- Reset + Prindi

Vabariigi Presidendi väitlusturniiri avamisel Tallinna Inglise Kolledžis

Vabariigi Presidendi väitlusturniiri avamisel Tallinna Inglise Kolledžis © presidendi kantselei

02.11.2019

Head algavat väitlusturniiri – esimest teie loodetavasti pikal ja huvitaval väitlejateel.

Loomulikult on väitlemisoskused igale inimesele kasulikud. Võib-olla isegi ühed kasulikumad.

Oskus end teistele arusaadavaks teha. Oskus teisi tähelepanelikult ja mõttega kuulata. Õppida enda ja teiste arutluskäigust leidma vigu ja neist hoiduda – olgu need põhjendamata väited või ebaloogilised järeldused.

Ja muidugi ka väitlustrennist saadav teadmine, et teemad tuleb endale selgeks teha. Et paljas arvamus või tunne ei ole kunagi samaväärne teadmisega.

Need oskused muutuvad seda enam vajalikuks, mida rohkem jätame seniseid masinlikke töid tõepoolest masinate teha. Inimeste hooleks jääb see, milles masinad meid asendada ei saa – üksteisele olemas olemine. Inimeseks olemise kõrge kunst, mis esmajoones tähendab ju suhtlemist.

Paljud põlvkonnad on meil üles kasvatatud õpetussõnadega, et “lobisemise eest palka ei maksta”. Nüüd näeme, et üha enamatele tõepoolest makstakse. Olgu see “lobisemine” siis ka oma palka väärt!

Nii et kahtlemata olete väitlemise teele asudes teinud enda jaoks väga targa valiku. Mis aga veel olulisem – see on väga oluline ka ühiskonna jaoks.

Pole juhus, et demokraatlik ühiskonnakorralduse vorm ja Aristotelese argumendiõpetus arenesid antiikses Kreekas ühel ajal ja teineteise toel.

Sest demokraatia olulisim omadus ei ole ju paljalt see, et meil kõigil on võrdne võimalus osaleda valimistel või näiteks referendumitel.

Need on demokraatia tööriistad, ühed paljudest, mille vajaduse tingib arusaam, et inimesi, ühiskonda puudutavates otsustes ei ole üht absoluutset tõde. Pole isikut ega institutsiooni, kes sellist tõde enda käes valdaks.

On hulk konkureerivaid ideid, ootuseid – ja tarvidus kokku leppida, sest inimesed ja nende vajadused on erinevad.

Ning nagu ütleb meie põhiseaduse paragrahv 12 – või ÜRO Inimõiguste Harta või veel mitmed dokumendid – kõik inimesed on võrdsed.

Kedagi ei tohi diskrimineerida. Ei tohi diskrimineerida tütarlapsi ega poisslapsi, noori ega vanu, teistsuguse seksuaalse sättumusega, teistsuguse maailmavaatega inimesi. Oma erinevusi arvestades tuleb meil kokku leppida.

Demokraatia ilma kokkulepeteta oleks lihtsalt enamuse türannia. See, kui 52% hääletab ühe variandi ja 48% teise variandi poolt, ning see 52 hakkab nüüd oma tahtmist 48-le peale suruma. Et kõik inimesed on võrdsed, tähendab, et võitja peamine kohustus ja vastutus on hakata oma valimislubadusi ellu viima, arvestades ka opositsiooni, vähemusse, valimistel kaotajaks jäänute vajadustega. Kui keegi ütleb, et ta esindab Riigikogus oma valijate huve, siis see ei vasta meie põhiseaduse vaimule ja mõttele. Inimene Riigikogus esindab alati kogu Eesti rahva huve ning peab püüdma leida võimalusi teha otsuseid, mis sobivad võimalikult suurele hulgale rahvale. Loomulikult on alati keegi rohkem rahul, keegi vähem, aga üldiselt peab olukord olema selline, et kõik tunnevad, et ka nendega on arvestatud.

Ei ole paremat viisi selliste kokkulepete saavutamiseks kui argumenteeritud arutelu. Väitluskultuur on seega demokraatiat toitev, kasvatav ja hoidev juur. Mulle väga meeldib, et Väitlusselts tuletab oma nüüd juba 25-aastase ajaloo jooksul väsimatult meelde põhimõtet, et ühiskonnas peab valitsema tugevam argument, mitte tugevama argument. Muidugi on väitlusturniiride formaat oma olemuselt kunstlik, justkui labori-situatsioon: on eitus ja jaatus, kellest üks siis võitjaks kuulutatakse – samas kui päriselus on osapooli enamasti rohkem ning tugevaim, toimivam lahendus kujutab endast mingisugust kompromissi.

Seda põhimõtet on eriti oluline meeles pidada olukordades, kus oleme ise see häälte arvult või positsioonilt tugevam osapool. Kerge on tekkima mõte, et mida ma usun, on õige, ning teised järelikult väärad. Pole vist ühtegi otsustajat, kes vähemalt aeg-ajalt ei igatseks võimu mõni häiriv, piinlikkust tekitav asi kohe korda teha, jätta kõrvale need aeganõudvad arutelud. Et tal oleks see võim ja õigus, või ta lihtsalt võtaks selle ja ülejäänud seda aktsepteeriksid. Jah, niimoodi saaks vast lahendada selle väikse (või ka päris suure) probleemi, kuid samal ajal tehes katki midagi väga olulist. Sest sellises olukorras varem või hiljem, tahtmatult või tahtlikult seda õigust ka kuritarvitataks.

Väitluse õppimine annab siin veel ühe olulise oskuse. Turniiriks valmistudes ei tea te, kas teid loositakse jaatuse või eituse rolli. Te peate mõlema poole argumendid ette valmistama. See on sarnane filosoofilisele mõttemängule, mida kutsutakse pimeduse looriks – sa pead tegema otsuseid, teadmata, kellena neid ellu viima hakkad. Otsustades võid sa olla 18-aastane gümnaasiumiõpilane, kuid järgmisel hommikul ärgata näiteks 60-aastase puudega mehena kaugel ääremaa külas. Või siis 3-aastase lapsena, keda kasvatab pagulasest üksikema. Kas see otsus on selline, millega sa oleksid rahul ka kirjeldatud olukorras?

Tõsi, demokraatial on omad kaitsemehhanismid ka olukordadeks, kus võimulolijatel või ühiskonna enamusel hakkab tekkima tunne, et saab ka ilma sellise erinevate argumentide kaalumiseta. Kui meil endiselt on demokraatia, siis tekivad sellise olukorra jätkudes rahutused, väljaastumised, mis sunnivad vea toimuda laskjaid ümber mõtlema.

Seega näeme, et demokraatia ja väitluskultuur on teineteisele hädavajalikud, üks ei saa teiseta. Nii et veelkord – head algavat väitleja- ja seega ka demokraaditeed teile. Ning muidugi põnevat, edukat ja õppimisrohket turniiri. Auhinnad jäävad homseni parimaid ootama, kuid ühe kaasa toodud raamatu sooviksin juba praegu üle anda. Inimesele, kelle seekordsest tööst on suur osa juba tehtud, arvestades, et olete kenasti kohale jõudnud ja valmis alustama. See on turniiri peakorraldaja Elisabeth Niido.