ütlen selguse mõttes, et Eestil on üks ainus välis- ja julgeolekupoliitika ja selles osalevad nii president kui valitsus, eriti välisminister, aga vajadusel mitmed teised ministrid, näiteks ÜRO juures on keskkonna-, sotsiaal- ja haridusministritel oluline roll, ja ka Riigikogul.

Kaitseminister kannab olulist rolli NATO juures. Selleks, et meie välispoliitika oleks ühtne ja järjepidev, toimub pidev suhtlus ning regulaarne välispoliitiline arutelu, aga tihtipeale ka vaidlus. Varasematest aegadest mäletame vaidlusi vähem eesmärkide, aga rohkem selle üle, kes täpselt kus esindab Eestit.

Tänasel päeval on tihtipeale vaidlusi ka eesmärkide osas. See on normaalne, aga kui me oleme koduriigist väljas, siis on kõik ikkagi Eesti eest ja ühel lainel. Eestis on alati nii olnud.

Alustaksin ÜROst. ÜRO kontekstis ei ole Eesti väike, vaid täiesti asjaliku suurusega riik ja rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, nende olemasolu ja kokkulepitud reeglite põhjal toimimine, võimaldab Eestil ja teistel väikese diplomaatilise esinduste võrguga toimida globaalses mõttes. Võrdluseks – meil on veidi üle 40 saatkonna, aga ÜRO kontekstis saame kätte kõik riigid, kellega me kahepoolselt mitte mingil muul moel ei jõuaks suhelda.

Suhtlus peab muidugi olema läbi millegi, mis teisi riike huvitab. Ei saa lihtsalt minna ja rääkida ainult meid huvitavatest asjadest, vaid tuleb leida see, kuidas oma tulevastele sõpradele ligi pääseda.

ÜRO kontekstis oli Eestil vahemikus 2005–2019, aga eriti intensiivselt viimasel kolmel aastal, võimalus ennast ja oma välispoliitika põhimõtteid tutvustada julgeolekunõukogu kampaania käigus.

Põhimõtted, millele Eesti rõhub, oli meie toetus rahvusvahelisele õigusele, mis tähendab, et käitume alati vastavalt varasematele kokkulepetele ja rahvusvahelisele õigusele, mitte mõne suurriigi – isegi, kui see on mõni partner või liitlane – ettenäitamise järgi, või juhuslikult.

Konkreetse näitena toetab Eesti Lähis-Ida rahuprotsessis kahe riigi, Iisraeli ja Palestiina lahendust, ja järgib kõiki ÜRO vastavaid resolutsioone, mis selles küsimuses on vastu võetud.

Eesti teine argument kandideerimisel oli see, et väikese riigina ei ole meil maailma suurtes konfliktides muud huvi kui rahvusvaheline õigus ja sellepärast oleme ausad, erapooletud ja tasakaalus lahenduste otsijad.

Loomulikult on vaja oma riigist rääkides ka mingisugust eripära, mille järgi meelde jääksid ja Eesti eripära on loomulikult kõik, mis on seotud digitaalse maailma ja küberjulgeolekuga.

Lubasime viia küberjulgeoleku julgeolekunõukogusse väites, et mitte keegi peale meie seda efektiivselt teha ei oska. Viimise eesmärk pidi olema see, et hakkaks tekkima küberrünnakutele reageerimise praktika ÜRO julgeolekunõukogu tasandil.

Me ei teadnud, kuidas seda teeme, aga eeldasime, et küllap selle kahe aasta jooksul võimalusi tekib. Ja tekkis kohe. Ette rutates võibki öelda, et selle ülesande ja lubaduse oma valijatele oleme juba täitnud. Nimelt toimus küberrünnak Gruusia vastu ja oli selge, et see oli Venemaa poolt organiseeritud. Eesti, toetudes ka teistele Euroopa ja muudele liitlastele julgeolekunõukogus, suutis selle viia julgeolekunõukokku esimest korda maailmas. See oli suhteliselt hiljaaegu, mõned nädalad tagasi. Esimest korda maailma ja ÜRO ajaloos loodi pretsedent, kus liikmesriigid arutasid ja otsustasid, et küberrünnak oli Venemaale atributeeritav ehk oli võimalik näidata, et Venemaal oli nii huvi kui suutlikkus seda teha, ja et tõenäoliselt nad tegidki. Nüüd saab sellele pretsedendile alati viidata, kui tahta mõnda küberrünnet julgeolekunõukogus käsitleda. Rahvusvahelisele õigusele ongi omane kujuneda selliste pretsedentide kaudu, seega on Eesti andnud väga suure panuse küberrünnakute käsitlemisele rahvusvahelises õiguses.

Niisiis, tagasi kandideerimise juurde. Meie argumendid veensid maailma riike ja Eesti valiti konkurentsis Rumeeniaga üsna selge ülekaaluga julgeolekunõukogu liikmeks eelmise aasta 7. juunil. Me oleme julgeolekunõukogu liikmed kaks aastat.

See pole ainus, mida Eesti on ÜROs teinud. Varem on Eesti võtnud vastutuse vedada Unicefi tegevust. Unicef on üks tuntumaid ÜRO organisatsioone ja võitleb laste õiguste, tervise ja hariduse, muuhulgas ligipääsu eest koolile ja koolitoidule ning tervishoiule. Eesti on siin heas seisus ka eeskujuna, sest kogu oma iseseisva ajaloo vältel ja toona vaesegi riigina on Eesti pakkunud midagi, mis meile on iseenesest mõistetav – tasuta kooliharidus ja laste ravikindlustusega kaetus. See ei ole mujal sugugi enesestmõistetav ja nii sobis Eesti Unicefi eest vedama ka isikliku näitena.

Samuti oli Eesti ÜRO keskkonnaorgani juhiks aastal 2018 ja vedas maailma esimest rahvusvahelist plasti kasutamise vähendamisele orienteeritud kokkulepet ning tegi selle ka ära. Loomulikult oleksime tahtnud, et leping oleks olnud konkreetsete mahtudega, aga see on siiski maailma ajaloos esimene plasti vähendamise rahvusvaheline kokkulepe. Selle eest sai toonane keskkonnaminister Siim-Valmar Kiisler ka veebruaris ordeni – see oli töö, mida Eestis suuresti ei märgatud, aga mis tõstis kindlasti meie rolli ja nähtavust maailmas.

Nagu näete, siis saab väike riik maailma läbi ÜRO mõjutada, kui tahab ja oskab targalt ning ühiselt tegutseda. Sellest kõigest sünnibki laiem tuntus maailmas, mis on diplomaatias omaette väärtus – mistahes meile keerulises olukorras, olgu see looduskatastroof või julgeolekuga seotud riskid, tagab tuntus maailmas tähelepanu meie probleemidele. Kriisis ei ole enam aega sõpru otsida – see töö peab olema enne tehtud. ÜRO aitas meil seda teha ja aitab edasi.

Võtkem analoog loomariigist – kui välja sureb mõni hulkjalgne, putukaliik või mollusk, kellest keegi pole midagi kuulnud, siis see ei ületa maailmas uudiskünnist, ehkki bioloogiline mitmekesisus väheneb. Ent kui midagi juhtub koaalakarude või pandakarudega, siis sellest räägib terve maailm. Mingis mõttes on iga riigi ja eriti väikeriigi ülesanne olla selline koaala- või pandakaru. Et kui on metsatulekahju, siis kõik räägiksid sellest ja tuleksid appi. Tuntus on seetõttu ka oluline lisajulgeoleku garantii.

Liigun nüüd NATO juurde, mis on meie kollektiivse kaitse kehand meie kõigi jaoks. NATOl on omadus, et tema eksisteerimise ajaloo jooksul on ta olnud 100% edukas oma liikmete julgeoleku tagamisel. Mitte ühtegi NATO liikmesriigi territooriumit pole rünnatud. Tõsi, on toimunud intsidente NATO liikmesriikide territooriumil, need on olnud küberintsidendid ja üks keemiarelva intsident Salisbury’s Suurbritannias, mis on ainuke teadaolev NATO liikmesriigi territooriumil toime pandud vaenulik akt.

NATO edu ei põhine mitte sellel, et ta on olemas ja liikmesriigid on kokku leppinud, et koguneme NATOsse ning oleme niimoodi kaitstud. NATO vihmavari ei ole siidist, vaid koosneb ikkagi meestest ja rauast. NATOle on oluline, et ta suudab pidevalt reageerida vastavalt ohu taseme muutusele ja arengule.

Külma sõja järgselt ei kujutanud Venemaa ilmselgelt endast erilist ohtu Euroopale, paljud Euroopa riigid ei kulutanud seetõttu erilisi ressursse kaitsele. Ka Lähis-Idas ega Aafrikas ei toimunud selliseid drastilisi sündmusi nagu täna ja tundus, et maailmas on ajaloo lõpp kätte jõudmas, valitseb rahu ja Euroopa riigid võtsid välja n-ö rahu dividendid.

Kui on selge, et julgeolekuline olukord on muutunud ja kõik NATO liikmesriigid saavad sellest ühtemoodi aru, siis hakkavad kaitsekulud Euroopas ja NATO liikmesriikide seas uuesti kasvama Juba 2014, kui juhtusid kurvad sündmused Ukrainas, leppisid NATO liikmesriigid kokku, et kaitsekulude kahandamisega on nüüd lõpp ja kõik hakkavad tööd tegema selleks, et jõuda 2 protsendini SKT-st, mida peetakse enam vähem tasakaalus maailmas mõistlikuks tasemeks.

See on täna Euroopale oluline sellepärast, et kuigi NATO toetub ja jääbki palju toetuma Ameerikale, siis kui vaatame, kuidas maailm on võrreldes NATO loomise ajaga muutunud, siis täna on riskid mitmetahulisemad. Kui külma sõja ajal oli globaalne oht maailmale sama, mis oli eurooplaste regionaalne oht, ehk Nõukogude Liit ja tema tuumarelvad, siis täna on maailmas muidki ohte. Näiteks Hiina on regioon, mis praegusel ajajärgul deklareerib, et ei kasuta oma jõudu ja suurust ebaproportsionaalselt, aga näeme, et majanduses ta seda siiski teeb. Niimoodi võib arvata, et selle sajandi kulgedes ei saa enam öelda, et meie regionaalne oht Venemaa on ainuke globaalne oht. Kindlasti peab arvestama ka arengutega Hiinas. Sellepärast peavadki Euroopa riigid, kuigi jääme alati tegema koostööd ka Ameerikaga, peame võtma oma regiooni eest ise suurema vastutuse.

Tänavu rääkis Müncheni julgeolekukonverentsil ELi kõrge esindaja Borrell sellest, et Euroopa peab suutma endiselt oma väärtusi ümber iseenda projitseerida ja ütlema sõna sekka Lähis-Ida ja Aafrika kriiside reguleerimisel. Ent selle jaoks on eurooplastel vaja jõudu. Selleks, et su sõna maksaks, pead olema võimeline oma soovitut ka jõuga saavutama. Siis ei lähe sul jõudu vaja, sest diplomaatia on efektiivsem. Kollektiivselt saame jõudu kasvatada läbi NATO, sest ELil ei ole eraldi sõjalist funktsiooni.

Eesti täidab oma 2 protsendilist panust kaitsekuludesse aastast 2011. Oleme alati arvanud, et kõigepealt on vaja endal kohustused täita. Peame oma kuludega tagama Eesti territooriumi turvalisuse. Nendes osades, kus vajame täiendavat kaitset, saame toetuda oma partneritele ja liitlastele. Tihti küsitakse, et kas NATO tagab selle, et Venemaa ei ole meile oht. Siin on peaaegu võimatu õigesti vastata, sellepärast et kui ma ütlen, et ei, Venemaa ei ole meile oht, siis jääb mulje, et milleks meile siis NATO pataljon Balti riikides ja Poolas? Teisest küljest ei ole Venemaa just sellepärast oht, et NATO tegevused siin piirkonnas veenavad iga päev Venemaad, et artikkel 5 kehtib. Ja kuni Venemaa usub, et artikkel 5 kehtib, senikaua ei olegi Venemaa oht. Analüüsime koos seda olukorda ja NATO kohalolu siin vastab meie riskianalüüsile. 

Ent me ei saa kunagi öelda, et toimetame ainult siin oma nurgas, meie oht on Venemaa ja me teistega ei tegele – me ei saa loota oma sõprade abile, kui me ise ei ole nõus panustama. Eesti on alati panustanud NATO missioonidesse, kui seda on vaja olnud Iraagis, Afganistanis, ja mitte ainult NATO missioonidel. Oleme kahepoolselt prantslastega missioonil Malis, sest me ei taha olla julgeoleku tarbijad vaid ka panustajad. Lisaks võimaldab see meie kaitseväelastel harjutada praktilistes tingimustes.

Täna ei ole Venemaa meile oht sellepärast, et NATO on astunud õigeid samme. NATO on ja jääb meie kaitse tugisambaks. See on ilmne, et Eesti ei arenda väikese majandusena mitte kunagi kõiki väeliike välja. Meil on selge arusaam, kuidas toimime koos oma liitlastega ükskõik millise konflikti korral ja kuna Venemaa seda usub, siis ta meid ka hammustama ei tule. Nii see toimib.

Nüüd räägime veidi ka Euroopa Liidust. EL on kolmest organisatsioonist see, milleta me oma igapäevaelu elada ei saa. Kui ÜRO ja NATO on võimalik oma elust välja lülitada, siis ELi näeb igal juhul, kui kasutad ELi võimalusi ja vabadusi.

See on muidugi triviaalne, aga tasub endale meelde tuletada, et ka euroala on ELi projekt, sest kes tahaks meist igal piiril raha vahetada? Ka praegusele kriisile mõeldes on ilmne, et tegutsedes euroalal ja Euroopa keskpankade süsteemis, on meil majanduslikus mõttes oluliselt turvalisem.

Schengen on samamoodi ELi projekt. Meie jaoks väljendub see selles, et pole vaja piiridel järjekorras seista ja passi ette näidata. Schengeni-eelset ajastut näete praeguse kriisi tõttu uuesti üsna lähedalt, ent olen täiesti kindel, et EL suudab sisepiirid uuesti kaotada.

Nõrgemate majanduste aitamine on samuti ELi projekt. Tahaks rõhutada üht aspekti – oleme Euroopa parim digiriik, aga isegi e-riiki on parem arendada, kui keegi teine panustab 2–3% sinu riigi SKT-st sinu taristusse klassikalises mudelis ja nii palju projekte – Eesti koolid, teed, haiglad – tehtud ära ELi rahaga, sest kuulume ELi nõrgemate majanduste hulka ja saanud seetõttu olulist investeeringutuge. Teie jaoks on oluline Erasmus –  töötamine ja õppimine ükskõik millises ELi riigis. Minu arust on see oluline demokraatia kaitsemeede, sest kui noored inimesed kogu Euroopas suhtlevad üksteisega, siis endasse sulgumine ei tule nende põlvkondade jaoks enam kuidagi kõne alla. Vanemad põlvkonnad võib-olla pelgavad natuke suurt liikumist ja mitmekeelset ja mitmemeelset töö ning tegutsemise ruumi, aga just Erasmuse sarnaste meetmete kaudu õpite selles maailmas elama ja teda vähem pelgama.

Miks on hea ühtne põllumajanduspoliitika? Eelkõige sellepärast, et kõik maailma riigid tahavad, et neil oleks toidutootmise võimekus ja see on tänases kriisis eriti mõistetav. ELis on see toetamine delegeeritud ära keskele ja teeme seda kõik ühtemoodi. Nii on meie põllumajandus ELis võrdselt konkurentsivõimeline teiste põllumajandustega ainult tänu sellele, et on keelatud maksta oluliselt suuremaid toetusi. Need on küll kohandatud vastavalt liikmesriikide sissetuleku tasemele ja see on Eesti ja teiste ja ELi liikmesriikide jaoks alaline vaidluskoht, aga sellegipoolest tagab ühtne poliitika üle terve liidu kehtiva turumoonutuse. See tähendab, et rikkamad riigid ei saa osta oma põllumeestele eeliseid. Seega tagab EL meie põllumajandusele mitte ainult toetused, vaid ka võrdse turu.

Tihti kuuleme mõnede inimeste suust, et EL piirab meie suveräänsust. Euroopa rahvastik on 400 miljonit ja meid on 1 miljon. Kui hääletame ELis, on meil 1/28 mõju, aga rahvahulgana peaks olema 1/400. On kokku lepitud valdkondi, kus on proportsionaalsust rohkem sees, aga sellegipoolest võime öelda, et ELis on Eesti suveräänsus mitte piiratud, vaid võimendatud –

meie enda rahva ja majanduslik jõud ei vasta sellele, kuivõrd suur on meie jõud liidu nõukogu tasemel. Selline olukord saab tuleneda ainult sellest, et EL on liberaal-demokraatlike väärtustega. Kui ta seda ei oleks, siis poleks meie jaoks ELi olemasolul suuremat mõtet.

Vaba turg ta muidugi ikka oleks, aga meie otsustamisel ei oleks siis enam seda täiendavat kaalu, mille oleme saanud Euroopa lepinguga. Seda on hästi oluline mõista. Eestile on oluline liidu edendamine ja võib-olla ka süvendamine sellepärast, et meie suveräänsus ELis võimendub. Ja ei ole ka paremat alternatiivi oma kontinendil asju korraldada. Kui võtame suuremad kriisid – migratsioon, keskkond, ka praegune tervishoiukriis –, siis kui meil oleks süsteem, nagu kogu maailmas lahendatakse keskkonnakriise, mis on umbes niimoodi, et viis aastat lepitakse kokku kokkusaamise kohta, kes otsustada tohib ja kui on otsustatud, siis ikka ei tea, kes neid ellu viib, siis võrreldes sellega aitab ELi kokkulepitud mehhanism jõuda kiiresti oma kontinendi küsimustes üksmeelele.

Rahvusvahelise kogukonna liikmena kaasneb iga riigi jaoks ka vastutus ja põhiliselt seisneb see selles, et ei saa käia ainult kirsse noppimas, tuleb teha ka otsuseid, mis vastavad sinu huvidele 80–90%, aga oled teinud otsuse teistega koos. Ei saa nii, et võtame vaid meile meeldiva ja jätame kõrvale asjaolud, mis meile vähem meeldivad. Niisugusena poleks meie rahvusvaheline koostöö jätkusuutlik.