- Reset + Prindi

Ühiskonnaõpetuse tund Põlva Gümnaasiumis

18.10.2019

Plaan on rääkida ühiskonnaõpetusest ja sellest, kuidas ma näen seda 21. sajandil; kuidas teie elu kujuneb ja mis on minu arvates seejuures hästi oluline, teadmata täna seda, millise tehnoloogilise baasiga te tegelikult tööle hakkate.

Minu meelest on laias laastus kaks võimalikku arengustsenaariumi. Üks nendest on selline, et kõik jätkub nii, nagu seni oleme näinud. Tehnoloogia areneb, kõik uueneb järjest kiiremini, on järjest põnevam ja teistpidi ka lihtsam – enamiku tööst teevad meie eest ära masinad ja seadmed. Nagu ütleb Taavi Kotka: „Niipea, kui suudame tööd detailideni kirjeldada, võime selle üle anda masinale“. Ja niimoodi see juhtubki.

On ka teine arengusuund, mis ei välista küll kiiret tehnoloogilist arengut ja muutumist, aga kus lisandub üks oluline probleem. See, et me ei tule toime kliimamuutusega, meie maakera soojeneb ja eluks sobilikud alad vähenevad.

Nii ühel kui teisel juhul on küsimus selles, mida meie peaksime vanemate inimestena teile täna  koolis õpetama. Õnneks on nii, et kuigi kirjeldasin kaht erinevat arengustsenaariumi, siis on üks asi on nende mõlema arengustsenaariumi juures ühesugune. Üha tähtsamaks muutub see, kuidas me üksteisesse suhtume. Kui masinad võtavad meie käest ära igava töö, siis meie tööks inimesena jääbki olla üksteisele inimene – inimeseks olemise kõrge kunst. Ja seda saame me endiselt koolis õppida. See on peaaegu kõige tähtsam asi, mida tänapäeval koolis õpetada, sest meie ei tea, milline on teid ümbritsev maailm, aga teame, et seda oskust läheb igal juhul ja alati vaja.

Mida tähendab inimeseks olemise kõrge kunst? See võib tähendada lihtsamaid asju. Mõtleme näiteks sellele, mis tööd paljud inimesed teevad. Osa inimesi teeb sellist tööd, et nad panevad YouTube’i videoid, räägivad oma kogemusest ja on teistele inimestele lihtsalt seltsiks. Kui mina ülikooli läksin, siis ei olnud võimalik ette kujutada, et lobisemisega võiks leiba teenida või keegi seda teenusena kasutaks. Ent miks on see suhteliselt populaarne, lihtne ja tegelikult ka arusaadav teenus turule tulnud? Iseenesest on sellest väga lihtne aru saada.

Minnes ajast 15 aastat tagasi, siis selleks, et lennata Pariisi ja tagasi, tuli suhelda paljude inimestega – minna reisibüroosse, osta pilet,  lennujaama check-in. Täna lendate teie nii, et ei pea sõnagi vahetama. See on lihtsalt üks naivistlik näide, kuidas meie maailm muutub. Lihtsalt ära elamiseks, et olla söönud ja riides, et veeta oma päev turvalises keskkonnas, me teisi inimesi tegelikult peaaegu enam ei vaja. Mida kaugemale areneb tehnoloogia, seda vähem vajame teisi inimesi oma igapäevaeluga toime tulemiseks.

Samas ei ole ehk mõtet nutta taga aega, mil oma igapäevaelu ära elamiseks pidid paljud inimesed tegema üsna monotoonset tööd, ka monotoonset suhtlemise tööd.

Tihtipeale on vanemad põlved mures, et ühiskond laguneb ära, sest me ei suhtle üksteisega ja meil ei ole seda enam vaja. Minu arust see tegelikult niimoodi ei ole. Me jääme küll ilma vähekvaliteetsest suhtlemisest üksteisega, aga asemele tulebki see, kus me tõesti pakume üksteisele kasvõi seda YouTube’i videot, mida on tore vaadata, mis teeb tuju heaks, aga loomulikult ka ilma interneti vahenduseta.

Need tööd, mida teie tegema hakkate ja seda hoolimata erialast, tegelevad üha rohkem sellega, et te lihtsalt olete teiste inimeste jaoks inimene. See on lihtne sellisel juhul, kui me kliimasoojenemisega enam-vähem toime tuleme ja maakera jääb suures osas ikkagi elamisväärseks kohaks. Keerulisem, ent veelgi olulisem on osata olla inimene juhul kui meil tõepoolest ressursse ei jätku ja puhkeb võitlus nende jagamise nimel.

Siin muutub tähtsaks see, et meil oleks paigas väärtuste süsteem, mis aitab mitte põhjustada suuri sõdu, katastroofe ja kokkupõrkeid. Kõik põhineb vaid ühel – kui hästi teie oskate olla kaastundlikud inimesed üksteise suhtes ja vastu.

Mulle tundub, et see on tänase kooli kõige tähtsam ülesanne ka ühiskonnaõpetuses. Millele me toetume ühiskonnaõpetuses selleks, et püüda järgmist põlvkonda õpetada just nii, nagu me loodame, vastutustundlikuks ühiskonna liikmeks, kes suudab oma vajadusi sõnastada ja iseennast kehtestada nii, et teiste huvid ei saaks riivatud? Teiste soovide ja huvidega arvestades?

See põhineb meie põhiseaduse paragrahvil 12, mis ütleb, et kõik inimesed on võrdsed. Mitte kedagi ei tohi diskrimineerida seetõttu, et ta kuulub ühte või teise sotsiaalsesse rühma. Näiteks ei tohi diskrimineerida tütarlapsi ega muidugi ka poisslapsi. Ei tohi diskrimineerida tumedapäiseid, heledapäiseid, teistsuguse seksuaalse sättumuse või maailmavaatega inimesi.

Sellel põhinebki inimeseks olemise kõrge kunst. Eesti põhiseadus ei ole maailmas ainulaadne tekst, samad põhimõtted on sõnastatud ÜRO inimõiguste hartas, mis on Euroopa lepingu osa. Nii et tegelikult läbivalt see osa maailmast, kes usub võõrandamatutesse õigustesse, kehtestab ja õpetab järgnevatele põlvkondadele sedasama võrdsust. See on oluline aluspõhimõte, millest tuleneb kogu meie riigi ja ühiskonna ülesehitus, mitte ainult siis see, et me ei diskrimineeri üksteist, vaid ka näiteks see, et kõigi arvamusel on ühiskonnas võrdne jõud.

See ei väljendu ainult selles, et mul on üks hääl valimistel. Siin on ilmselt neid, kellel oli juba võimalik kohaliku omavalitsuse valimistel hääletada. See põhineb ka sellel, et ka pärast valimisi see, kuidas me elu riigis korraldame käib niimoodi, et erinevad arvamused on arvesse võetud. Panete tähele, see ei ole niimoodi, et keegi võitis valimised ja ta ei pea nüüd arvestama kaotajate positsioonidega. Vastupidi: see, et kõik on võrdsed ja kõikide mõte ja arvamus on ühteviisi oluline, tähendab seda, et võitjal on kohustus ja vastutus: viies ellu omaenda valimislubadusi, peab ta võtma arvesse ka opositsiooni või kaotajate või vähemusse jäänute seisukohti. See on demokraatliku riigikorralduse, -juhtimise vastutus. Ei ole nii, et tegime ära, 52 ja 48, ja nüüd on nii, nagu 52 ütles. Tuleb hakata otsima meetodeid selleks, et ka teine pool tunneks, et nende huvisid on arvestatud.

Loomulikult tekivad väikesed nihked: keegi on rohkem või vähem rahul, aga üldiselt peab olukord püsima selline, et kõik tunnevad, et ka nende seisukoht on võetud arvesse. See demokraatlik juhtimisprintsiip tuleneb jällegi otseselt sellest, et kõik inimesed on võrdsed, kõigil on koht ühiskonnas ja õigus ka oma arvamusele, selle arvesse võtmisel.

Kuidas seda tagada, kasvõi iseenda peas. Ka teist on ju osad õpilasomavalitsusse valitud ja sealgi peate ju otsuseid tegema. Tulevikus kohalikus omavalitsuses või volikogus või riigikogus peate tegema otsuseid kõikide jaoks. Ehk et kui keegi ütleb, et ta esindab riigikogus oma valija huve, siis ei vasta see tegelikult põhiseaduse vaimule ja mõttele.

Riigikogu liige esindab alati Eesti rahva huve ja peab püüdma leida meetodeid, et teha otsuseid, mis võimalikult suurele hulgale rahvale sobivad.

Selle jaoks on filosoofiline kontseptsioon, mida katsetades on üsna lihtne aru saada, kuidas see võiks praktikas toimuda, ja see on pimeduse või teadmatuse loor. See töötab niimoodi, et te peate tegema otsuseid, mõeldes selle peale, et homme hommikul selle otsusega elades ei ole ma võibolla enam mina. Näiteks ärkan hommikul hoopis 50-aastase puudega mees, kes elab keskusest 25 kilomeetri kaugusel, või ma olen 3-aastane lasteaialaps. Pimeduse loor varjab tulevikku. Te ei tea, kes te tulevikus olete, ja püüdke teha oma otsuseid niimoodi, et ärgates ükskõik kellena, oleksite ikkagi oma eelmise päeva otsusega rahul ja selle üle uhked.

Tegelikult see on see, kuidas demokraatlikest väärtustest ja universaalsetest inimõigustest lähtuv ühiskond oma otsuseid langetab, tulenev sellestsamast võrdsusest.

Igal otsustajal ühiskonnas, eriti poliitikul, on vastutus kogu ühiskonna ja huvitatud isikute ning gruppide ees. Et seda teha paremini olukorras, kus me tihtipeale ei suuda pimeduse looriga mängida ja inimesed kipuvad otsuseid tegema oma huvidest lähtuvalt. Hea poliitik ei tee otsuseid oma isiklikest huvidest lähtudes ikkagi otsuseid ei tee, aga alati ei suudeta oma kestast ja nahast välja tulla ja mõelda ennast teise inimese kingadesse.

Ühe grupi või maailmavaate domineerimise vastu on põhiseaduses ja valimiskorras tasakaalu mehhanism, mida nimetatakse võimude lahususeks

Mitte keegi siin riigis, isegi kui ta arvab, et teab kõige paremini, ei saa mitte midagi üksinda otsustada. Võin teile kinnitada, et ei ole ühtegi otsustajat, kes aeg-ajalt, nähes midagi, mis temas piinlikkust tekitab, ei tahaks, et tal oleks võim teha see asi kohe korda. Sest varem või hiljem, kui meil oleks selline üksi otsustamise viis või õigus, seda õigust tahtmatult või tahtlikult ka kuritarvitatakse. Sellepärast on parlamentaarses riigikorralduses meil asjad nii, et mitte keegi ei saa oma parima äranägemise järgi üksinda mitte kellelegi head teha. Alati tuleb teistega kokku leppida.

Paljud demokraatlikud riigid ei ole parlamentaarsed demokraatiad ja paljudel ei ole ka valimisseadus selline nagu meil, mis tagab, et parlamendis on alati palju erakondi. On ka neid, kus on tihtipeale ainult kaks – enamus ja on vähemus – ja seal on lihtsam juhtuma, et üks ühiskonnagrupp kipub teise üle domineerima ja mingid arvamused saavad liiga selge enamuse.

Nii Eesti põhiseadus kui valimisseadus teevad ära selle töö, et isegi kui meie poolt valitavad inimesed ei saa aru demokraatia aluspõhimõtetest, siis see toimib senikaua, kui süsteemi jõuga ei muudeta. See toimib niimoodi, et meil on parlamendis palju erakondi ja esindatud erinevad maailmavaated, ja meil ei ole – tulenevalt modifitseeritud d'Hondti meetodist, millega me valime oma rahvaesindajaid – ülearu tõenäoline, et üks erakond saab üksinda moodustada valitsuse. Seda ei ole kunagi juhtunud. Minimaalselt kaks, tavaliselt isegi kolm erakonda moodustavad valitsuse. Ja ka see läheb loogiliselt tagasi sellesama igaühe õiguse juurde olla ühiskonnas võrdne, kuulatud ja toimida. Kui sul on koalitsioonivalitsus, siis on selge, et see esindab laiemat huvide gruppi ühiskonnas.

Tavalisel inimesel võib tekkida küsimus, et kuna neid on seal kolm, siis nad kogu aeg kaklevad ja midagi ei tehta ära. Tegelikkus on see, et nad liiguvad tõenäoliselt edasi, lähtuvalt sellest, mis varem on ehitatud, suhteliselt tasakaalustatult. Nad esindavad erinevaid maailmavaateid ja ühiskonnagruppe ja lõpptulemus ei vasta täielikult mitte kellegi valijate ootustele, küll aga rohkem suure osa ühiskonna ootustele. Ehk täidetakse sedasama algset põhimõtet: igaühel on õigus olla kuulatud ja arvesse võetud.

Tõenäoliselt iga poliitik hommikul peeglisse vaadates neid põhitõdesid üle ei korda. Ilmselt suur enamus valitud inimestest püüab seda põhimõtet vähemasti teadlikult täita, aga alateadlikult võivad ikkagi leida, et on raske iseenda nahast välja tulla ja esindada ka teiste valijate huve.

Ent juba koalitsioonivalitsus tagabki selle, et valitsus esindab reeglina peaaegu meid kõiki. On ka opositsiooniparteid ja nende valijad ja ka nemad on oluline osa. Siin peab nüüd avalduma valitsuse tarkus, et nad ei jätaks liiga kaugele maha ka seda osa ühiskonnast, keda nad justkui läbi oma valija ei esinda. See on kahtlemata vastutus ja oskus: esindada kogu ühiskonda. Seda peame iga päev oma valitud inimestelt ootama.

Kas see põhimõte kehtib ka kaugemal? Kui tuleme üksikisiku õigustest, oleme jõudnud Eesti juhtimise, riigikorralduse, riigikogu ja valitsuseni, siis see üks ahel põhineb ühel põhimõttel. Saame seda laiendada rahvusvahelisse ruumi. Euroopa Liitu kuulub 28 riiki ja liidu lepingus on sõnastatud sarnane põhimõte: igal riigil on võrdne õigus võtta seisukohti, saada ära kuulatud, mõjutada tehtavaid otsuseid. Mida see tegelikult tähendab, on see, et Euroopa Liit on mõnes mõttes idealistlik kuvand sellestsamast liberaaldemokraatlikust väärtusruumist. Miks idealistlik? Põhimõtteliselt ei ole võimalik selgitada muu kui teatud altruismiga seda, miks suuremad riigid on nõustunud vähendama omaenda suveräänsust Euroopa Liidus väiksemate huvides . Meie suveräänsus Euroopa Liidus on võimendatud suveräänsus, sest meil ei ole üks hääl neljasajast, mis oleks meie proportsionaalne esindatus Euroopa Liidus. Meil on kindlasti rohkem sõnajõudu. Nendes kohtades, kus otsustamine toimub ühehäälselt, on meil üks hääl 28-st.

Miks seda on tehtud? Et tuua needsamad demokraatlikud väärtused, mida tahame kõikide Euroopa kodanike suhtes austada, ka kogu Euroopa otsustusprotsessi. Niimoodi otsustades ja toimides ei tunne eestlased, et nende huve on vähem arvestatud kui sakslaste või itaallaste omi. Sakslased ja itaallased – mis nemad sellest saavad? Nad saavad ikkagi sellesama, et üksikisikuna on sul alati garantii, asudes siin või teises Euroopa nurgas, et sinu õigused on ühteviisi kaitstud.

Teatud otsustes justkui annaks see sulle eelise, kui neid tehtaks mahupõhiselt ja sellest lähtuvalt, et itaallasi ja prantslasi on palju, aga sa võid samal ajal olla näiteks teise põlvkonna immigrant, mustanahaline, seksuaalvähemustesse kuuluv, ja sellepärast on selsamal põhimõttel teadlikult loobutud õigusest, et suuremal enamusel on alati õigus teha vähemusega seda, mida nemad ka riikide tasandil õigeks peavad. Inimõiguste printsiip on laiendatud riikide tasandile sellepärast, et kõik riigid koosnevad ikkagi kodanikest. Ilma sellise mudelita ei saaks me öelda, et Euroopa Liit toimib liberaalse demokraatliku ühiskonnana.

Kas ta võiks toimida teisiti, huvide põhise kogukonnana? Kahtlemata võiks, ent siis ta ei püsiks kaua koos, sest peagi tekiks neil, kes tunnevad, et ise otsustada ei saa, soov sellesse liitu mitte kuuluda.

Kõik need, kes mõistavad, et Euroopa ees olevatest probleemidest ükski ei lahendu paremini ükshaaval või omavahel ükshaaval läbi rääkides, hoiavad seda demokraatlikku süsteemi ja väärtusruumi. Sellepärast ongi tähtis mõista, et Euroopa Liit kui väärtuspõhine ühendus ei ole sõnakõlks. Ta ei saa teisiti koos püsida. Ja kui ta koos ei püsi, hakatakse otsuseid langetama esiteks lähtuvalt huvidest ja teiseks palju keerulisemate ja meile vähem arusaadavamate, vähem meie poolt mõjutatavate otsustusmehhanismide kaudu.

Üsna levinud on arvamus, et Euroopa Liidus otsustatakse aeglaselt ja jäädakse nendega tavaliselt hiljaks. Ent see ongi seesama mehhanism – enne ei saa otsustada, kui kõik on nõus, et me saame otsustada. Jah, Euroopa Liidul on veel üks huvitav omadus, et tihtipeale suudetakse kõik saada nõusse siis, kui on kriis. Sedagi on peetud probleemiks, et muidu ju justkui midagi ei tehta, kui ei ole finantskriis või põgenike kriis.

See ongi sellesama demokraatliku otsustusmehhanismi väljund. Poliitikud võivad väga hästi aru saada, et tehniliselt on nende otsus nõrgem, kui ta võiks olla, aga kui nad ei suuda valijaid veenda, et see otsus võiks olla natuke teistsugune, siis nad teevad ära selle, milles nad suudavad oma valijaid veenda.

Ideaalne näide Euroopa Liidu sellisest otsustusmehhanismist on euroala ja eurokriisiga seonduv. Euroala loodi ja hakkas tööle rohkem kui 20 aastat tagasi selliselt, et tal puudusid olulised julgestusmehhanismid, mis tagaksid raha kestmise pikas ajas. Seda teadsid kõik: majandusanalüütikud, poliitikud. Ent viia see teadmine sadade miljonite inimesteni ei olnud tollel hetkel võimalik.

Sellepärast oli võimalik teha euroala niimoodi, et inimesed said aru, et meil tuleb ühisraha, enam ei pea raha vahetama, kurssidega tegelema ja on lihtsam omavahel kaubelda – see osa oli inimestele arusaadav ja tehtav. Et peame sellisel juhul ka ühtemoodi pangandust reguleerima ja looma mingisuguse solidaarse fondi pankrotiohus pankade probleemide lahendamiseks, see sai selgeks finantskriisiga. Pärast finantskriisi oli võimalik ka valijal kergemini aru saada, miks on vaja astuda järgmised sammud. Need tehti ära ja Euroopa rahaliit tugevnes läbi kriisi.

Protsess iseenesest oleks võinud olla kiirem ja tehniliselt parem, aga ta ei saanud olla, sest demokraatia segas. Oluline on tähele panna, et midagi hullu ei juhtunud, sest kui kõik olid oma eesmärgi püstituses ühel lehel ja respekteerisid demokraatliku protsessi aeglust või kiirust, siis euroala kohanes ja jäi ellu.

See on Euroopa Liidule üsna tüüpiline otsuse langetamise mehhanism. Naljatamisi kutsutakse seda ingliskeelse väljendiga muddling through. Tegelikult on see hea näide sellest, kuidas supranatsionaalne demokraatia töötab meie kõikide hüvanguks, lähtudes taas kord sellestsamast lihtsast universaalsete inimõiguste põhimõttest.

Võime tagasi tulla mikrotasandile ja vaadata, kuidas siin inimõigused kehtivad. Oleme nõus, et kõik peavad ühiskonnas olema võrdsete võimalustega. Aga teame, et tulenevalt meie isiklikust initsiatiivikusest, tervislikust seisundist, sotsiaalsest päritolust ei ole see tulemus võrdne. Inimesed elavad erineval moel ja on erineval määral rahul sellega, mis nad on ära teinud, ja kasvõi majanduslikke näitajate järgi mõõtes võrdlemisi erinevad. Millal peaksime taluma sellise erisuse tekkimist ja mis hetkel peaksime inimõiguste printsiibist lähtudes sekkuma?

Ilmne on, et puuetega lastest rääkides on nemad inimesed, kellele peame appi minema selleks, et nad saaksid kasutada võrdseid võimalusi meie kõigiga koos. Peame neile panema padja alla selleks, et nad saaksid samamoodi ühiskonnas toimida: oma unistusi ja õigusi realiseerida. Nii tagame neile sedasama võrdsust. Heaoluriigid alati tagavad oma kodanikele võrdsust, püüdes tasandada sünniga saadud mitte-eelist. Seesama kehtib ju tegelikult ka sotsiaalse päritolu kohta. Hästi oluline on, et demokraatlikus ühiskonnas toimuks kogu aeg selline riigi uuenemise protsess.

Kõigil lastel peab olema kõigis põlvkondades, sõltumata nende vanemate päritolust, varanduslikust seisust ja elukohast, hea haridus selleks, et nemad saaksid oma võrdset võimalust rakendada.  Eestis on väga hea ühtluskool. Me täidame seda põhimõtet võrdlemisi hästi ja isegi paremini kui paljud arenenud lääneriigid. Suur põhjus, miks toimub Brexit, miks Prantsusmaal kollaste vestide mässud on just nimelt selles, et ühiskond, kuigi demokraatlik, ei ole suutnud lihtsat aluspõhimõtet tagada. Minu saatus on minu enda kätes ja ei olene sellest, et minu isa käis kehvas koolis ja tal oli väike palk ja seetõttu pean mina käima kehvas koolis. Ühiskonna kohustus on tagada võrdne kohtlemine.

Selline ebavõrdsuse süvenemine võib toimuda paarkümmend aastat, kuniks ühel hetkel inimesed, kes ehk isegi suuda seda sõnastada, mis ühiskonnal viga on, muutuvad õnnetuks ja teevad ennast nähtavaks. Kui meil on demokraatlik ühiskond, siis tekivadki sellest olulised muutused ja väljaastumised, sundimaks neid, kes on seda viga lasknud tekkida, ümber mõtlema ja mõtestama.

Meil Eestis ei ole seda viga tehtud. Teil on kõigil võimalus minna kõikidesse Eesti headesse ülikoolidesse.

Kui mõtlen meie puuetega inimestele, näiteks nendele, kes on pärit ka niisugustest kodudest, kus neile ei ole tagatud elementaarset võimalust kooli minna, iga päev koolis käia, sest neil on kodus kas suured probleemid või jätavad vanemad nende hooldada nooremaid õdesid-vendi ja nad ei jõuagi kooli, siis sotsiaalsete ja puuetega seotud probleemidega tegelemiseks oleme me siin ühiskonnas veel nõrgad.  Ja see on teie põlvkonna töö, sest teie saate paremini aru kui meie, mida heaoluriik tähendab.

Mul on ühtpidi väga hea meel ja uhke tunne selle üle, mida Eesti on 30 aastaga ehitanud. Näen siiski, et sellesama lihtsa inimeseks olemise kunsti vallas on meil veel arenguruumi. Teie jaoks on see võib-olla veel tähtsam kui meie põlvkonna jaoks, sest meie saime mõelda teistes kategooriates. Me pidime kõigepealt saama mingisugusegi elementaarse elatustaseme. Oleme muidugi pidanud kohanema tehnoloogilise muudatusega ja nii edasi. Teie olete selle kõigega juba harjunud ja teil on juba täna palju rohkem aega keskenduda inimeseks olemisele, õppimisele, harjutamisele ja selle mõtestamisele, sest te  ei pea tegema neid igavaid mehaanilisi toiminguid, mida meie põlvkond nooremana.

Kasutage tehnoloogia arengust tekkinud vabadust ja harjutage inimeseks olemist üksteise peal ja suhtes. Soovin teile jõudu ja edu.

Mõelge mõnikord ka sellele, mida see tähendab inimeseks olemine mitte ainult teile, vaid kogu ühiskonnale, ja kuidas see põhimõte saab meid kanda ja aidata ning tagada selle, et võime erilise ärevuseta tulevikku vaadata ja mõelda, et keegi mõtleb alati minugi peale.

Aitäh!