- Reset + Prindi

Maaseadus 100/EV100 igas külas lõpetamisel Ugala teatris

Maaseadus 100/EV100 igas külas lõpetamisel Ugala teatris © Aron Urb/EV100

30.09.2019

Septembri algul käis meediast läbi teade, et Järvamaal Sõrandu külas oli suur tulekahju. Päästekeskusse teatati esmalt, et põleb üks vana tühi laut. Esimesena kohale jõudnud Sõrandu vabatahtlik päästekomando nägi, et olukord oli märksa tõsisem: leekides oli tonnide viisi heina.

Nad hakkasid tööle, kutsusid appi teised Järvamaa päästjad ning koos hoiti ära tule edasine levik. Aasta varem olid vabatahtlikud päästjad need, kelle maja seinal avati tahvel: EV100 Sõrandu, 18.08.2018. Sest just neile tahtis Sõrandu kogukond oma juubelikingi teha.

Väga praktilise kingi: päästekomando ruumid said soojustuse ja korraliku küttekolde, nii et kindlasti on päästjatel oma tööd nüüd märksa parem teha. Oma EV100 kingiga kinkis Sõrandu rahvas endale suuremat turvatunnet.

Pärnumaal Lindi külas elab praegu 300 inimest, algkoolis käib lapsi paarkümmend ja pisut veel peale. Kalurid on olnud selle küla elu edasiviijad juba sajandeid. Mitukümmend aastat tagasi kinkisid kalurid oma kooli lastele rahvarõivad ning mitukümmend aastat kanti neid riideid pidulikul puhul. Aga hoia laste rõivaid nii hoolega kui tahad, selle ajaga olid need ikka juba üsna viletsas ja väsinud seisus.

Nii et kui nüüd oli Eesti suur juubel lähenemas, valis Lindi rahvas mitme olulise unistuse seast täitmiseks just selle – lastele uued rahvarõivad. Muidugi oma, Audru kihelkonna rõivad. Kogukonnas oli selleks ka sobiv meister, proua Maie, kes Eesti Rahva Muuseumi juures seda kunsti õppinud oli.

Nii saigi Lindi kogukond – ja just nimelt kogukond, mitte ainult lapsed – sellise kingi, mis jääb: kodukihelkonna rahvarõivad, käsitsi hoole ja armastusega valmistatud. Teisisõnu: oma kogukonna pärimuse kestmise, kogukonna püsimise. Laste särasilmad muidugi veel pealekauba. Ning kohaliku kooli-rahvamaja seinal on tahvel: EV100 Lindil, 16.02.2019.

Selliseid lugusid saaks rääkida tunde, võib-olla isegi päevi. Kui mitte piirduda ainult lühikese kokkuvõttega, vaid lisada juurde ka osalenute muljed ja meenutused, siis läheks nädalaid või isegi kuid. Meenutused sellest, kuidas mõni pink või park, kiik või kõlakoda, külaplats või lipumast, kordatehtud majakas või seltsimaja, spordi- või mänguplats, sadam, sild või külasaun või kirja pandud kogukonnakroonika ikka täpsemalt valmis sai.

Kokku on neid lugusid 620 Eestist ja mis eriti tore—veel paarkümmend eesti kogukondadest väljaspool meie riigipiire.

Kindlasti neid lugusid räägitaksegi ning nii nagu kogukonnalugudega ikka, küllap need hakkavad aja jooksul kasvamagi. Pink või plats iseenesest võib-olla ei olegi midagi nii erilist, küll aga on seda energia, õlatunne ja usaldus. See tekib nende asjade ühisest loomisest.

On ilus ja sümboolne, et täna tähistame siin koos kaht sündmust: 100 aasta möödumist maaseaduse vastuvõtmisest ja meie juubeliaasta sündmuste lõpulejõudmist Eesti külades.

Maaseaduse tulemusena tekkis seni mõisnikele kuulunud maaomandi jagamisest 56 000 talu, mis panid aluse noore riigi majandusele. Oma maatükk oma külas oli aga ka väga oluline ajend seista relvaga Eesti riigi eest Vabadussõjas.

Need ligi kuus ja poolsada juubelikingitust räägivad sada aastat hiljem loo meie kogukondade elujõust.

Ülemöödunud suvel, siinsamas Viljandimaal Kodukandi Maapäeval “EV100 igas külas” programmi avades rääkisime, kuidas Eesti küla jõudis ära oodata selle aja, mil järjest enam ei tule meil elada seal, kus asub meie töökoht, vaid seal, kus on kõige parem, ilusam ja huvitavam ja  kus meid ümbritsevad meile kõige armsamad inimesed.

Pikka aega tähendas elu muutumine liikumist maalt linna. Minna ihati ja mindigi nii Kitzbergi “Neetud talust” kui ka Tammsaare Vargamäelt; minema ihkasid ja läksidki Mats Traadi ja Veera Saare teoste noored.

Nüüd lõpuks ometi näeme selle trendi muutumist. Näeme järjest rohkem korda tehtud ja kasutusele võetud maalappe, vahetatud katuseid. Külasid, mille kohta vallavanem tõdeb, et nii pea kui tee sinna sai korda tehtud, leidsid ühe suvega uue omaniku kõik seni tühjalt seisnud majad.

Näeme, kuidas senistele suvenaabritele on maakodust lisaks puhkusenädalate veetmise paigale saanud koht, kus vähemalt kevadest sügiseni (ja võimalusel talvelgi) oma arvuti ja internetiühendusega olla ka need tööpäevad, mis ei nõua nii-öelda objektil viibimist. Külasid, nagu Nedsaja Setomaal, mille Lõuna-Eesti Postimees võttis kokku lausesse: “Põliselanikud hoiavad järjepidevust, noored toovad värskeid ideid ja täidavad küla lastega”. Tõepoolest nii see on—käisin selles külas, osalesin talgutel j puuriita laduda koos teiste inimestega oli kka palju lõbusam kui üksi. Koos nooret ja vandega ning hiljem kuulata jutte sellest, kuidas oli elu külas enne, kuidas vahepeal ning kuidas on ta nüüd muutunud. Jälle on küla vanematel hoida väikesi lapsi, tõsi need ei pea olema tingimata sugulased, aga neid on. Ja see on väga tähtis.

Muidugi 21. sajandi tugev Eesti küla on midagi muud kui sada aastat tagasi ning tegelikult on ta parem.  Sellepärast, et kui me mõtleme nendele töökohtadele, mida siis täideti, mille me tänaseks oleme jätnud masinatele, siis ega me ikkagi neid töid teha ei tahakski. Aga kindel on ka see, et seesama maale tulev uus põlvkond otsib ikka üles selle, mis on ilusat neis vanades aegades—kohalikud seelikutriibud, toidud ja tavad, räägib ja õpib kohalikku keelt. Seda on meile vaja. Minu pisike laps küsib ikka oma klassikaaslaste käest, et kust sa pärit oled? Kui kellegi vastus on, et Sõpruse puiesteelt siis ta ei ole sellega rahul. Ta tahab, teada kust sa tegelikult pärit oled. Oled sa saarlane, oled sa setu, oled sa mulk, oled sa virumaalane?

Need asjad lähevad korda ja lähevad korda ka meie lastele. Just sellepärast olen ma kindel, et see praegune digipööre, mis toob ühtlasi kaasa Eesti maaelu elamise pöörde, see on tingitud meie olemusest. Võib-olla mujal maailmas ei mõju tehnoloogia niimoodi, aga meil kindlasti mõjub.

Nii mõjub meie olemus. See, mida hoiate ja arendate teie oma külaseltsides, kohalikes vabaühendustes ja ka lihtsalt naabritevahelistes üksteist hoidvates ja hoolivates suhetes. Nii, nagu näiteks Võrumaal Osula külas tegutsevas MTÜ-s Maana, mille puhul kõik kohalikud teavad, et kui neil on mure, osatakse seal ikka lahendus leida või vähemalt lahenduse poole osutada. Sest keskel häid ja omaseid pole üksi tõe poolest keegi, nagu laulsime mitmeid kordi ja hooga sellesuvisel juubelipeol. Jah üksi pole keegi ja üha vähem oleme me üksi ka maakogukondades. Tegelikult maal on eesti inimene isegi toetatum kui suurtes linnades. Suur linn võib vahel olla sõpruse ja hoolimise kõrb, tihti ka sotsiaalsete teenuste kõrb. Aga maal ei kuku ükski inimene märkamatuse sügavasse auku. Maal on teised inimesed lähedal. Aitäh teile kõigile olemast oma kogukonna aktiivsed liikmed!