- Reset + Prindi

Vabariigi President Rahvusvahelise pärimuspeo Baltica avakontserdil Raekoja platsil

31.05.2019

Head pärimuspeolised!

“Ei vaibu, ei vaju tuhka looja läidetud read ...”

Nii alustas Betti Alver Marie Underile pühendatud luuletust. Poeedi kirjapaber võib süttida, selle asemele pakub end kivi või metall, jätkab Alver, et siis tõdeda:

“Ei kivis ole kõlapinda ega mõõgas midagi head – seepärast me inimrinda looja kirjutas oma read.”

Ei Under ega Alver ole muidugi näited rahvaluulest, ehkki mõlemad sellest huvitusid. Üks sündinud kõigest inimpõlve ja teine kaks pärast seda, kui me emakeelne luule kirjasõnas levima hakkas.  Ent needki värsid meenutavad meile, et raamat pakub luulele vaid ajutist peavarju, nagu noodivihud või helikandjad muusikalegi. Looming ulatub neist palju kaugemale, aega, kui inimene omandas kõneoskuse – ehk siis inimeseks sai. Ja tänagi, looming sünnib ja taassünnib ikkagi siis, kui keegi loeb luuletuse paberilt või mängib muusikaloo noodivihikust kuuldavaks.

Pärimuskultuur, see inimrinda läidetu, on meie side minevikuga, millest sünnib tulevik. Selleta poleks meil undereid-alvereid, 150-aastaseks saavat laulupidu; poleks tänaseid nublusid, reetause ega krislemsalusid. Ent vale oleks pärimuskultuuri näha kõigest mingite alumiste trepiastmetena, mis on vajalikud vaid edasi liikumiseks ning jäävad siis selja taha.

Ei, pärimuskultuur, tuhandete inimpõlvede kogemus, on hoopis juured,  mis meid toidavad. Enamasti märkamatult, nagu juured ikka. Kas pole see natuke sama asi, et kui otsime ajalugu, ruttame imetlema mõnd sajanditevanust hoonet, ent möödume märkamata põllust, mida on lakkamatult haritud paar tuhat aastat? Iga inimpõlv mõtestab pärimust, annab midagi juurde ja muidugi kaotab midagi ka ära. Aga kõikide juurte lõplik ja üheaegne katkemine tähendaks surma. Mitte inimese, ent ühe või teise kultuuri surma. Iga selline kadumine teeb meid inimestena vaesemaks.

Kui palju rikkamad oleme Eestis tänu sellele, et meil, maailma mastaabis ju kitsukesel rannaribal, on viru kultuur, ja saarte oma, ja mulgi ja võro ja seto ja veel mitmed-mitmed oma kultuurid. Oma laulud, tantsud, pillilood, mustrid, toidud, tavad, millest pilla-palla maailmas pidet nõutada. Kõike seda saame siin kontsertidel ja pärimuskülas näha. Neil peopäevadel tähistame seda rikkust, toitvana püsivad need juured aga vaid siis, kui nad on loomulik elu osa.

Aitäh teile, tänu kellele meie pärimuskultuurid elavana ja tugevad püsivad.

Aitäh Balticale, kes nüüdseks üle 30 aasta seda väärtustanud on.

Dear guests – our partners in organizing this festival from Latvia and Lithuania, and more distant friends from Chile, India, Nepal, and Ukraine.
Welcome to Estonia!

Thank you for bringing your authentic heritage here. I’m especially happy that this festival takes all of you also outside of Tallinn, to different parts of Estonia, each with their unique folklore. Have many happy discoveries!

There is saying that if you have an apple and I have an apple, and we exchange these apples, we still have one apple each. But if we exchange songs, dances, customs, then we leave this encounter much richer than what we came with. So I wish you many interesting and fruitful exchanges during these days.

It is notable that even in the days where cultural exchanges were much scarcer, people living in similar natural conditions in different parts of the world, came up with surprisingly similar tools, vehicles, dishes.

At the same time, their songs, dances, stories, patterns, customs, and beliefs are very different.  Looks like the demands of the nature elicit similarities in material culture while the spiritual culture remained astonishingly independent. This unique heritage is the root that feeds us and provides us with a solid ground in the world in flux. Let’s keep this in mind.

Thank you for making our world richer! Have a great festival!

Toredat pärimuspidu kõigile!