- Reset + Prindi

Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil „Tuulelohe lend“

12.03.2020

Tore teiega jälle kohtuda ja mõtteid vahetada. Kuigi ettevõtjate juubelikonverentsist on möödunud ainult kolm aastat, on tänane Eesti ja maailm mitmes mõttes täiesti teistsugused, kui nad olid 2017. aasta kevadel. Lahendamist ootavad probleemid nii kodus kui ka maailmas paistavad nüüd paljuski teisiti ning selgemalt kui mõned aastad tagasi. Osa probleeme on nagu iseenesest lahenenud, kuid nende asemele on tekkinud uusi.

Samas võime olla uhked selle üle, et meie majandus on osutunud tugevamaks ja leidlikumaks, kui aastaid tagasi arvati.

Nii ei kasutanud me 2017. aastal võõrtööjõudu praktiliselt üldse, aga möödunud aastal töötasid meie ettevõtetes kümned tuhanded võõrtöölised ja võõrtööjõu kasutamine andis umbes poole meie majanduskasvust.

Paljudel ei ole ilmselt enam meeles ka see, et kolm aastat tagasi tundus 1150 euroni tõusnud kuupalk meile siis jätkusuutmatum kui tänane, enam kui 1400 euro suurune palk. Näitavad ju hiljutised uuringud, et üksnes vähem kui kümnendik ettevõtjatest ei kavatse alanud aastal oma töötajate palka tõsta.

Tagasi vaadates võime tõdeda, et pärast finantskriisi toimunud kiire palgatõus ei kujunenud meie majandusarengule piduriks, vaid pigem vastupidi. Kiirest palkade kasvust sai mitmete positiivsete muutuste katalüsaator. Palgatõusu survel on suur osa meie ettevõtetest teinud vähemalt ühte, kui mitte kõike, kolmest: nad on kas muutnud  tootmistehnoloogiat, toodangut või organisatsiooni, ega ole tänu sellele konkurentsis mitte ainult vastu pidanud, vaid isegi suurendanud oma konkurentsivõimet. Eriti ühe kõige olulisema tootmisfaktori – tööjõu osas. Jäänuks meie palgad pidama kuhugi tuhande euro piirimaile, ei saaks me täna rääkida ei tööjõu tagasirändest, ega ka oskustööjõu sisserändest. Veel vähem saaksime me aga rääkida iseenda TAI-l põhinevast arengust.

Teine silmahakkav muudatus meie ettevõtlusmaastikul on asjaolu, et 2017. aastal meil enda arvestatavaid rahvusvahelisi ettevõtteid sama hästi kui ei olnud, aga nüüd on meil oma rahvusvahelised ettevõtted, mille peakorter või arenduskeskus on Eestis, kuid põhitegevus kuskil mujal maailmas. Täna on meie ettevõtjad juba tajutavas ulatuses lülitunud ettevõte ettevõtte haaval tõelisesse rahvusvahelisse konkurentsi, nad ei lepi enam globaalses majanduses üksnes noorema partneri osaga, vaid hakkavad tuginema enda teadmistele ja võimekusele.

Elustandardi edasiseks tõstmiseks meil teist teed polegi, kui kasvatada Eesti majandus suuremaks kui Eesti ise on. Lisaks SKT kasvule peame kasvatama ka RKT-d.

Öeldus poleks midagi erilist, kui me ei elaks täna oluliselt teistsuguses maailmas, kui kolm aastat tagasi ette kujutasime. Tõsi, maailm ja keskkond, ühiskond ja inimesed on olnud kogu aeg pidevas muutumises, kuid sellele vaatamata on muutustega suudetud küllalt sujuvalt kohaneda, sest põhilised arengud on kulgenud tavaliselt ju suhteliselt lineaarselt. Nii on liikunud ka majanduslikud jõujooned.  

Alles hiljuti oleme hakanud mõistma, et paiguti pole selline kohanemine tulnud meile kätte tasuta, vaid võlgu, ning et majanduskasvu kese järjekindlalt Aasiasse nihkub. Et seekord ei katke lineaarsus mitte ühes kohas, nagu varem suurte pöörete ajal, vaid mitmes kohas korraga.

Samuti ei ole mitte kunagi varem olnud aega, kus inimeste tehnoloogiline ja tehniline võimekus oleks olnud nii suur, et põhjustada globaalse kliima muutumist, seada ohtu kui mitte just kogu inimkonna, siis sadade miljonite inimeste tulevik.

Praeguses olukorras toimetulemiseks on ainult üks tee: tuleb olla ühteaegu vastutustundlik, informeeritud, innovaatiline, säästlik, ambitsioonikas ja organisatsiooniliselt tõhus. Paraku ei seisa me täna kuigi kindlalt neist üheski valdkonnas.

Juba kümmekond aastat on Eestis räägitud keskmise sissetuleku lõksust või klaaslaest. Siiski pole see meie arengut seni silmnähtavalt takistanud. Ilmselt ei takista ka veel mõnel eelseisval aastal – siis, kui me senisest ambitsioonikamaks ei muutu. Paraku pole meil Põhjamaade naabruses ja nendega tihedalt suheldes võimalik rahvusena väheambitsioonikaks jääda.

Ülaltoodust lähtudes tulebki meil otsida vastust küsimusele: millele rajame oma tuleviku?

See küsimus ei ole laest võetud. Eesti koht Euroopa innovatsiooni edetabelis ei ole põhjuseta langenud. 2011. aastal seisime me 14. kohal, 2017. aastaks langesime me arenguga kaasa minna suutvate riikides seast välja, 17. kohale, see on mõõdukate uuendajate hulka. Eesti nõrkuseks oli ettevõtete, eriti VKE-de madal innovatsioonivõimekus, puudulikud tehnoloogia ja teadmise ülekandemehhanismid, nende mõju müügile.

Teisiti ei saanudki minna madalate TA investeeringute tõttu: 2017. aastal panustas erasektor R&D-sse 0,63% SKP-st, avalikuga kokku 1,29%, mida on üle kahe korra vähem, kui seda tegid meie naabrid, kui olid sama rikkad kui meie täna. Liiatigi muutub maailm järjest enam teadmuspõhisemaks juba üksnes seepärast, et valdav osa kliimamuutustega vajaminevatest teadmistest on veel loomata. 

Vähese panustamise tagajärg on loogiline: Eesti ettevõtted ei vii turule piisavalt uudseid tooteid ja teenuseid. Oleme selles OECD riikide hulgas kõige viimasel kohal.

Samas oleme nii oma SKT kui ka palgataseme poolest jõudnud rikaste riikide sekka, kust ilma oma TAI süsteemi oluliselt tugevdamata edasi minna ei ole võimalik, kuivõrd senised konkurentsieelised on kadunud või kadumas. 

Innovatsioonist ja teadus-arendustegevuse hoogustamise vajadusest oleme rääkinud juba aastaid, aga rääkimisest on vähe kasu, kui midagi ei tehta või tehakse vähe. Keeruliseks teeb meie olukorra asjaolu, et me isegi ei tea, kui hea või halb meie olukord on: paljude indikaatorite näidud on vastuolulised ja loovad mulje, et olukord on keskeltläbi üsna hea, et piisab, kui vanaviisi jätkata.

Nii näiteks paistavad meie haridussüsteem ja teadlased rahvusvahelises võrdluses välja vägagi hästi. Nii hästi, et oleme selle üle uhked. Aga kui vaadata, kuidas see silmapaistev edu meie majandust on mõjutanud ja millised on eeldused, et nad võiks majandust enam toetama hakata, on pilt teistsugune.

Euroopa Komisjoni töödokumendis on sõnaselgelt kirjutatud: „teadus- ja arendustegevus, sealhulgas digitaliseerimine, ei ole toonud kaasa kogu majandust hõlmavat tootlikkuse kasvu. Ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse on võrreldes teiste riikidega endiselt väikesed, mis takistab tootlikkuse kasvu. Teadmiste edasiandmine ülikoolidelt ettevõtetele ja teadustulemuste rakendamine ärilistel eesmärkidel on aeglane. Vahendajaid, kes saavad toetada tööstusinnovatsiooni, ei ole veel asutatud või need ei toimi täielikult….Teaduspõhine innovatsioonisuutlikkus ja -tegevus ettevõtlussektoris on endiselt tagasihoidlik….majandus on üha enam digitaliseeritud, kuid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõtt töötlevas tööstuses on olnud kesine“.

Uut on siin vaid niipalju, et meie probleemid paistavad nüüd kaugele. Kaugele paistab ka see, et siin midagi ette võtmata pole märkimisväärset edu võimalik saavutada.  

Kui analüüsida Horizon 2020 TAI toetuste taotlusi erinevate subjektide lõikes, ilmneb, et ettevõtete taotlused moodustavad 188 miljoni euro suurusest teadustoetuste kogusummast umbes veerandi, ja kaubatootmisega (töötlev tööstus) seotud ettevõtetele langeb sellest veerandist omakorda vähem kui pool.  

Kuid peamine murekoht pole üksnes väikeses rahasummas, vaid äärmiselt väikeses taotlejate ringis. Poolest miljonist eurost suuremaid taotlusi on esitanud üksnes 27 ettevõtet ja nende hulgas on meie suurima osatähtsusega sektori, töötleva tööstuse ettevõtetel, kaduvväike osa. Paistab, et enamik ettevõtteid ei pea TAI tegevust otstarbekohaseks isegi mitte siis, kui keegi teine selle kinni maksab. Miks ikkagi?

On selge, et kõrgetasemeliste, enim tsiteeritud artiklite osakaalu kasvul ja Eesti silmapaistval aktiivsusel EL teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist Horizon 2020 raha taotlemisel (oleme saanud elaniku kohta poolteist korda Euroopa Liidu keskmisest enam) on väga nõrk seos meie endi ettevõtlusega. Et teaduse ja arendustegevuse tulemuste rakendamine Eesti ühiskonna ja majanduse huvides on seni olnud tagasihoidlik. Tõenduseks on siin ka selline asjaolu, et Eesti jääb ELi innovatsiooniliidritest selgelt, ca viis korda maha doktorikraadiga töötajate arvu poolest tööstussektoris (on OECD riikide seas viimaste hulgas). Samuti on meil vähe ettevõtete ja teadusasutuste ühispublikatsioone.

Eesti teadussüsteem ei ole praegu talentidele kuigi atraktiivne: vähene rahastus ja ebakindlus sunnivad andekaid noori otsima võimalusi maailma teistes kohtades. Kuigi teadlaste ja spetsialistide töötamine väljaspool Eestit on iseenesest loomulik ja positiivne, ei või teadlaste liikumine siiski ühesuunaliseks jääda.  

Paraku on meil kohti, kus olemasolev potentsiaal suurel määral kasutamata on jäänud, veelgi. Näiteks taastuvenergeetikas ja ringmajanduses. Oleks vaja aru saada, et vahetehnoloogiatesse suuri investeeringuid pole arukas teha ning et on vaja muutusi tootedisainis (ökodisain), ärimudelites (rendi- ja parandusteenuse pakkumine müügi asemel), jäätmekäitluses, ja mis kõige keerulisem – põhjalikku muutust on vaja tarbija teadlikkuses.

Paraku on taastuvenergia tootmise arendused meil liiga sageli sumbunud lõpututesse vaidlustesse ja tegematajätmistesse. Samuti on fookusest välja jäänud ringmajandus ja jäätmed.

Nüüd tuleb meil kõigis neis valdkondades ajaga võidu joosta. Sellepärast, et olla selles võidujooksus oma teadmiste ja tehnoloogiatega esimeste hulgas. Mitte ainult keskkonna, vaid ka selle pärast, et ainult esimesed uue loojad saavad pöörata tehtud kulutused tuluks.

Selles võidujooksus on meil üks oluline eelis: maailmas unikaalse digiühiskonna olemasolu. Eesti kui digiriigi maine. Nii nagu me olime eesminejateks digiühiskonna loomisel, saame me olla eesminejateks ka kliimamuutustega võitlemise valdkonnas. Ma ei arva, et selleks oleks vaja teha enneolematuid või ebaloomulikke asju. Lihtsalt tuleks kõiki neid asju, mida me iga päev ühel või teisel viisil niikuinii teeme, teha nutikamalt, nii tõhususe kui ka keskkonnasäästlikkuse seisukohalt. Teha seda energeetikas, transpordis ja olmes.

Suurimaks takistuseks ei ole siin mitte raha vähesus, vaid meie mõtlemise inerts, vähene ambitsioonikus, soovimatus koostööd teha ja harjumusi muuta.

Sest mille muuga me ikka selgitame, miks looduse ja metsade pärast sõnades suurt muret tundvas Eestis on uute sõidukite park Euroopa Liidu kõige keskkonnavaenulikum; et me keeldume järjekindlalt kasutamast meetmeid, mis suunaks meid teistsugusele käitumisele, et meie eluasemesektori energiatarbimine on märkimisväärselt suurem kui mitmetes samasuguse kliimaga maades, et meil on nii vähe tehtud ringmajanduse valdkonnas jne.

Teadusuuringud ja arendustöö, ükskõik kas me räägime rohepöördest, digitaliseerimisest või mistahes innovatsioonist, on kallid ja enamikule Eesti ettevõtetest üksi võetuna üle jõu käivad.  Ettevõtete koostööd ja vahendite koondamist ei ole vaja mitte üksnes teadusuuringute tegemiseks, vaid ka välisturgudele minemiseks. Kuid ilma oma tegevust rahvusvahelisemaks muutmata pole enamiku VKE-de väärtusahelas ülespoole liikumine kuigi reaalne.

Kandva osa selles töös peavad minu arvates enda peale võtma erialaliidud. Ilma erialaliitude positsiooni ja nende omavahelise koostöö olulise tugevnemiseta on raske ette kujutada era- ja avaliku sektori koostöö tõhustumist.

Põhiline töö tuleb siin ära teha teil ja teie organisatsioonidel, lugupeetud ettevõtjad. Seepärast arvan, et ka Tööandjate Keskliidu mõte algatada Tööandjate Innovatsiooni Käivituskoda on täitsa hea mõte.   

*kuna konverents jäi ära, siis riigipea seda ette kanda ei saanud