- Reset + Prindi

Eesti Kunstimuuseumi 100. aastapäeval

18.11.2019

Head sõbrad!

„Rahvale tuleb kunsti näidata, kunsti keelel teda köita ja äratada ilule ja edule – headusele. Mis seni kunstist meie piiridesse ulatunud, läks temast mööda, ainult mõnedel jõukamatel, kel teiste leeridega oli ühendust, oli võimalik seda maitseda. Kunst on aga kõikide päralt.“

Ants Laikmaa, november 1903, ajalehet „Teataja“. Nii ta kirjutas – meie kunsti kogumise ja tutvustamise, oma kunstimuuseumi loomise mõte kasvas ja edenes mitmetes ringides ja erinevate eestvedajatega, aga teoks sai iseseisvas Eesti riigis.

Nii, nagu paljud olulised algused, asutati kunstimuuseum Tallinnas Eesti Muuseumi nime all just Vabadussõja päevil. Selle mõtte vaimlist ja kultuurilist tähtsust oma riigi jaoks näitas see, et me ei oodanud, kuni saabub loodetud rahu või koguneb tarvilik rikkus, et seda siis kultuuri tarvis eraldada. Mitmeid kordi tänavu ja mullu olen saanud mõelda selle Churchilli öeldud mõtte peale, et milleks me seda sõda siis üldse peame, kui me kultuurile ja haridusele mõeldud vahendeid vähendame. Just nii me toimisime ka tol ajal.

Kunstimuuseumi loomise kaudu kindlustati ju meie tulevikku, Eesti riiki, kuid ennekõike kunsti ennast, seda maailmas kõigile mõistetavat keelt.

See ei ole sõnakõlks. Konrad Mägi teosed olid viidud siit Itaaliasse, Firenzesse. Itaalia televisioon küsis seda näitust vaadates minu käest ühe väga tähendusrikka küsimuse: „aga see on ju Euroopa kunst?“ Me kõik teame, mis on selle küsimuse tagamõte. Sellest ühest lausest piisas. Seda näitust käis vaatamas rohkem inimesi kui seda muuseumi muidu üsna pika perioodi jooksul külastas. Väga paljud nendest mõtlesid seda üht näitust vaadates: „aga see on ju Euroopa kunst.“ Kunst kõneleb maailmas meist endast kõigile mõistetavat keelt.

Algusest pea 90 aastat edasi, 2006. aastal, sai kunstimuuseum juba päris omale loodud uue hoone, seda samuti vabas Eestis, taas iseseisvaks saanud riigis.

Mul oli võimalus kuulata neid arutelusid, kas otsustada Kumu ehitada või mitte otsustada Kumu ehitada. Mis saab siis nendest kasarmutest? Aga ka tookord kultuur võitis, kunst võitis ja see otsus tehti. Nüüd tundub see üliloomulik. Tollel ajal see kindlasti ei olnud.

Hoolimata muuseumi keerulisest ajaloost, erinevatest ajutistest ja mitte päris ajutistest hoonetest, kus muuseum on aja jooksul asunud ning läbi keeruliste okupatsiooniaastate on kunstimuuseum alati järginud oma eesmärki – koguda ja säilitada meie kunstivara ning esitada seda parimal viisil publikule, õpetades ja kasvatades meie inimesi juba väiksest peale kunsti armastama. See on samuti olnud kunst, iseeneseks jäämise ja vaba vaimu hoidmise kunst.

Sest inimeseks olemise oluline osa on maailma mõistmine. Kultuurist osa saamine, nagu ka haridus ja teadus, ei lase meie ühiskonnal jaguneda vähesteks teadjateks ja paljudeks kõrvalseisjateks. Just siin on ka Eesti Kunstimuuseumil täita oma oluline roll, pakkudes võimalust loomingust osa saada võimalikult paljudele inimestele, harida ja avardada meie kõigi maailma. Lasta ka väikestel lastel joosta ringi nendes avarates koridorides, ronida treppidel, istuda suveajal siseõues. Uskuge mind – ma arvan, me kõik, kes me oleme käinud väiksena näitustel, oleme sellest saanud mingisuguse taju ja elamuse, mida me ei osanud siis sõnadesse panna ja keda elu kunsti juurde ei ole rohkem viinud, ei oska ka täna, aga see on meiega olemas, meiega kaasas terve tee.

Meie kunstimuuseum ongi kaasaegne ja uudishimulik, avatud kõikidele sihtrühmadele ja tegeleb oma publikuga just nii, et „kunst oleks kõikide päralt“, kasutades Laikmaa sõnu.

Kunstis tuntakse andeid, mitte väikeseid ega suuri riike ja rahvaid. Meie peame oma andekaid loojaid maailmas tutvustama ja mul on väga hea meel, et kunstimuuseumile on saanud üha olulisemaks Eesti kunsti, nii varamu kui ka kaasaegse kunsti, tutvustamine erinevates maailma muuseumides. See on tohutu suur ja hoomamatu võrgustik, neile, kes ei ole asjasse pühendatud, kuidas jõuab ühe väikese rahva kunst teiste rahvasteni, et nad saaksid seda vaadata ja siis öelda: „aga see on ju Euroopa kunst.“ Me teame, et see töö on keeruline ja kulukas. Ja ma olen väga tänulik, et seda viitsitakse teha kõikide raskuste, kõikide olude kiuste.

Need näitused, mida me oleme näinud kasvõi viimastel aastatel – mõtleme korraks Sittowi näitusele (minul õnnestus seda näha kaks korda, siin ja Ameerika Ühendriikides) – need on kultuurisündmused, kunstisündmused. Sa tuled sealt välja ja silmad on niisked, sest see oli lihtsalt nii võimas, ilus. Me teame, kuidas tänane tehnika ja tehnoloogia võimaldab ka vanu maale analüüsida, kaardistada seda, mis on pildi pealmistes kihtides ja alumistes kihtides. Kõiges selles on kaasas ka meie kunstimuuseum. Täiesti võrdväärsena teiste kunstimajadega.

Mõtlesin sellele ka siis, kui käisin Pariisis Louvre’is vaatamas Leonardo da Vinci näitust. Just nimelt see Sittowi näituse paralleel tegi uhkeks. Meie kunst ja meie kunstimuuseum ongi päriselt täpselt sama hea.

Tulles tagasi muuseumi loomise mõtte ühe algataja Ants Laikmaa juurde, kes kirjutas kümme aastat enne muuseumi sündi:

„Kultuurikiiri tuleb rahva hinge koguda, et seal virgumine seda varem sünniks. Kõiki tõsise kultuuri voolusid tuleb rahva elusse juhtida, et seal tuul tõuseks, mis pinda elustaks, et see ei sumbuks.“

See ongi olnud ja on Eesti Kunstimuuseumi suur ja oluline roll, elustada Eesti pinda, et see mitte iial ei sumbuks.

Me oleme eestlased, me oleme jõudnud Euroopasse. Ja seda on näha. Seda on näha meie kunstist, seda on näha meie kultuurist.

Aga ma ei saa lõpetada tänamata proua Marika Valku, kes ehitas seda Kumu direktorina, ja proua Signe Kivi, kes ministrina, ma tean, valas samamoodi nii mõnegi pisara kui keegi ei tahtnud aru saada, et on vaja. Ja muidugi ka palju õnne sünnipäevaks direktor Sirje Helme, kogu kollektiiv! Jõudu teile edaspidiseks ja hoidke meie südames seda väikest uhket vaikset rõõmu. Näitus ei ole lärmakas koht – see on just see koht, kus on aega mõtiskella. See on seda väärt, et käia ja mõelda. Isegi võib-olla sõltumata sellest, mis näitus parasjagu on.

Jõudu!