- Reset + Prindi

Vabariigi President Kaitseväe Akadeemia põhi- ja keskastmekursuse lõpuaktusel Tartus

14.06.2019

Austatud kindral Herem ja kolonel Mõts, head koolilõpetajad – härrased ohvitserid!

Seisan täna siin teie ees, kuna mind – Vabariigi Presidenti – ja teid – Eesti Vabariigi ohvitsere – seob üks väga oluline ja tegelikult vahetu side. See on side, mis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest. Ja see ei seisne vaid iidses tavas, mille kohaselt annab riigi kõrgeim valitseja ohvitseridele auastmeid. Vaid see tuleneb ka mulle põhiseadusega pandud vastutusest Eesti riigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutada välja sõjaseisukord ja mobilisatsioon.

See on suur vastutus, see on küsimus sõjast ja rahust, elust ja surmast. Ja see puudutab vahetult teid, kuna esmajoones just teie olete need, kes neid otsuseid ellu hakkavad viima. Olles valmis meie vabaduse nimel tooma ka kõrgeima ohvri. Just see muudab kaitseväelaste elukutse eriliseks – teie enda jaoks, ühiskonna jaoks, minu jaoks. See on ka põhjus, miks olen riigikaitse kõrgeima juhi rolli võtnud mitte vormitäitena, vaid püüan saada sisuliselt aru sellest, milles seisneb teie töö. Lugenud läbi teie määrustikud ja käsiraamatud, õppinud selgeks tingmärgid. Et saada aru teie teenistuse tegelikust sisust ning vajadusel olla sidemeks teie ja tsiviilühiskonna vahel. Et kanda mulle põhiseadusega pandud vastutust teadlikult. See ongi see side, mis meid siin täna seob. See on põhjus, miks olen siin.

Head kuulajad!

Eestikeelne ohvitseriharidus tähistab tänavu oma 100. aastapäeva. Õigus on neil, kes ütlevad, et ilma emakeelse sõjalise hariduseta ei ole Eesti riiki. Selles mõttes on väga tähendusrikas, et Vabariigi Sõjakool alustas 100 aastat tagasi tegevust praktiliselt samal päeval, mil esmakordselt tuli kokku Eesti Asutav Kogu.

Samas on selle sajandi jooksul väga palju muutunud Eesti riik ja ühiskond, on muutunud Eesti Kaitsevägi ning ka kaitseväe roll ühiskonnas. Kuid grammi võrragi pole muutunud ohvitseri peamine, või tegelikult ainus ülesanne – selleks on inimeste juhtimine lahingus. Kõik muud ohvitseride teenistusülesanded – staabitöö, alluvate väljaõpetamine jne – eriti rahu ajal, on tegelikult üksnes selle ülesande toetavateks ülesanneteks. See on elukutse, mille loodetavasti olete valinud omale terveks eluks. Jah, ma tean, et see põhimõte jookseb vastu tänastele tööjõuturu ja laiematele ühiskondlikele trendidele. Ning ka Kaitsevägi peab paratamatult nende trendidega kohanema. Leidma mingi kesktee elukestva süsteemi ja teisalt selle vahel, et inimestel võib olla elukestev soov elukutset vahetada. Kuid miski ei muuda olematuks fakti, et edukas sõjapidamine tänapäeva lahinguväljal eeldab teilt siiski pidevat õppimist ja aste-astmelt kogemuste omandamist Kaitseväe sees. Ka see on asi, mis teid endiselt väga paljudest teistest elukutsetest eristab. See eeldab teilt vastupidavust ja püsivust, teie elukaaslastelt ja lähedastelt – kes samuti täna siin on – kannatlikku meelt ja mõistmist, kui abikaasa jälle nädalavahetuse oma alluvatega kuskil metsas veedab, või äkitselt teise Eesti otsa teenima suunatakse. Seetõttu tänan ma teid kõiki juba ette selle panuse eest, mida te kõik Eesti julgeolekusse annate.

Lähinädalatel – kui lõpupeod peetud ja puhkused puhatud – algab või taas-algab teie jaoks tegelik ohvitseriteenistus. Kelle jaoks rühmaülemana, kelle jaoks juba staabiohvitseri või kompaniiülemana. Ühiskond ja Kaitsevägi ei muutu mitte ainult pikkamööda 100 aasta jooksul, vaid on juba muutunud ka selle kahe või kolme aasta jooksul, mil te ise olete oma väeosadest eemal olnud. Kui Kaitseväe tänane juhtkond räägib põhimõtteliselt teistmoodi suhtumisest ajateenijatesse ja nii-öelda inimnäolisest Kaitseväest, siis on selle taga soov omada sellist rahvaväge, mille iga viimane kui liige saab aru, et tema tegevuse ainsaks eesmärgiks pole mitte niivõrd vastuvaidlematu käskude täitmine, vaid Eesti rahva kaitsmine ning selleks teadmiste ja oskuste omandamine.

Ma tean, et paljude jaoks teie seast on see juba iseenesestmõistetav. Aga ei pruugi olla iseenesestmõistetav veel kõigi jaoks, kui isegi ajaleht kirjutab murelikult Kaitseväe „pehmostumisest“. Minu arvates ei ole tegemist pehmotamisega, kui peate meeles oma peamist ülesannet – inimeste juhtimist lahingus. Sest lahingus pole mingit vahet sellel, kui hästi on tehtud kasarmuvoodid või kas sõdur käis riviplatsil õiget jalga. Lahingus ei pane sõdurit käsku täitma korraldus võtta toenglamang ja teha 25 „pumpa“, vaid sisemine soov ja veendumus kaitsta Eesti riiki, iseennast ja oma kaasvõitlejaid. Iga ajateenija ja iga reservväelane saab sellest just teie veenmise ja eeskuju läbi aru. Ja ma olen kindel, et nad pingutavad koos teiega selle nimel, et lahinguväljal endast maksimum anda. Siis, kui nad teevad sisemisest sunnist seda, mida nad tõesti tahavad, teevad nad õigesti seda, mis tõepoolest on oluline ja vajalik.  

Sedasama pidas silmas juba Vabadussõja-aegne ülemjuhataja kindral Laidoner, kes 100 aastat tagasi Vabariigi Sõjakooli avamisel tuletas selle esimestele kasvandikele meelde, et: „Meil ei ole mitte monarhiline sõjavägi, vaid meil on demokraatilise Vabariigi rahvavägi, mille kindlus peab seisma sõbralikkuse ja üksteisest arusaamise peal.“ Nii on see ka täna.  

Head ohvitserid!

Tänane päev, 14. juuni, on ka Eesti rahva leinapäev. Eriti julmalt tabasid repressioonid Eesti ohvitserkonda – umbes 1500st vabariigiaegsest kaadriohvitserist arreteeriti neil päevil 300 sõjameest, kellest vaid vähesed Nõukogude vangistusest naasid. Ilmselt ei tea maailma ajalugu ühtegi sõda või lahingut, kus üheainsa päeva jooksul oleks kaotatud viiendik kogu ohvitserikorpusest. Aga see polnud sõda, sest nendelt ohvitseridelt oli röövitud võimalus lahingus seista oma riigi eest.

See on väga valus õppetund selle kohta, mis juhtub, kui loobume oma vabadusest ja iseseisvusest ilma võitluseta. Õppetund sellest, et hääletu alistumine on ohvriterohkem kui vastuhakk. Aga see ei tohi enam korduda, ega ka saa korduda. Selle eest seisan mina Põhiseaduse alusel riigikaitse kõrgeima juhina, selle eest seisab valitsus, parlament ja kaitseminister. Aga siin jagame veelkord seda ühist vastutust koos teiega. Sest üsna unikaalsel ja õigel kombel on tänane Eesti Vabariik oma seadustes sätestanud, et tegevväelasest ülem võib otsustada jõu  kasutamise Eesti riigi vastu suunatud ründe korral Eesti territooriumil. Jõu kasutamine – see on teisisõnu vastupanu selleks, et 1939. aasta enam kunagi ei korduks. Tegevväelasest ülem – need olete teie. Nii et sedagi vastutust kanname koos, hoiame Eestit koos.

Ma tänan teid, ma usaldan teid. Ja ma tänan veelkord teie lähedasi, et nad toetavad teid selles elukutsevalikus. Ja ma tean, et ühiselt Eesti rahva kaitsel ei olegi vahet, kes on meie vastas, kui teame, kes on meie kõrval. Aitäh!