- Reset + Prindi

Silverspoon auhinnagalal Lennusadamas

16.11.2019

Head kokad, restoranipidajad, lihtsalt hea toidu sõbrad!

Mul on hea meel, et tänase õhtu fookuses ei ole mitte tähtsate inimeste kõned, täna ma pikalt ei räägi. Täna on fookuses inimesed, kes teistele toiduelamuse pakkumise nimel iga päev pingutavad, nii et nahk märg. Aga kannatage see väike tribuut siiski ära.

Nagu öeldakse ühes raadiosaates – teeme mõisted selgeks! Mis on toit? Koolis õppisime, et toit on igasugune elusorganismidele söögiks ja joogiks kõlbav töödeldud või töötlemata toiduaine, mis sisaldab eluks vajalikke olulisi toitaineid nagu süsivesikud, rasvad, valgud, vitamiinid, mineraalid ning mikro- ja makroelemendid. Toit seeditakse ning omastatakse organismi ja rakkude poolt selleks, et varustada organismi eluks ja kasvuks vajalike toitainete, vee ja energiaga.

Mulle bioloogina on selline käsitlus üsna loomuomane, kuigi möönan, et sillerdav vadakuvaht, taldrikuäärt kaunistav peeditolm ja pastinaagipüreed trooniv samblakrõps võivad selle peale ka pisut solvuda. Sestap vaatame laiemalt. Nii kitsas käsitlus ei annaks ka piisavalt hästi edasi tänase õhtu mõtet. Kuigi üks mu hea tuttav imestab ka iga kord, kui ma toidu üle virisen, et milles probleem – toit on vaid loetud hulk kaloreid, et jõuaks toimetada. Tegelikult ei ole.

Kõik need, kes mind tunnevad, teavad et võin lõputult kõnelda, kuidas täpselt peab toimima õige pärmitainas, või et ei ole piparkooke ilma potase ja põdrasarvesoolata. Kõige tähtsam on muidugi see, kuidas prepareerida kala ja viia see läbi suitsuahju niimoodi, et teisest otsast välja tulev produkt ka pärast jahtumist ikka veelmahlane oleks. Teate seda ahvenasaba tunnet, eks ole?

Ma arvan, et see oli teile arusaadavam kui see definitsioon. Üks toiduelamus on palju rohkem kui kindel hulk kaloreid. Kõik algab pihta toorainest – ja sellega on meil siin Eestis ju teatavasti suurel osal aastast kaunis keeruline või vähemalt väga head fantaasiat nõudev olukord.

Siiski, me teeme oma parimat. Sinna juurde teenindus, atmosfäär, turundus, üha enam ja enam elamuse disain.

Mul pole muidugi ambitsiooni tulla teile siin rääkima, mis teeb hunnikust kaloritest elamuse.

Te pingutate selle nimel iga päev. Mida ma aga saan päris kindlalt öelda, on see, et teil tuleb see enamasti ikka väga hästi välja. Elu on mind viinud varem ja viib ka praegu väga erinevatesse söögikohtadesse maailma kõikides kirevates nurkades. Ja seda kõike nähes ja kogedes ütlen: Eesti köök, meie restoranide- ja kohvikumaastik on fantastiliselt heal tasemel.

Nüüd võib ka plaksutada, aga mitte väga pikalt, sest kõne pole veel läbi. 

Ja tegelikult on nii, et meie söögikohad, meie toit – see on palju enamat kui vaid ühe restorani või kohviku enda majandusliku edukuse küsimus. Toit on meie visiitkaart. Eesti visiitkaart. Me võime rääkida meie toredatest rabadest, Setomaa kultuuripärandist või Matsalu linnuvaatlusest, aga mööngem et suur osa turiste sellest kõigest kahjuks osa ei saa. Ja ükskõik, kas nad otsustavad veeta nädala spaaruumidest väljumata või uitavad igal õhtul Tallinna vanalinnas mööda erinevaid meelelahutusasutusi – neid ühendab see, et nad söövad siin. Seda on kaunis keeruline vältida. Muidugi, enamasti ka joovad ja õnneks on seegi kultuur Eestis muutumas paremuse poole.

Nii et toit on tegelikult riigi jaoks suhtlusvahend. Tähelepanutööstuse ülikiirelt keerleval vurrkannil on järjest raskem oma sõnumiga kuhugi jõuda. Reklaamikampaaniate ja pressiteadetega üksi ei tee midagi, kui tahad rääkida oma maa lugu.

Toit, mille tarbimiseta ei saa isegi mõneks tunniks meie juures peatuvad inimesed, aitab tutvustada meie kultuuri.

Sellega saab näidata, kuhu me maailmas kuulume, mida kalliks ja oluliseks peame. Toit on emotsioon. Ja inimene teatavasti pole enamasti sugugi mitte ratsionaalne olend, vaid just emotsionaalne.

Teie sektor on üks meie turismitööstuse vundamendikihte ja teie väärtus tõuseb. Rääkisin just ühe restoranipidajaga Tallinnas, kes kirjeldas, kuidas meie lähiriikidest tulevad nüüd inimesed siia vaid selleks, et veeta õhtu ühes või teises lemmikrestoranis. Eks nad teevad muud ka, aga käivitajaks on just see soov. Nii iga nädal ja mitte üks või kaks, vaid märksa rohkem inimesi. Meil kõigil on tänaseks mõni oma lemmikrestoran. Me vaidleme kodus oma lastega pikalt ja kirglikult, kelle lemmikrestorani minnakse.

See ongi märk teie heast tööst. Kui varem võis lugeda ülesande sooritatuks, kui inimestele tundus, et enamvähem sobis, siis viimase kümne aasta nihe on olnud ikka muljetavaldav. Nüüd on ka Eestis toit äris kindlasti emotsioon. Teie pärast tullakse siia. Hea toidu, suurepärase elamuse, selle pärast.

Nii et – hästi tehtud – meie visiitkaart on kirev ja kaunis rikkalik. Ja palju õnne juba ette kõigile tänastele finalistidele ja võitjatele, sest tegelikult on võitnud kõik. Ja meie võidame kõige rohkem, kes me seda kõike siin täna nautida saame.

Aitäh!