- Reset + Prindi

Rohevalla inspiratsiooniseminaril Laulasmaal

Rohevalla inspiratsiooniseminaril Laulasmaal © Mattias Tammet/presidendi kantselei

17.10.2019

Arvo Pärdi keskuse avamisel oli aru saada, et maja arhitektid itaallased, on suhtunud sellisesse asja nagu põlismets linna südames, mida Lohusalu nende vaatepunktist kahtlemata on, niisuguse pieteeditundega, nagu meie mitte kunagi oma metsa ei suuda suhtuda. Sellepärast, et meil on teda nii palju.

Samamoodi olen mõelnud, et me ei hoia vett eriti kokku, sest teame, et meil on magevett palju. Maailm on paradoksaalne – käisin hommikul Kaitseväe õppusel Okas. Tundsin, et oktoobri keskpaiga kohta on metsas mõnus olla. See ei ole see, mida oma lapsepõlvest mäletame. Olen sündinud aasta lõpus ja minu sünnipäeval oli lumi garanteeritud. Ja seda lumegarantiiga aega oli pea neli kuud. Esimene „must” sünnipäev oli mul arvatavasti ülikoolis. Me ei saa enam öelda, et meil on neli kuni kuus nädalat lumegarantiid.

Kümme tuhat aastat on inimtsivilisatsioon maal kasvanud ja arenenud ja nautinud stabiilset kliimat ning rikkalikku bioloogilist mitmekesisust, aga ilmselgelt oleme oma planeedi viinud taluvuspiiri lähedale. Meil on seda endal raske tajuda, aga eile tulid Eestisse Araabia Ühendemiraatide ühe suurima kinnisvarakontserni Emaar grupi juhid.

Nende visiit sai alguse sellest, et kohtusime Araabia Ühendemiraatides – nad on muuseas suured turismi arendajad Euroopas ja mujal – ja ikka ütled nalja pärast, et meil on ka kilomeetrite kaupa randa, aga külm on ja sa näed, et inimene teritab kõrvu ja küsib, et kui külm? Kas külmem kui Hollandis? Ei, natuke parem kui Hollandis, tuul ei ole nii kõva ja laine pole nii kõrge kui Põhjamerel. Ta ütleb, et vaata, meil on siin inimesed alati käinud Nizzas puhkamas, aga pole enam mõtet minna – neil on kodus 50 kraadi, seal on 40 – vahe on liiga väike.

Kõik on muutumises ja maailmas ringi saad aru, et kuskil on inimesed, kes ei saa korvi munadega poest koju tulla, sest need lähevad teel kalgenduma. Oleks see alati nii olnud, siis oleks see ehk talutav, aga ei ole.

Kolmkümmend aastat tagasi oli ka nende jaoks 40 kraadi palav suveilm, täna on see 50 kraadi. Kõik,  mida varem tundsime, on kadumas. Mind kurvastab eriti, et nüüd öeldakse, et enam ei ole kliimamuutuste eitamisel erilist mõtet, sest see toimub küll, aga uus eskapismi vorm on, et enam ei ole midagi teha – oleme ju inimestena nii väikesed, et ei suuda oma tegude tagajärgi likvideerida. Isegi mõned peenemad teaduslikud teooriad räägivad, et lähme siit planeedilt minema ja osa meist leiab ikka mõne teise planeedi, kuhu asuda. Pean bioloogina ütlema, et kui tõesti tahame siit elu ehk DNA-d minema saata, siis on märksa lihtsam ja praktilisem kasutada baktereid, mitte inimesi, sest bakter lihtsalt talub seda oluliselt paremini. 

Selle kõige taustal on mul hea meel, et Eesti, kes küll ei saanud ÜRO kliima kongressil sõna, kuna meil ei olnud tollel hetkel midagi lubada, liitus siiski kõigest mõni nädal hiljem kliimaneutraalsust toetavate Euroopa Liidu riikidega. Hetkest, mil Eesti otsustas sellega kaasa minna, mitte näiteks Euroopa Liidust lahkuda või pikaajalist erandit taotleda, ei olegi enam vaja arutada, kas teha või mida teha. Õnneks on maailma suurim ja rikkaim ühisturg nimega Euroopa kehtestamas iseendale universaalset turumoonutust, mis ütleb, et energiat tohib toota küll, aga ainult CO2 neutraalsel moel.

See on ka ainus viis, kuidas mina näen, et planeeti on võimalik päästa – maailmas lihtsalt ei ole ühtegi teist piisavalt rikast ja suurt piirkonda, mis saaks iseendale sellise piirangu kehtestamisega hakkama. Eurooplased on maailma kõige kliimateadlikum rahvas, ameeriklased mingil põhjusel ei ole. Mul on olnud tihti New Yorgis näiteks konverentsiruumi ukse taga õues seistes olukord, kus mu varbad külmetavad, sest seest puhul konditsioneeritud õhk peale. Eurooplased on kliimateadlikumad j oleme valmis need sammud ette võtma.

Oleme ehk natuke kinni jäänud selle projekti kulupoolde. Mul oli kurb kuulda, et SEI raportist „Kliimaneutraalne Eesti“ läks lendama number 17 miljardit. Ma ei hakka üldse rääkima tulupoolest, et planeedi päästmine on hindamatu vara. Võtsin selle raporti ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu augusti välja tulnud raporti ja põhjus, miks neid kõrvuti võrdlesin oli see, et Põhjamaade Ministrite Nõukogu oli oluliselt optimistlikum. Tegelikult ei erine SEI raport oma sisult.  

Mõlemad ütlesid, et Põhjamaad ja Balti riigid võetuna tervikuna võivad olla regionaalselt energiasõltumatud ja samal ajal kliimaneutraalsed ja sellest 30 aasta perspektiivis tulu teenida.

Sellel teesil on ainult üks kriitiline punkt – ajakriitilisus.

See sama vana hea asi, et esimesed võidavad ja tagumised ikka maksavad. Olgem ausad, täna ei saa üks pisike riik isegi ühtegi e-maksuametit selle raha eest, mille eest Eesti sai terve e-riigi. Meil on see haruldane kogemus olemas, kus suutsime teha midagi nutikat, kujundades seadusruumi nii, et saime sellest ise kasu. Müüme nüüd seda, mis paistab täna teistele hirmuäratava ülesande ja metsiku kuluna.

Peame seda üks kord veel tegema. Maailmas vähe neid rahvaid, kus ühe põlvkonna jooksul tuleks kaks korda midagi sellist ette võtta, aga meil on see kogemus olemas.

Kui lugeda emba-kumba neist raportitest, siis mida me selleks tegema peame? Ei midagi keerulist. Tuleb teha niisugust seadusruumi, et investeeringutel oleks meie kandis hea elada. Meil on digilahenduste jaoks olemas seadusloome, mis kaitseb meid tehnoloogiamaailmas.

Üheski teises riigis seda ei ole, aga tänu sellele saame oma e-riiki usaldada, täpselt samasugune tark, nutikas seadusloome peab meid aitama energiasektoris.

Mis võiksid olla sellise seadusloome komponendid? Kui hakkame peale suurtest süsteemidest, siis peab Elering tulema ära reservide turult ja kujundama vaba reservide turu niimoodi, et kliimasõbralikud lahendused saavad erasektori jaoks siin piirkonnas mõistlikuks investeeringuks.  Kui mõtleme, et meil ei ole hüdrovõimsust, aga lätlastel ja rootslastel on, siis võime selle hüdrovõimsuse luua. Meil on rohkem kui üks. Siinsamas lähedal olevast Alexela projektist on paljud ilmselt kuulnud – 500 megavatti pumpjaam, energiasalvesti, kuumreserv, nagu selle kohta vanasti öeldi. Kuum see otseselt ei ole, aga reageerimiskiirus on piisav, et olla kuumreserv. Eesti Energia ise oma Estonia kaevanduse sulgemise projektiga, samasugune pumpjaam. Need tulevad rahaga, mida nagu me teame, on maailmas palju ja mis ei leia tootlikkust, sest meie maailmajagu, olles ühest küljest kliimasõbralik ja innovatiivne, on teisest küljest vanade inimeste manner, kus on palju raha, mis otsib sellist mõõdukalt kindlat teenimisvõimalust. Ka see räägib ju täna meie kasuks.

Peame vabastama reservide turud ja looma arusaama, et selle turu peab täitma erasektor. Sama plaan ja mõte on ka Põhjamaadel ning loomulikult on see reservide turg meil ühine. Elering käivitab ka pilootprojekti Põhjamaadega niimoodi, et saame juba täna hakata sellel turul osalema, kus tegeletakse tippude haldamisega – mitte tingimata tipuenergia tootmisega, vaid ka tarbimata jätmisega. Hakkame vaikselt koos Põhjamaadega seda katsetama ja sellist paindlikkust süsteemis, sest see paindlikkuse pealt hakkabki uus energiasüsteem teenima. Mida kiiremini suudame oma tarbimist vastavalt elektri hinnale alla või üles reguleerida, seda parem.

Eestil on siin jällegi tohutu eelis. Meil on juba täna tark võrk ja kõigil on kodus arvestid, mis suudavad tegelikult vajalike süsteemide arendamise, mitte ainult tunni täpsusega, mis on tänane energia hinnakujunemise välde Põhjamaade turul, vaid edaspidi veel täpsemini. Ja ongi vaja täpsemalt.

Need võimalused on täna olemas ja kes rongist maha jääb, maksab hiljem üsna valusalt, et rongile järele jõuda. Kes hakkavad kohe liikuma ja toimetama, need tõenäoliselt võidavad siit. Sellepärast ei olegi aus öelda, et üks investeerimistsükkel mahub veel vahele. Kui olete märganud, siis eeldatakse ka, et selle investeerimistsükli teeb riik.

Eraettevõtja ise enam seda riski fossiilsetel kütustel põhineva kahaneva energeetikaturu tingimustes, teha ei julge: regulatsioonide keskkond ei ole teada. Näiteks see, et põlevkiviõli ei lähe täiendavate maksude alla on teada ainult aastani 2030. Peab olema päris rumal, et sinna investeerida.

Kuid nii SEI kui Põhjamaad ütlevad, et tegelikult ei ole selleks mingit vajadust, sest tehes lihtsalt rohkem seda, mille jaoks meil täna on kõik tehnoloogiad olemas – isegi mingisuguseid uusi tehnoloogiaid ei ole vaja – saame regionaalse sõltumatuse ja kliimaneutraalsuse. Mina usun, et see on tehtav ja võimalik, kui me sellest ausalt ja avameelselt räägime ja kui Riigikogu ning kohalikud omavalitsused nende regulatsioonide sättimisega tegelevad.  

Selge on see, et olukorras, kus me räägime paindlikkusest  nii tarbija kui tootja poole pealt, siis ei räägi me ainult suurtest tootmissüsteemidest vaid ka mikrotootjatest ja see on juba otseselt teie tegevusvaldkond – kuidas me selle turu niimoodi korraldame, et oleksime inimestena rahul, et saaksime sellest tulu ja ei rikuks taaskord omakorda keskkonda.

Mul oli hiljaaegu pikem arutelu päikeseenergeetikutega ja küsisin, kas nad saaksid töötada välja standardse ja ilusa lahendust päikeseelektrijaamadele, sest need tänased on kiiruga üles visatud, et jõuaks veel vana toetusskeemi ära kasutada.

On ainult aja küsimus, kui inimesed ütlevad, et me ei taha mitte ainult tuulikuid, vaid tahame ka päikeseparke. Kohaliku omavalitsuse võimuses on ja peabki olema nende võimuses sättida asjad nii, et päikesepark tekib pigem hoonete katustele ja seintele, mitte lihtsalt ilusale metsasele heinamaatükile, kuhu need tekkima kipuvad. Suurtele põllumassiividele on kasulikumaidki rakendusviise. Väikesed metsaheinamaad on täna Eestis ainsad maatükid, mida ei tasu põllumajanduslikku tootmisse võtta, aga ringi käies näeme tihtipeale, et need on päikesepaneele täis. Ometi on meil on nii palju katuseid ja  tööstushooneid, kuhu neid paigaldada saak. Teame, et terve maakera kogu energiavajaduse rahuldaks ära Hispaania suurune maatükk täis päikesepaneele ja ilmselt ei pea me päikesepaneelide paigaldamiseks oma loodusmaastikke ohvriks tooma.

Meretuul – jällegi ei ole vaja jalgratast leiutada. Põhjamaad on Connecting Europe Facility juurde panemas kokku meres asuvat energiavõrgu projekti. Piltlikult öeldes on tegemist energiaülekande süsteemiga, mille pistikuotsi müüakse selleks, et sinna saaks meretuuleparke tekitada. Hiiumaa arendusest on vahest kõik kuulnud, aga on veel Läti-Eesti ühisarendus, mis võiks olla näiteks osa sellest võrgust. Meretuulepark töötab põhimõtteliselt niimoodi, et kahest otsast läheb kaabel maale, ütleme, et üks ots on Eestis, teine Lätis, ja toodetud tuul voolab sinna, kus parasjagu on hind kõrgem. Kui parasjagu tuult ei ole, siis töötab see lihtsalt ühenduskaablina ja neid ühendusi on meil vaja selleks, et olla hästitoimiv energiavõrk.

Nutikatest lahendusest ei ole puudust. Üks, mida ei ole Eestis katsetatud, aga mida ka Põhjamaades soovitatakse, on gaasi- ja soojavõrkude salvestusvõimsus. Gaasivõrkude salvestusvõimsus käib läbi vesiniku. Kui need on 100% vesiniku võrgud, siis on nad tõeliselt loodust säästvad; kui seal on vesiniku osakaal väiksem, siis selle ärakasutamiseks tekib ilmselt ka CO2 heitmeid. Ent põhimõtteliselt on üleminek võimalik. Ma ei ole täpselt aru saanud, kas see üleminek saab olla diskreetne või sujuv. Ta saab kindlasti olla sujuv, aga erinevaid kuluargumendid ei ole veel teada, sest siin on tehnoloogiline nüanss, mida täna veel ei katsetata. Teine võimalus on energiasalvesti kaugküttevõrkudena. Minu teada on need Tallinna lähedal vähemalt mõttefaasis kaalumisel.  Küsisin, kui palju on vaja selleks, et me suudaksime näiteks kuni jõuludeni ilma vett juurde soojendamata Tallinna kaugküttevõrku täita? Vastus oli, et umbes Maardu järve suurust veemahutit. Ka see on väga selgelt kohalike omavalitsuste teema. Ka need asjad vajavad menetlemist, detailplaneerimist, selliselt tegemist, et nad ei riivaks silma. Need on olulised küsimused, mis tulevad kohalike omavalitsuste õlule – Riigikogu saab luua ühise seadusandliku raamistiku, aga iga selline projekt asub ju mõnes omavalitsuses. Iga sellist projekti tuleb pieteeditundega menetleda ja edasi liikuda nii, et see tehtud saaks.

Küllap hakkame juba täna mõtlema kõigi selliste tehnoloogia nüansside peale, mis sunnib kohalikku omavalitsust õppima ja arenema. Tean, et meil on palju madalal tekkivaid pilvi, nagu öeldakse;  prügimajanduses, kus me arvestusmetoodikat muutes täidame küll oma eesmärgid ära, aga lõputult  ei saa arvutada ja peab ka päriselt sorteerima hakkama. Raamatupidamisel on omad piirid. See ei tule meil kergelt.

Olen pikalt mõelnud, kas poleks mõistlikum alustada prügivedu kohalikust maksust ja teha nii, et inimesed ei peaks prügi eest üldse midagi maksma. Siis ei oleks mõtet enam prügi metsa alla viia ja nõnda edasi. Oleme ilmselt kõik tüdinenud nende kolme ja nelja euroste lepingute haldamisest, kusagil suvekodus nende kinnipanemisest elektriarvete alusel talveks ja siis nende lahti tegemisest. See võiks olla pigem kohaliku maksuna rakendatud. Ka ise mitme asukohaga olles maksaksin parem 12 korda neli eurot kohaliku maksuna ära, kui mässaksin lepingutega. Usun, et selliseid inimesi on tegelikult palju, kes näeksid, et kohaliku maksuga prügiasjade lahendamine on mõistlik. Niimoodi tekiks kohalikule omavalitsusele võimekus olla prügifirmade ja erasektori vastu iseseisev partner, mitte nagu vahendaja ettevõtte ja kliendi vahel, kellel ei ole oma väiksuse tõttu ju mingit turujõudu.

Ka nendes valdkondades on meil kõvasti kohendamise ruumi. Kohalikel omavalitsustel koos kohaliku kogukonnaga ka tohutu roll igamehe loodushoiu arendamisel. Igamehe loodushoid on meid viinud ka ülemaailmse Teeme Ära aktsioonini. Kui tundub, et meie asjad on pisikesed, siis oleme õnneks olnud tihti katalüsaatorid. Oleme kindlasti Euroopa Liidus digiteenuste katalüsaator ja  maailmakoristuse programmi katalüsaator. Tema põhiväärtus ei ole võib-olla niivõrd see, et  suudame reaalselt prügimägesid vähendada, kuivõrd just inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmine.

Julgustagu need näited, kus oleme maailma jaoks olnud esilekutsujad ja mõjutajad, mõtlema meid ka kliimasoojenemise aspektis suuremalt. Võime siin tunduda oma 1,3 miljoni inimesega ebaolulised, aga me ei ole. Võime endale tunduda väikese ja vaesena, aga seda ei ole me samuti. Ei ole see sugugi ebaoluline,  kui meie oma saaste koos 30 miljoni Balti- ja Põhjamaade inimesega. ära likvideerime. See võib olla väga oluline. Võtame digi näite – väidan, et Euroopa Liidul ei oleks täna eIDAS süsteemi vastastikuse digiallkirjade tunnustamiseks, kui Eesti poleks oma liivakastis neid digimänge mänginud.

Euroopa Liit on umbes kakskümmend aastat  Ameerika Ühendriikidest ees just nimelt avalike e-teenuste arendamise mõttes. See on sellepärast, et meie selle tegime. Digiasjadega ei ole kiiret, planeeti ei riku ära, kas on digi või ei ole. Paberi säästmine on küll oluline, aga siiski.

Kes ütleb, et kliimaküsimustes ei ole justnimelt see kakskümmend aastat kriitiline hetk? Me ei tea, millal me ületame selle joone, kus ökosüsteem väljuks üldisest tasakaalust, ei suuda seda taastada. Tegelikult ei olegi ökosüsteemil mingit huvi taastada meile veel sobivat tasakaalu. Tema läheb rahulikult mõnda teise tasakaaluolekusse, mis lihtsalt homo sapiensile ei sobi.

Kahtlemata on kõigil neil õigus, kes ütlevad, et kliima on alati muutunud ja olud maakeral on olnud kuumemad ja süsinikdioksiidi kontsentratsioonid ka kõrgemad. Ent vaadake, need muutused on toimunud märksa pikema aja jooksul. Piltlikult öeldes – kui maakera oli jahe koht ja Arktikas moodustus jäämüts, siis leidus kuskil üks karu, kes kohanes eluks Arktikas. Meie tunneme teda jääkaruna. Tal oli selleks kümneid tuhandeid aastaid aega, mille käigus kujunes temast täiuslik termos. Kui see termos peaks nüüd jahti pidama mitte jääl, vaid maal, siis ta saab kohe infarkti – ta lihtsalt ei jahuta ennast nii nagu teised loomad ainult ninaotsa kaudu. Tal ei ole paraku antud teist kümmet tuhandet aastat selleks, et kujundada endale tänastesse oludesse sobiv küttimistehnika. Ja nii lihtne see ongi.

Loomulikult võib öelda, et liikide väljasuremine on sama loomulik nähtus nagu nende teke. Aga meil kõigil on ilmselt probleem sellega, kui homo sapiens peaks liigina välja surema. Kõigil teistel muutub muidugi sellest palju kergemaks. Lubage mul sellegipoolest lõpetada egoistliku noodiga, et minu arvates võiks homo sapiens jätkata, aga selleks tuleb jalad kõhu alt välja võtta.

Tänan kuulamast!