- Reset + Prindi

Vabariigi President Lennart Meri konverentsi õhtusöögil

Lennart Meri konverentsil.
Lennart Meri konverentsil.
© Annika Haas

17.05.2019

Daamid ja härrad, lugupeetud ministrid ja sõbrad,

mul on väga hea meel, et te taas kõik siin Tallinnas olete. Lennart Meri konverentsil osalejaid ühendavad väärtused ja maailmavaade, mida me kõik jagame, sõltumata sellest, kas tuleme ühelt või teiselt poolt Atlandi ookeani. Mõnikord võib seda grupimõtlemist meie seas lausa näha, mis iseenesest ei pruugi alati olla kõige parem. Aga me oleme selles kõik koos – üsna samamoodi nagu meeskond allveelaevas.

Tahan, et mõtleksite hetkeks sellele, mis tunne võib olla merel – või täpsemalt sedasorti alusega vee all. Need teie seast, kellel on kogemusi merenduse või mereväega, teavad, et kui laev vee alla läheb, on selle meeskond põhimõtteliselt nagu pime. Meeskond saab kasutada ainult sensoreid ja väga kitsast vaadet, mida pakub periskoop. Meeskond siis pigem tajub seda, mis toimub pinnal. Ent üks, mis vee all võimendub, on heli, kõik need hääled ja müra, mida vesi liigagi hästi edasi kannab.

Mitmeski mõttes kirjeldab see pilt, millises olukorras me täna oma Euroopaga, oma Euroopa Liiduga oleme. Kui kuulame neid hääli ja helisid hüdrofonist, võib mõnikord tekkida tunne, et hukatus ja peagu kindel häving on kohe käes.

Meie poliitilises allveelaevas näivad populismi, protektsionismi ja unilateralismi hääled olevat meie liitu tükkideks rebimas. See teeb meid kõiki murelikuks, aga mure pole hea argument. Ent mõned inimesed ja poliitikud näivad olevat unustanud, kuhu viisid sellised suundumused Euroopa 80 aastat tagasi ja ka varem korduvalt. Nad mängivad tulega, mis võib kergesti süüdata tulekahju, mida neil võib olla raske kontrollida ja kustutada. Me teame, et on võimalik teha reaalset kahju, ja seda me oleme juba näinud – me vaatame Brexitit üritavat ÜK-d, kes ei suuda kuidagi leida sobivat viisi Brexitiks.

Kerge on kaasa tunda, kui mõtled EL-ist ratsionaalselt, sest kui faktidele silma vaadata, on selge, et pole võimalik lahkuda EL-ist ja sellest protsessist võita. EL on mõistlik valik. Majanduslikus mõttes, diplomaatilises mõttes. See on mõistlik meie tulevikku puudutavate mõtete turvalise lahinguväljana, kus reeglid ja tingimused annavad teatud rütmi vaidlustele, otsuste langetamisele ja nende ellu viimisele. Väiksemate riikide jaoks pakub EL suurepäraselt ka täiustatud suveräänsust, sest ka meie saame sõna sekka öelda, sest me oleme lepinguga nii kokku leppinud, ja isegi keset kõige tulisemaid debatte ei saa keegi sellest lubadusest taganeda.

Oluline on see välja öelda siin, julgeolekukonverentsi alguses, sest ammu enne seda, kui EL asus tugevamalt ühtse julgeoleku ideed arendama, oli ta pakkunud julgeolekut üldise hüvena. Pealegi täna, mõne päeva kaugusel Europarlamendi valimistest ei saa me eitada, et nende valimiste tulemused avaldavad nii mitmeski mõttes mõju meie ühisele julgeolekule, ka julgeolekule kui üldisele hüvele.

Europarlament koos sealse olulise euroskeptilise vähemusega juhib meie tähelepanu kõrvale tulevikuks valmistumiselt, sest me peame keskenduma millelegi, mida võiks nimetada „ilmselgete tõsiasjade väljaütlemiseks”. Nii see on, aga me võime vaadata asja ka veidi positiivsemas võtmes – võib-olla meil ongi vaja kulutada aega selle ülekinnitamisele, et meil on endiselt, ja on alati olnud, põhjust pürgida integreerituse poole. Tüütu ja tülikas on selline korrutamine, seda küll. Aga mitte läbinisti halb, eriti arvestades seda, et noorem põlvkond võtab tänapäeval suuremat osa EL-i tunnustest millegi täiesti enesestmõistetavana ega aima, milliseid tohutuid igapäevaseid diplomaatilisi pingutusi nõuab tegelikult nende asjade käimas hoidmine, sealhulgas selline kodune tõde, et kokkulepped tähendavad seda, et mitte keegi ei saa liidust alati kõike, mida tahab, aga enamik meist saab suurema osa sellest, mida me vajame, eriti kõige raskematel aegadel. Samas sel ajal, kui me neid asju üle kordame, jäävad meil kasutamata mõned võimalused teha tihedamalt koostööd majandusliiduna või ka ühisele kaitsetegevusele keskenduva liiduna.

Niisugune keskendumine oma sisemistele protsessidele vähendab tõenäosust, et me suudame reageerida õigel ajal muutustele – olgu selleks siis Hiina ja tema majandusliku võimsuse kasv või liberaaldemokraatlike väärtuste globaalsed mured või ka Venemaa katsed mitmesuguste asümmeetriliste pahandustega meie ühtlust lõhkuda.

Ja lõpuks ka euroskeptikute ja populistide hääled, see vali lärm taustal, teevad täiesti võimatuks selle, et meie, Euroopa projekti pooldajad, saaksime arutleda ausalt ja mõnikord ka kriitiliselt meie liidu nõrkuste üle. Konstruktiivse kriitika ruumi on hõivanud populistide rünnakud meie Euroopa projekti olemuse vastu.

Nõrgem Euroopa tähendab Euroopale vähemat kaitset väljastpoolt tulevate ohtude eest. Väiksemat võimalust arendada meie ühist projekti ja täita tühimikke. Olgu selleks meie välispiiri kaitse või pankade päästmine.

See kõlab nagu hukatus, aga nagu te hästi teate, olen ma optimist. Ma usun, et tegelikult pole nii tähtis, mida te kuulete või arvate end kuulvat, vaid tuleks vaadata, mis seal pinnal tegelikult on. Mitte jääda lootma periskoobile, vaid tõusta kogu laevaga pinnale ja vaadata tervikpilti – milline see on päriselt. Ja päriselt on pilt selline: jah, meri pole just kõige rahulikum, kuid suurt tormi tegelikult pole, kuigi vee all võis see nii tunduda.

Vastupidi – toetus EL-ile on peaaegu kõigis liikmesriikides viimase 25 aasta kõige kõrgemal tasemel. See tähendab, et suurema osa EL-i kodanike jaoks on see liit seaduslik ja positiivne. Jah, pärast ÜK-d pole rohkem kedagi, kes sooviks meie laevast lahkuda, kuid on mitmeid, kes sooviksid pardale ronida – mis on juba iseenesest tunnistuseks, et see leping, mis meil EL-iga on, on hea leping.

Daamid ja härrad,

Lennart Meri konverents on julgeolekukonverents. Seetõttu – ja ka lähenevate EL-i valimiste peale mõeldes – peatun ma veidi pikemalt EL-i rollil julgeoleku- ja kaitseküsimustes. Vaatame uuesti seda allveelaeva, kuid seekord konkreetset allveelaeva, Eesti kunagist mereväealust Lembitu. Julgeolek ja kaitse olid Eesti otsustajatel mõtteis ka siis, kui nad 1930. aastate keskel tellisid ÜK-st selle laeva ja tema sõsara, allveelaeva Kalev. Tol ajal olid need ilmselt kõige moodsamad allveelaevad, kuid neelasid suure osa Eesti kasinast kaitse-eelarvest. Samas nende kahe laeva soetamine oli vägagi mõistlik, kui pidada silmas seda, et nad pidid hakkama tegutsema koos Soome allveelaevade ja rannapatareidega, et sulgeda Soome lahe suue. Just sel põhjusel ühtlustati Soome ja Eesti allveelaevade torpeedoluugid ja kanalid, kuigi laevad ise ja nende tootjad olid erinevad.

Tänasel päeval kõlab see tuttavalt, eks? Moodsa sõjatehnika kallis hind, eriti väikeste ja keskmise suurusega riikide jaoks. Eri riikide võimekuste ühendamine, et moodustada ühised relvajõud ja heidutusvõime. Standardiseerimine, kui mitte relvasüsteemide kui terviku, siis vähemalt kaliibrite ja laskemoona osas, et saavutada koostoimevõime. Näete: mitmeski mõttes samad väljakutsed ja samad lahendused.

Kuid on üks põhimõtteline erinevus. Eesti ja Soome ühine koostööplaan oli puht-tehnilisest ja taktikalisest seisukohast suurepärane. Aga päeva lõpuks ei olnud sellest poliitilistel ja strateegilistel põhjustel kasu. Üks põhjustest oli see, et Nõukogude Liidu surve all otsustasid Eesti tolleaegsed juhid 1939. aastal mitte osutada relvastatud vastupanu – see oli viga, mille eest me maksime väga kallist hinda. Samuti jäi Eesti kriitilisel hetkel ilma liitlasteta, sest polnud olemas väärtustel põhinevat rahvusvaheliste suhete süsteemi ega kaljukindlat kollektiivset kaitset, mis meil on olemas täna, NATO ja ka EL-i kujul. Väärtuste üle domineeris totalitaarsete riikide vahel balansseerimine, ekslik usk neutraalsuse võimalikkusesse ja tugevama õigus. Seetõttu on 1939. aasta meile kõigile selge meenutus, kuhu me välja jõuame, kui loobume oma väärtustest, liberaaldemokraatlikest väärtustest.

Ja nendest väärtustest loobumine ei alga mitte suure paugu või selge sõnumiga. See algab millegi ebamäärasega, see on nagu seesama laev, millest esialgu paistab vari, aga ta on seal kusagil vee all olemas, ohustamas meie väärtusi.

Mina usun kindlalt meie Liitu ja NATO-sse, samuti usun ma EL-i ja NATO koostöösse. Ma olen üsna kindel, et meie alalise struktureeritud koostöö projektid on NATO-le heaks täienduseks. Me peaksime tegema oma struktureeritud koostöö projekte selle põhimõtte järgi, mida Euroopa oskab kõige paremini – ümber jagades. Ja mida vähem on EL-i kaitsekoostöö vastuolus NATO planeerimisega, seda enam on võimalik sellest kasu saada.

Euroopa on alati olnud edukas majandusliku ja sotsiaalse sidususe poolest. Me võime tulevikus kasutada sidusust ka selleks, et teha rohkem ära meie turvalisuse heaks. Järgnevatel aastatel kulutatakse üle 6 miljardi euro sõjavägede liikuvusele, tagamaks seda, et rasketehnika suudaks Euroopas kiiresti ringi liikuda, kuid me võiksime teha palju rohkem.

Ma vaataksin kaugemale pangaliidust, tavalisest ettevõtlusest, isegi teadus- ja arendustegevusest, vaataksin üldise hüve poole. Euroopa kaitsevõimet tuleb toetada ressurssidest, mida koguvad Euroopa riigid. Pidage meeles, et ma olen ühe sellise riigi president, mis koos Läti ja Leeduga täidab 2% SKP nõuet, kuid on absoluutnäitajate poolest üks väiksemaid panustajaid, sest meie majandus on tilluke ja seda tõsiasja pole võimalik muuta. Ma ei usu, et oleks võimalik kujutleda Euroopas ühist kaitseliitu ilma ressursside ümberjaotamiseta nii, et kõik osad Euroopa Liidust tunneksid end turvaliselt.

Alaline struktureeritud koostöö tundub olevat õige suund. Nagu ka sõjavägede mobiilsuse projekt, mis tagab ressursid ilma täiendavaid organeid või struktuure loomata. Just nii saame kasutada ära seda, mida Euroopa oskab kõige paremini, ühendada oma ressursid, et saaksime kõik olla kindlad selles, et me oleme kaitstud.