- Reset + Prindi

Eesti Kongressi 30. aastapäev Estonia kontserdisaalis

07.03.2020

Austatud sõbrad!

Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee /---/

Nii kirjutas hilisem Eesti Kongressi saadik Hando Runnel okupatsiooniaja õhtuhämaruses, pea kümme aastat enne Eesti Kongressi kokku tulemist Estonia kontserdisaalis. Majas, kus olid toimunud meie riigi loomise olulised sündmused, siin oli koos käinud Eesti Rahvakongress ning 1919. aastal alustas tööd Asutav Kogu, hakates rajama juriidilist alust Eesti riigile – meie esimest põhiseadust.

Loojangule järgneva hommiku meeleolu oli siin Estonias ka seitsekümmend aastat hiljem, kui Eesti Kongress hakkas taotlema okupatsioonide-eelse Eesti riigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Kodanike kaudu oli meie riik kestnud läbi kogu okupatsiooniaja ja poole sajandi pikkuse vaikioleku järel olid Eesti Vabariigi kodanikud nüüd end taas teatavaks teinud. Me ei olnud veel taastanud oma riiki, kuid meil oli kodanikkond – iseseisva riigi üks peamisi tunnuseid.

Kongressi valimistele eelnenud kodanike registreerimine, see esmapilgul võimatuna näiv ja niivõrd ainulaadne kodanikualgatus, aitas inimestel üle saada kõigist nendest Vene aja hirmudest ja kõhklustest, igaüks asus nüüd ju oma nimega Eesti vabaduse taastamist toetama ja ühtlasi loodi sellega taas kodanikuks olemise tunne, vaba ja demokraatliku riigi üks aluseid.

Ning mis samuti oluline, kaasa tulemise võimalus anti ka neile, kes ei olnud sünnijärgsed kodanikud, kuid kellel oli tahe saada vaba Eesti kodanikeks.

Okupatsioonivõim polnud Eestist küll veel kadunud, aga meie inimesed tunnistasid ta kodanike komiteede ja Eesti Kongressi valimiste läbi tühjaks.

Muidugi ei tegutsenud kodanike komiteed ja Eesti Kongress väljaspool oma aega ja sellel kõigel oli oma eel- ja järellugu.

Fosforiidisõda ning muinsuskaitse liikumine, MRP-AEG ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Vabadussõja ausammaste taastamine, Eestimaa Rahvarinne, öölaulupeod ja Balti kett, uus valitud ülemnõukogu, toona tegutsenud erakonnad.

Kõigil neil oli väga oluline roll ning oma koht sellel teel, mis päädis iseseisvuse taastamisega augustis 1991. aastal. See oli kõigi nende liikumiste ühine ettevõtmine ja kõigi meie ühine võit, kuid Eesti Kongress aitas hoida meie sihi selgena.

Head sõbrad!

Mõned nädalad enne Eesti Kongressi valimisi tegid mitmed tuntud Eesti kultuuritegelased avalduse „Püha eesmärk – Eesti Vabariik“, milles toetati Eesti Kongressi valimisi ning mis algas sõnadega:

„Me oleme vabanemas sallimatuse ideoloogiast, mis meid on ahistanud okupatsiooniaastatel, ega soovi, et tuleviku Eestis oleks kohta sallimatusel teisitimõtlejate vastu.“

Selles lauses on kokku võetud see, mis totalitaarses ühiskonnas elanutele oli eriliselt oluline. Mõistmine, et vaba Eesti saab olla vaid demokraatlik õigusriik, kus austatakse kõigi vabadusi ja arvamusi. See tõekspidamine andis sihi kongressile ja hiljem taastatud riigile ning just see tegi võimalikuks meie ühinemise vaba maailmaga, kus peetakse oluliseks demokraatiat, kodanike õigusi ja õigusriiki.

Nagu siis, võivad ka täna paljud ohud tulla meie endi hulgast. Seetõttu peame meeles hoidma, et inimeste õigused ja vabadused võivad kaduda vaid mõne valikuga, mis ei lähtu demokraatlikest väärtustest.

Vaid koos, nii nagu kolmkümmend aastat tagasi, saame seista tänagi ühiskonna eest, mis on vaba sallimatusest.

Eesti Kongress oli meie demokraatia järjepidevuse edasikandja.


Hando Runnelit korrates:

/---/ et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee /---/

See tee on ainult meie käia ja ainult meie hoida.

Suur tänu teile kõigile.