- Reset + Prindi

Vabariigi President Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistamisel Estonia teatris

19.02.2020

Hea Jaan Krossi perekond,
kallid sõbrad!

Kaks suurt tähtpäeva on justkui sattunud lähestikku. Sajand Tartu rahulepingu allakirjutamisest ja sajand Jaan Krossi sünnist. Lähestikku on need mõistagi asunud kogu aeg, aga just nüüd, sajandi möödudes mõistame, kui sümboolne on seesugune kokkusattumus. Igaveseks ajaks sõltumatu ja iseseisva riigina tunnustatud Eesti Vabariik ning Jaan Kross on eakaaslased.

Tartu rahu sõlmimise ajaks oli Eesti end, relv käes, endiste valitsejate võimu alt vabaks võidelnud. Me teame, et Vabadussõja rindele mindi otse koolipingist. Läksid vabatahtlikuna ka Westholmi poisid ja paljud neist jätsid äsjaloodud Eesti riigi eest võideldes oma noore elu. Jaan Krossist sai Westu, või nagu tema romaan sellest kõneleb, Wikmani poiss kümmekond aastat hiljem. Ent päritud iseseisvuskogemus määras kõik edaspidise.

Juba üle-eelmise sajandi lõpus vallandunud haridustung, see, et igast talu- või töölisperest püüti vähemalt üks järeltulijatest koolitada kõige kõrgema haridusastmeni, viis 1930. aastate lõpuks selleni, et meil oli oma, eestikeelne haritlaskond. Ilma selleta ei oleks Eesti elanud üle ligi pooleks sajandiks kaotatud riiki, okupatsioonidega kaasnenud rahvuslikku aadrilaskmist, küüditamisi ning kultuurigenotsiidi.

Jaan Krossile nagu paljudele teistele eesti haritlastele langesid osaks needsamad Iiobi kannatustega võrreldavad katsumused, mis pidid murdma tema Eesti-usu. Aga ei murdnud. Vastupidi, Vabadussõja ning Tartu rahuga kätte võidetud Eesti aeg, möödunud sajandi kahe- ja kolmekümnendad aastad olid piltlikult öeldes istutanud tervesse põlvkonda kaks väga tähtsat omadust: avatuse maailmale ning eneseväärikuse.

Mõlemal on oluline koht ka Krossi loomingus, mis kattub suures osas omaeluloolisusega. On ju kirjanik ise öelnud, et „kõik, mida kestahes kirjutaja kirjutab, on tema enese lugu.“ Aga et Jaan Kross oli Tartu rahu järgse Eesti saatusekaaslane, siis on see ühtlasi ka meie Eesti lugu. Seda Eesti lugu on ta aidanud meil avastada.

Ei avatus ega ka eneseväärikus ole enesestmõistetavad asjad. Need tuleb sisustada mõistmisega. Maailma silmis alustas Eesti Tartu rahu järgselt sisuliselt nullist. Me pidime endast väga palju andma, et meid riigina avastataks ja tunnustataks. Jaan Krossi Eesti algab tema loomingus siin elanud, oletatavasti või siis kindlalt teada olevate eesti soost kultuuriheeroste unistuste ja nende tegevuse kujutamisega. Need tegelased on silmitsi dilemmade, kompromissidega, nad on tihtigi sunnitud ennastsalgavateks manööverdusteks, aga nende lõppeesmärk on ikkagi isiksuslik või ka rahvuslik ülendus. Krossi Eesti ajalugu on isiksuste ajalugu ning isiksuste eesõigustatud kohustus on ka valvata kultuurilise järjepidevuse ning sellest omakorda tuletuva kestmise eest.

Kallid sõbrad!

Eesti-usku ja sellele toetuvat kestmisvõimaluste otsimist kandis endas ka 1944. aasta kevadtalvel natside okupatsiooni ajal loodud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, eesmärgiga, kasutades rahvuskomitee põhialustes toodud mõtet: „/---/… eesti rahva päästmiseks tema saatusraskeimal ajastul ning tema õiguste ja vabaduste tagasivõitmiseks demokraatlikus Eesti Vabariigis.“

Selle julguse ning usu eest demokraatlikusse ja vabasse Eestisse pandi Jaan Kross ja tema kaasteelised kinni mõlema okupatsioonirežiimi ajal, nii sakslaste kui ka kommunistide poolt. Kuid meie eneseväärikus hoiti alles ning selle olulisust on aidanud Kross oma loomingu kaudu meil kõigil meeles pidada.

Hümniks rahvuslikule eneseväärikusele ka kõigi kaotuste, pettumuste, allajäämiste kiuste on Jaan Krossi romaan „Paigallend“. Sealt leiame Ullo ja tema kaasa Mareti vahel aset leidnud dialoogi. 1944. aasta sügisel tahavad nad nõukogulaste eest Läände põgeneda. Nad sõidavad jalgratastel sadama poole. Ent korraga nad peatuvad ja Ullo ütleb kõheldes: „Kuule – ma ei tea, kas – „. Ja Maret sosistab vastu, et ka tema ei tea, kas nende põgenemine on üldse õige. Ja siis ütleb Ullo – ning see meeldetuletus kõlab valusalt veel tänapäevalgi: „Kui tuhanded küll lähevad, aga miljon peab jääma“. Ja Maret sosistab otsekui kinnitusena, et siis peavad jääma ka kõik need, kes siin sünnivad. Naise vastutus, ja mõlemad otsustavadki jääda.

Me teame, et kodumaale jäämine tähendas raskeid aegu võõra võimu meelevallas. See võis kaasa tuua pikad aastad asumisel, vaikimise ja sisepaguluse, aga nõuda kohanemist ning kompromisse eneseteostuse ja perekonna nimel, mõnel puhul ka kaasaminemist. Seda kõike raamistas hirm, mille kütkes tuli teha kõiki neid väga raskeid valikuid.

Kuid selles Ullo Paeranna romaani jäämise loos on ühtlasi kestmisvõimalus. On see, et me täna siin koos istume ja Krossi sajandat tähistame.

Armsad sünnipäevalised!

Pole tarvis ilmselt üle korrata, kui tähtis on Jaan Krossi looming. Ent ma tahaksin teha veel ühe osunduse. Krossi naasmine meie kirjandusväljale algab luulest ja seda koos Ellen Niiduga, kellele kahtlemata võlgneme selle Krossi, keda me kogu tema suuruses tunneme. Ent Krossi ja Niidu kõrvale kuulub 1950ndate lõpu luulemurrangus kindlasti veel üks kirjamees, Krossist kuus aastat noorem kaasteeline Ain Kaalep. Jaan Kross on oma absoluutse filoloogilise kuulmisega sõpra nimetanud Eesti Õpetajaks. Aga täna siin, meie 20. sajandi teise poole ja uuel sajandilgi oma auväärse koha säilitanud klassiku sünnipäeval võime sellesama tiitliga pärjata ka Krossi ennast. Jah, ka tema on Eesti Õpetaja, Praeceptor Estoniae.

Tänan teid.