- Reset + Prindi

Vabariigi President Siseministeeriumi valitsemisala juhtide arengupäeval Sisekaitseakadeemias

30.05.2019

Head peadirektorid ja juhid, head elukaitsjad ja elupäästjad!

Tore siin jälle olla ja mõtteid vahetada. Nagu Elmar oma sissejuhatuses mainis, siis tõepoolest, nügimisega tegelen mina ka. Kui Eesti Päevaleht käis minuga paar nädalat tagasi intervjuud tegemas, siis nad ütlesid, et olete nüüd sotsiaal- ja lähisuhtevägivalla teemad esile nüginud, aga mis siis järgmisel kahel ja poolel aastal kavas on?

Mul oli esiteks väga hea meel, et need teemad ongi esile nügitud, ning ma vastasin, et edasi tahan keskenduda keskkonnale – kui me kliimamuutusi tagasi ei pööra, siis muutuvad kõik meie muud tegevused lihtsalt lühiajaliseks arengu planeerimiseks.

Selle peale ütles ajakirjanik, et proua president, teil on erakordne anne valida erakordselt ebapopulaarseid teemasid. Ma arvan, et see ühendab ka mind ja teid siin saalis – ka teie olete valinud omale erakordselt ebapopulaarsed teemad, sest enamus inimesi ei taha üldse selle peale mõelda, millega teie igapäevaselt tegelete.

Ma ei hakka teile siin täna pikalt rääkima, kuidas te käitumispsühholoogiat ja nügimist oma igapäevatöös paremini saaksite ära kasutada. Selleks on siin minu järel terve rida häid esinejaid üles astumas – mina olen sel teemal lihtsalt üks paljulugenud praktik.

Aga mina tahaksin teile alustuseks rääkida sellest, millest rääkisime ka kaks aastat tagasi. Ma tahaks teile rääkida teie töö ühest põhilisest alusväärtusest – vabadusest. Ja võibolla ka sellest, kuidas seda vabadust on viimasel ajal hakatud… nügima.

Sisejulgeoleku valdkonda käsitletakse hästi palju justkui isikuvabaduste piirajana, riikliku suunajana, kuid tõde on tegelikult täpselt vastupidine. Nagu ma siin ka kaks aastat tagasi ütlesin, siis ühiskonnas ei keerata kruvisid kinni siis ja ainult siis, kui sisejulgeolekuorganite autoriteet võimaldab korda tagada vabadusi piiramata.

See, kuidas teie suudate seda teha, määrab omakorda, kui palju on poolehoidjaid sellisel retoorikal, mis soovib näiteks isikuvabadusi senisest rohkem kontrollida või meediavabadust piirata – lühidalt, ehitada sellist pigem käskudel ja keeldudel, mitte vabadustel põhinevat ühiskonda.

Selles mõttes olete te väga suures osas meie vabaduste ja väga vaba ühiskonna jätkumise garandiks. Eesti ühiskond on väga vaba, aga samas kuulsin just eile Paide volikogus soovitust, et „nii palju vabadusi ei tohiks olla, sest inimesed lähevad käest ära“. Ma arvan, et me ei tohik sellisel mõtteviisil levida lasta, sest iseennast okupeerida ja oma rahva vabadusi piirata on tegelikult hästi lihtne.

See käib hiilivalt – kui tuleb okupant piiri tagant, siis saavad kõik aru, kui vabadused ära võetakse – mille peale inimesed siis kas kohanevad, protestivad või lahkuvad. Aga kõige ohtlikum on see, kui vabadusi vähehaaval nügida, et inimesed ise hakkaksid mõistma, et vist ei maksa enam kõigil teemadel suud pruukida.

Ja kui vabadusi ei ole, siis ei ole ka vastutust, ei ole vastutust ka sellel teisel poolel käituda.  Põhimõtteliselt võib ju öelda, et mittevabas ühiskonnas pannakse vangi nii või teisiti – nii siis, kui oled midagi valesti teinud, kui ka siis, kui pole midagi valesti teinud. See vastutus vabaduse eest on väga suuresti teie peale. Teie olete minu jaoks meie vabaduse hoidjad. See on meie kõigi ühine vastutus. Ja see on ka teie hea töö näitaja, et kui avalikkus ei nõua kõva korda, siis järelikult olete te ise korra majas hoidnud.

Kaks aastat tagasi teie ees samal teemal rääkides sain toona tuua mõningaid näiteid teistest riikidest ja mujalt Euroopast. Täna on paraku meil endal vaja siin olla üsna valvas. Ma ei usu, et keegi hakkaks tänasel päeval teile andma korraldusi ja suuniseid, mis läheksid vastuollu meie Põhiseaduse sisu ja mõttega. Kuigi kui keegi tõesti peaks seda kunagi tegema, siis ilmselt saavad kõik teavad, et teil on kohustus selliseid suuniseid mitte täita, pöörduda Õiguskantsleri poole ning anda sellest teada. Teie peamiseks suunaandjaks on ja jääb Eesti Vabariigi põhiseadus.

Vabadus tähendab muuhulgas ka vabadust hirmust, vabadust mitte tunda hirmu. Las tunnevad hirmu need, kes on teinud kurja. Kuid tavalise inimese jaoks on vabaduse mõõt see, et ta ei pea tundma hirmu. Siia kuulub ka see hirm, mida peab tundma koduseinte vahel. Inimene ei pea tundma hirmu, kui ta läheb koju, kui ta läheb tänavale või kooli. Ta ei tohi tunda hirmu kui ta asub sotsiaalmeedias. Selle hirmu ärahoidmine on endiselt väga suuresti teie töö. Te olete seda ka tegelikult teinud päris palju. Lähisuhtevägivalla puhul on koostöö vabatahtlikega ja ohvriabiga viinud nii kaugele, et minusugusel nügijal on võimalik see teema nügida prožektorite valgusesse. Vastasel juhul – kui teie poleks selle tööga nii kaugele jõudnud kaks aastat tagasi, siis oleks mul palju keerulisem tõsta fookusesse midagi sellist, millel lahendust ei paista. Aga koduvägivalla puhul olid need lahendused juba olemas ning meie ülesanne oli anda laiemalt teada, et inimesed, ärge kartke neid kasutada.

Aga mulle teeb muret, kui toimub vastunügimine. Kui seda teemat trivialiseeritakse, peetakse mingiks perekonna siseasjaks. Või kui ohvriabi töötajaid ja nende professionaalset arvamust naeruvääristatakse. Teie ei pea oma töös laskma ennast sellest segada – küll meie ühiskonnas vajadusel ka vastu nügime.

Kui me räägime vihakuritegudest või vihaõhutamisest, siis selles vallas ei ole viimasel ajal süütegude ja kriminaalasjade arv tõusnud. Aga ma näen, et ühiskondlik probleem hoogustub. Eile sealsamas Paide volikogus ütles üks arstina töötav inimene, et ta pole 40 aasta jooksul kordagi haiglas sõimata saanud, aga viimasel ajal, näete, juba saab. Vastuvõetamatu käitumine levib. See põhimõtteliselt on mulle täiesti vastuvõetamatu, et teisest rassist ja nahavärvist inimesed peavad Eestis tänavate peal tundma hirmu ja kogema rünnakuid – seni üldjuhul veel verbaalseid. Rünnatakse ka inimesi, kes on siinsamas sündinud ja kasvanud. Peame selgemini viima kohale sõnumi, et see on põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Siin olete ka teie juba palju tööd teinud – veeblikonstaablid ja kogukonnapolitseinikud on kulutanud sadu ja tuhandeid tunde selleks, et räuskajatele nii sotsiaalmeedias kui ka tänaval selgitada ja meelde tuletada, millena selline keelepruuk seaduse mõistes kvalifitseerub, ja mis võivad olla selle tagajärjed. Ka siin on nügimisega palju ära tehtud ja see nügimine ka peab jätkuma vaatamata tundele, et me justkui vajuma aina sügavamale rumalasti rääkimise sügavasse sohu. Mis puudutab vähemalt järeltulevaid põlvkondi, siis nende jaoks on sotsiaalmeedia juba täna palju rohkem „reaalne elu“, mistõttu ma väga loodan, et te veebikonstaablite tegevust jätkate. 

Selline ennetav tegevus seletab paljuski ka süütegude ja kriminaalmenetluste senist suhteliselt väikest arvu. Aga kui me mõtleme näiteks ühele eelmise nädala juhtumile, siis teatud piirist ja teatud korduvusest edasi ei ole enam võimalik mitte reageerida seaduse täie rangusega. Kui meist hakkas saama e-riik, siis mõned kolleegid avalikust sektorist arvasidki, et kui mul on olemas ligipäss e-andmetele, siis ongi OK neid kasutada näiteks endise poiss-sõbra uue tüdruksõbra palgataseme vaatamiseks. Pärast paari karmi kohtuasja said kõik üldiselt aru, et see tegelikult pole OK. Ma arvan et siin on samamoodi – kui inimesed näevad, et need teod ei ole karistamatud, siis õpitakse üsna kiiresti. Igasugune vihakõne ja internetikius on kokkuvõttes meie vabaduste jalge alla tallamine, millega me leppida ei saa ega tohi.


Head juhid!

Ma usun, et suures pildis saame kõik rahul olla sellega, mida te siseturvalisuse arengus viimase veerandsajandiga olete saavutanud. Enamus kuritegevuse arvnäitajaid lähevad aasta-aastalt allapoole. Inimeste turvatunne ja usaldus politsei ja teiste jõustruktuuride vastu on kõigi uuringute kohaselt kõrgeimal tasemel. Võrreldes „metsikute“ 1990. aastatega on kordades vähenenud liiklusõnnetustes ja tulesurmades hukkunute arv, kuigi Skandinaavia tasemeni jõudmiseks on meil veel ruumi küll – ruumi teiepoolseks nügimiseks. Vastuluure valdkonnas on ilmselt vähe Euroopa riike, mis oleks 10 aasta jooksul kinni püüdnud nii palju spioone ja riigireetureid, kui meie kapo. Ja siin on omaette väärtuseks see, et me nendest juhtumitest avalikult räägime. Ja räägime ka sellest, mis on nende juhtumiteni tihti viinud – kui lihtne on komistada ja sattuda mingisuguse noorpõlvelollusega šantažeeritavaks. Et ka jõustruktuuridest töötavad inimesed teaksid, et kui ollakse mingi lollusega hakkama saanud, siis pole kunagi hilja siiski oma ülemuste juurde minna ning asi ausalt ära rääkida.  

Aga arengust räägib ka see, et eelmisel suvel tekitas ühiskonnas tohutut furoori Kanutiaia noortekampade teema, mis 1990. aastatel poleks ilmselt kedagi huvitanud. Mis ei tähenda, et see oleks kuidagi triviaalne teema. Noortega tegelemine on kõike muud pisiasi. Ja ma väga väärtustan seda, et meie sisejulgeolekumaailm on sotsiaaltöömaailmaga päris hästi koostööd teeb. Kui teil pole seda pehmet poolt, kellele üle anda üleannetust teinud, või ka väga pahale teele läinud noori ja lapsi, siis tulevad need juhtumid varsti uuesti esile. Koostöö sotsiaalvallaga tundub täna juba päris hästi toimivat. Pärnus piloteeriti koos sotsiaalsektoriga projekti, kus kodunt ei pidanud lahkuma mitte kannatajad, vaid vägivallatseja ise. Eriti meeldis mulle selle projekti juures tõdemus, et ressurssi selleks polnud tegelikult juurde vaja. Ka see on hea õppetund – tihti ei ole meil puudu mitte kümned ja sajad miljonid, vaid hoopis telefoni kiirvalikust kellegi telefoninumber.

See omakorda ei pea kõlama kui lohutus olukorras, kus raha ei ole ja ei tule ka. Kaks aastat tagasi rääkisime ka nn targast tööst. Et idapiiri seireseadmeid saab inimene vajadusel jälgida ka ise Vahemere ääres olles, sest erasektor suudab sedalaadi valvetööd korraldada. Siin tuleb küll öelda, et ükskõik, mis idapiiri väljaehitamisest ka kokkuvõttes ei saa, aga tarka tööd saab seal piiri peal kõvasti rohkem teha, kui tehnoloogiline pool välja arendatakse ja ehitatakse. Ma ilmselt ei taha lõpetada tagasipöördumisega 20. sajandi keskpaiga piirivalvamise meetodite juurde. Ja seda ei saagi teha, sest ilmselt pole enam inimesi, kes suudaksid ennast motiveerida eelmise sajandi meetodite kasutamisega teades, et samaaegselt eksisteerivad maailmas tehnoloogilised teadmised ja võimalused selleks, et teha seda tööd targalt ja efektiivselt nagu erasektoris tehakse. Kui täna ei ole inimesel enam valikut, kas töötada saeveskis või piiril, vaid kas piiril või IKT-sektoris, siis peab ka piir pakkuma sarnaseid töövõtteid, nagu IKT-s. Vastasel korral pole väga kahtlust, millise valiku inimesed teevad. Seetõttu ma jään selle juurde, et me peame kõrgtehnoloogilise piiriga, aga ka kõrgtehnoloogilise politsei, kiirabi ja kõige muu sellisega edasi minema.

Kokkuhoiukohti on ehk mujal. Äkki suudavad liikluskindlustusfondid enda peale võtta kergemate plekimõlkimiste fikseerimise. Pakirobotide ja krati-projektiga asjad juba liiguvad selles suunas, et kergemad plekimõlkimised suudab meie eest poole tunniga ära fikseerida kitsas tehisintellekt. Ilmselt on ka asju, mida politsei asemel võiks täna teha kohalik omavalitsus. Näiteks kainetusmaja pidada – see on ju sotsiaalprobleem kokkuvõttes. Eile nägin ühte sellist sotsiaalmaja, kus on ka süstlavahetus, kuhu tulevad lihtsalt alkoholiprobleemiga inimesed, kus on ka võlanõustaja, toidupank. Ja toimib see kõik MTÜ-de ja kohaliku omavalitsuse toel.

Ressurssidest veel rääkides – jätsin mõned kuud tagasi väljakuulutamata Kaitseväe korralduse seaduse muudatused, mis oleks suurendanud Kaitseväe teatud õigused, muuhulgas põhjendusega, et kapol ja politseil pole selleks ressurssi. Muudatused käsitlesid muuhulgas võimalusi teostada jälitustegevust väljaspool Kaitseväe julgeolekuala „nähtavas ulatuses“ toimuvaid kahtlaseid tegevuste puhul. Minu arvates on nii, et kui Kaitsevägi rahu ajal mingit kahtlast tegevust väljaspool oma aeda tuvastab, siis peab ta helistama politseisse. Riigikogu võttis selle seaduse uuesti vastu. Aga mina olen seisukohal, et kui tahame nihutada mingit väga olulist raami, siis ma tahan, et Riigikohus seda teemat sisuliselt arutab. Ja seda olin ma aegsasti ka Riigikogu liikmetele teada andnud, et selle eelnõu saadan ma igal juhul Riigikohtusse. Ja küsimus pole mitte niivõrd selles, et me Kaitseväge selles küsimuses ei usaldaks, vaid põhimõttelises küsimuses – kus toimetab kaitsevägi, ja kus tsiviilühiskond.  

Aga nagu ma ütlesin, et siis üldiselt saan ma teie tööga rahul olla. Aga on siiski mõned kohad, kus ma ei saa öelda, et oleme väga hästi suutnud hoida inimeste usku Eesti riiki. Kogu Kaukaasia eestlastega seotud probleemistik, mis nüüd vaikselt liigub lahenduse poole, kuid oleks parem, kui me oleksime suutnud sinna kiiremini liikuda. Olukorras, kus riik on kunagi inimesele midagi lubanud – näiteks seda, et jah, sa oled sünnijärgne kodanik, siis kui inimene pole esitanud valeandmeid, siis ei tohiks talt seda enam ära võtta. Kui riik tõesti on teinud vea, siis me ei tohi seda viga minna parandama kodaniku arvelt.

Varsti on käes jälle 23. juuni, mil toimub Kaitseliidu paraad, mida olen kasutanud võimaluseks kõneleda laiapindsest riigikaitsest. Me oleme suutnud selle teema nügida sinnamaale, et inimestel on tekkimas arusaam, et kriisiolukorras peavad inimesed ise suutma tagada nii palju toimetulekut, kui nad ise vähegi suudavad. Ei olnud tõesti kellelgi illusioone, et kõik ei saa kohe aru sellest, miks on vaja kodus makarone, tikke ja soola hoida. Aga just seda see kõigi kodanike individuaalne valmisolek paraku tähendabki. Kavatsen sellest ka jälle 23. juunil rääkida, ja kui teil on häid mõtteid ja soovitusi, siis andke sellest teada.

Aga vahe teie ja Kaitseväega on veel ka selles, et kui Kaitsevägi rahu ajal valmistub lahinguteks, siis teie peate neid juba rahu ajal igapäevaselt. PPA peab igas ööpäevas u 600 „lahingut“ ja Päästeamet umbes 50. Edu siis teile selles võitluses!