- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil Latitude59

Vabariigi President konverentsil Latitude59

16.05.2019

Armsad Latitude59 külalised!

Kõigest kaks aastat tagasi selgitasin teile, miks ja kuidas lõime Eestis oma digiriigi ja -ühiskonna. Milline näeb välja digimuutuse läbi teinud ühiskond ja kuidas see tavapäraselt toimib – sellest räägime täna. Samuti sellest, mis juhtub ühiskonnas, kui digiriik ei toimi tavapäraselt.

Me ju teame, et tehnoloogiamaailmas on kaks aastat pikk aeg.

Kaks aastat tagasi moodustas IT-sektor Eesti SKP-st veidi üle 4%. Täna on see 7%. Ma võin teile kinnitada, et SKP pole kahanenud, see on hoopis kasvanud, nii et kasvutrend on selles sektoris olnud väga selge. Me kasvame mitte niivõrd siin, Eestis, vaid globaalselt – maailmas, Aafrikas.   Just Aafrikas kasvame ootamatult hästi. See maailmajagu otsib võimalust arenguhüppeks ja seda ei hoia tagasi kivisse raiutud struktuurid. Ja mis on Eesti firmade jaoks veel olulisem – see maailmajagu pole küllastunud suurtest firmadest, kes tulevad oma valmislahendustega ja ütlevad, et palun kohaldage oma vajadused minu lahendustega. Aafrika riigid on avatud Eesti mõtlemisele. Kõik, eriti e-valitsemist ja e-teenuseid puudutav peab olema „õmmeldud tellija mõõdu järgi“, sest see aitab säilitada kultuuri.

Eesti firmadesse suhtutakse välismaal hästi ka seetõttu, et Eestis napib tööjõudu. Sellepärast loovad meie ettevõtted partnerlussuhteid kohalike keskmise suurusega ja väikeste ettevõtetega, sest maailma mastaabis on ka nad ise tillukesed. See on väga hea näide 21. sajandi arengutest majandusliku koostöö alal, millest võidavad mõlemad ja kus tegelikult suhtutakse lugupidavalt vajadusse arendada selle riigi majandust, kuhu sa oma teenuseid müüd. Tänan kõiki Eesti IKT-firmasid, et annate rahvusvahelises kaubanduses ja arengukoostöös nii head eeskuju. Ma olen teie kõigi üle väga uhke!

Lubasin rääkida, mis juhtub siis, kui digiühiskonda tabavad hoobid ja see ei toimi enam korralikult. 2017. aasta teises pooles langes Eesti ühe rahvusvahelise ettevõtte kiibiprobleemi ohvriks. Jätan nime praegu viisakusest mainimata, kuid lisan, et see firma valmistab kiipe ID-kaartidele ja seda mitte ainult Eesti tarbeks, vaid ka teistele riikidele. Sama kiipi kasutatakse ka teiste sarnaste funktsionaalsete kaartide, näiteks uksekaartide puhul. Tekkinud probleem puudutas miljoneid, võibolla isegi miljardit inimest. Ent tõsist ohtu kujutas see vaid Eestile, sest vähemalt poolte meie ID-kaartidega tekkis probleem.

Enamik eestlastest isegi ei mäleta praeguseks seda probleemi, sest sellest saadi kiiresti jagu. Juhtum ise on huvitav ja õpetlik, seega jagan seda teiega,

Mõned riigid, kelle ID-kaartides oli kasutusel sama kiip, lihtsalt sulgesid kaardid, selle kohta ei ilmunud pea ühtegi artiklit ajalehtedes ja see ei kujutanud endast ühiskonnas mingit probleemi. Meid tegi see teadmine väga kurvaks, sest mõistsime, et paljudes riikides on digi-ID küll olemas, aga seda ei kasutata, sest vastasel juhul oleks ka nende probleemi ulatus oluliselt suurem olnud.

Sest muidu oleks inimestele sellest kindlasti probleeme tekkinud.

Üks, mida Eestis sellest õppisime, oli asjaolu, et kui ühiskond on muutunud digitaalseks ja teatud piir on ületatud, siis tagasiteed enam pole. Te võite ju mõelda, et kui digitaalne süsteem ei tööta, siis saab asju paar päeva või paar nädalat ka paberil korraldada. Kuid seda võimalust ei ole meie jaoks enam olemas.

Inimesed on harjunud digiteenuseid kasutama ja ei tea enam, kuhu tuleb minna, kui tekib vajadus ajada asju pabereid täites. Ja isegi kui nad leiavad üles info paberil teenuste kohta, siis nad vihkavad seda nii väga, et see võib kaasa tuua mässu.

Mujalt pärit inimesed ei mõista ilmselt eestlasi, kes muutuvad kiiresti närviliseks, kui autojuhilubade kontrollimise ja uuendamise süsteem on kaks tundi maas. „Kuulge, ma ei saanud oma autojuhiluba uuendada – mis toimub?“ Ja kui ootamatult tekib kohutav olukord, kus tuleb minna oma ID-kaarti sertifikaate kuhugi politseisse või piirivalvesse käsitsi uuendama – hoidku jumal selle eest! Järjekordi hoiti kontrolli all, ootama pidi mõnikord tund, hullemal juhul poolteist ja sellest oleks peaaegu mäss tekkinud.

See on õppetund kõigile, kes mõtlevad oma riikide ja ühiskondade digitaliseerimise peale. Te asute siis justkui teisel planeedil ja tagasiteed pole. Alternatiiv digitaalsele peab olema digitaalne. Paberil alternatiivist ei piisa . Võibolla oleks see toiminud esimesel paaril aastal pärast üleminekut digiteenustele, aga enam mitte. Me peame tagama mitu erinevat ligipääsuvõimalust meie digiriigile. Meie süsteemis olevad rakendused peavad olema sellisel tasemel, et digiriik alati toimiks. Oleme abitud, kui asju peab ajama paberil. Paljud eestlased on abitud, kui peavad kolima mõnda teise riiki, sest nad lihtsalt ei oska seal paberil asju ajada. See on tegelikult positiivne, sest siis oskavad nad meie enda riigi vähese bürokraatiaga keskkonda rohkem hinnata. Selle üle on mul väga hea meel.

Mida see meile õpetas? Kui esimene samm on astutud, võtavad juhtimise üle kodanikud. Praegu liigume suunas, et leida võimalusi, kuidas avalikus sektoris rakendada tehisintellekti vorme selle kitsamas tähenduses. Pole küsimustki, kas seda peaks või ei peaks tegema, sest meie inimesed kujundavad oma ootusi digiriigi suhtes erasektori põhjal. Nad näevad erasektorit pakkumas mingit teenust tahavad sarnast teenust ka avalikult sektorilt. See tähendab, et peame juba praegu hakkama mõtlema proaktiivse riigi ja proaktiivsete teenuste peale.

Üks selline proaktiivne e-teenus on meil juba olemas. Üksi elaval pensionäril on õigus saada kord aastas pensionilisa. Ta ei pea isegi teadma, et selline teenus olemas on, sest süsteemid on ise suutelised kindlaks tegema, et inimene on pensionär ja elab üksi ja tal on sellele õigus ja mingit avaldust selle jaoks teha ei tule.

Tänapäeval soovivad inimesed üha enam selliseid teenuseid. Näiteks sa tead, et sul on õigus saada lastetoetust. Tead ka, et riik seda teab ja loomulikult ka sinu pangaarve numbrit, sest sa maksad makse. Inimesed küsivad meie käest üha sagedamini, miks on selleks tuleb veel ka avaldust esitada. Riik teab, et mul on õigus toetust saada, seega makske see välja. Jätke mulle vaid võimalus sellest soovi korral loobuda.

Muidugi on meil hea meel oma inimesi teenida ja jätkame selliste teenuste arendamist. Need muutuvad aga üha keerukamaks ja üha sagedamini hakkavad algoritmid langetama inimeste kohta otsuseid. Siis on teil – riigina – küsimus, millisel hetkel saavad inimesed nende teenustega liituda või neist loobuda? On väga mugav, kui keegi sulle automaatselt raha üle kannab, aga mitte kõik riigi teenused ei seisne raha andmises. Näiteks on võimalik leida üles mitteaktiivsed noored, kui vaadata nende kohta olemasolevaid andmeid – koolide nimekirjad, töötajate registrid ja näha nende põhjal, et noor inimene millegagi ei tegele. Praegu on meil käimas pilootprogramm, kus kogutakse sellised andmed kokku ja edastatakse kohalikule omavalitsusele, kes saab saata sotsiaaltöötaja olukorraga tutvuma.

Kõlab ju suurepäraselt, positiivselt ja õigesti? Ometi leidub inimesi, kes võivad soovida sellest teenusest loobuda. Mis hetkel peaks neil see võimalus tekkima? Sest esialgu ju inimene ei tea, et keegi tema andmeid uurib. Kas võimalikult varakult või alles siis, kui keegi on juba ukse taga? Me ei ole ühiskonnana seda veel arutanud.

Inimesed küsivad pidevalt, kas on ikka õige, kui algoritmid minu kohta otsuseid langetavad. Teie olete insenerid ja teate, et süsteeme on võimalik üles ehitada selliselt, et need on suutelised meile selgitama, kuidas nad sellise otsuseni jõudsid. Ja süsteeme on võimalik üles ehitada ka sellisena, et selline võimalus puudub. See on inseneride ja IKT-kogukonna üha kasvav vastutus ühiskonna ees, et inimeste usaldus ei kaoks seda laadi arengu ja teenuste vastu.

Inimesed tahavad asjadest aru saada, seega peavad teenused olema läbipaistvad. Oletame, et masin on langetanud minu kohta mingi otsuse, mis mulle ei meeldi ja esitan selle kohta päringu. Sellisel juhu ei tohi vastus olla, et arvuti ütleb „ei”. Näiteks automaatsete viisataotlustega juhtub selliseid asju sageli. Inimene tegi kogemata valesse kasti risti ja ta ei saa enam kunagi viisat. Kui tahame, et ühiskond sellest tõeliselt kasu saaks, siis ei tohiks kunagi päringu vastuseks olla: arvuti ütleb „ei”.

Mõtleme ka Eestis selle peale. Kui hakkame oma inimestele pakkuma seda, mida nad näivad igatsevat, ehk üha enam proaktiivseid teenuseid, siis millised on nende õigused ja kui palju peaksid nad süsteemist aru saama? See on oluline küsimus, ilma milleta edasi liikuda ei saa.  Asi pole selles, nagu oleks meie avalik sektor kõigis oma vormides valmis keskenduma tuleviku eesmärkidele. Üldsegi mitte. Inimesed on loomult laisad nii siin kui ka kõikjal mujal. Inimesed aga nõuavad ja nii peame selles suunas tegutsema.

Üks oluline punkt on veel, esialgu õnneks ainult teoreetiline. Mis siis, kui erasektor pakub teenust ja teeb seda palju universaalsemalt ja viisil, mida riik endale lubada ei saa. See on vägagi tõenäoline. Eesti on tilluke riik ja mis siis, kui meie inimesed nõuavad midagi, mida me põhimõtteliselt ei saa endale lubada, aga mis on laias maailmas populaarne ja tavaline?

Meil pole sellele küsimusele paremat vastust kui see: Eesti digiarengut on alati tagant tõuganud teadmine, et kui kõik hakkaksid seda tahtma, ei saaks me seda endale lubada. Seetõttu on retsept olnud algusest peale silmapiiri uurimine, et näha, mis on tulemas. Ja siis kohaldame me oma õigusruumi. Eesti e-süsteemid pole tehnoloogilises mõttes Eestis leiutatud, vaid odavad ja vabalt kättesaadavad mehhanismid. Mida meie teeme teisiti ja oleme alati teisiti teinud, on õigusruum. Me loome sellise keskkonna, kus uusi tehnoloogiaid on võimalik kasutada nii avalikus sektoris, erasektoris kui ka eraisikute poolt. Ja õigusruumi loomise all mõtlen seda, et kaitstakse investeeringuid, kaitstakse inimeste andmeid, kaitstakse firmasid, kaitstakse riiki. Kõik teavad selles õiguslikus keskkonnas ja tehnoloogilises raamistikus viibides oma õigusi ja kohustusi.

Kõlab lihtsalt? Jah, muidugi! Seda on tehtud juba 20 aastat ja me jätkame. Kui näete saabumas midagi uut, ütelge, et Eestis on see seadustatud. Paika on pandud ka kriteeriumid, mis tingimustel on see Eestis seaduslik. Nii võib nautida Eesti õilmitsevat idufirmade-maailma.

Mainin veel ühte meie ees seisvat väljakutset.

Näeme ka täna, et siin sibavad ringi väikesed Starshipi pakirobotid. Kui nad said õiguse ilma saatjata Tallinna tänavatel ringi liikuda, suhtusid inimesed neisse nagu lemmikloomadesse. Kui Starship hakkas teed ületama ja ülekäigurajale lähenes auto, siis auto peatus. Muidugi seisis ka robot, sest teda oli õpetatud üle tee minema siis, kui seal ei ole ühtegi autot. Pidime koolitama oma autojuhte ja inimesi, et just nii see käib – ärge kohelge neid kui inimesi või lemmikloomi, kohelge neid kui roboteid.

See viis mu mõtted järgmise kümne aasta peale. See oli vaid ühte tüüpi robot ja nii oli meil lihtne oma inimesi õpetada. Mis saab siis, kui järgmisel meie tänavatel liikuval robotil on teistsugused kombed ja käitumisviis? Ja kui meil on lõpuks robotid, kes aitavad mul hoolitseda vanaemade eest ja nad tunnevad oma tööd, aga saavad halvasti hakkama inimese tunnete mõistmisega. Kuidas meie inimestena sellises maailmas elame? Kuidas saame reguleerida ja määratleda õigusruumi nende masinate jaoks, kes tegutsevad meie seas, et see keskkond oleks meile endiselt turvaline? Minu järeldus on, et loomulikult on vaja mingil määral standardiseerimist, ka seadusandluse mõttes. Olen üpris veendunud, et Eesti on maailmas esirinnas nende probleemide peale mõtlemises. Tahame olla taimelavaks uue tehnoloogia arendamisele Eestis.

Eesti digiriik on alati olnud ka hariduse küsimus – meil oli Tiigrihüppe programm ja oleme õpetanud inimesed internetis asju ajama ja nad ära harjutanud sellega, et riigilt teenuseid saades ei kohtu nad ühegi inimesega.

Süsteemid muutuvad aga üha keerukamaks. Nüüd peame hakkama oma lapsi kasvatama koolides nii, et nad teaksid, et robotid pole inimesed. Robotid ei mõtle nagu inimesed ja nende tegutsemine on piiratud.

Kuidas sellises uues keskkonnas hakkama saada? Mina ei oska sellele küsimusele vastata, aga ühiskonnana Eesti juba mõtleb sellele.

Koolides on robootika juba olemas ja mõnedes Eesti koolides jooksevad ringi väiksed robotid, kes liiguvad mööda punkte, mis lapsed on neile ette andnud.. Meie mure on see, et me ei tea, millises maailmas ja tehnoloogilises keskkonnas meie lapsed elama hakkavad.

Lühemas perspektiivis on Eestil lahendus olemas – püüame kirjutada oma seadustesse sisse piiratud tehisintellekti mitte konkreetsete seadustena, vaid üldise arusaamana, et iga seadus kehtib tehisintellekti kõigile vormidele ühel teatud kindlal viisil. Ent see on lühiajaline lahendus ja võib sobida 10–15 aasta perspektiivis. Praegu kooli minevad lapsed peaksid olema valmis maailmaks, mis on siin 20–30 aasta pärast. Kuidas neid selleks koolitada ja mida neile õpetada?

Minu isiklik järeldus on, et maailm muutub kõrgtehnoloogiliseks ja suurem osa lihtsamaid töid, aga teatud tasemeni ka intellektuaalsed ülesanded lähevad üle robotitele, kes elavad meie seas ja kellega koos peame elama õppima. Suurim muutus saab praeguses ühiskonnas olema koolituse ja hariduse osas. Peame minema koolidesse ja ütlema oma lastele: „Armsad lapsed! Me tõesti ei tea, milline saab olema teie maailm! Üks võimalus on, et see on tehnoloogiarikas keskkond, kus oleme kliimamuutustest võitu saanud. Või siis on teil maailm, kus me pole suutnud kliimamuutusi kontrolli alla saada, mistõttu te kasutate kõiki neid toredaid tehnoloogilisi arenguid selleks, et sõdida üksteisega üha ahtamaks muutuva eluruumi pärast sellel planeedil. Kuidas see ka ei läheks, igatahes meie ei tea, kuidas te elama hakkate. Kuid ainus, mida ma võin teile, kallid lapsed, kinnitada, et oskust olla kaastundlik inimene delegeerida ei saa ja seda püüamegi teile õpetada.  

Olemas olemiseks on vaja kontakte teiste inimestega, et jääda ise inimeseks. Just siin tuleb ilmsiks meie konkurentsieelis. Seega peame hoolitsema selle eest, et meie lastele õpetataks tõelisi väärtusi – inimelu väärtust, inimõigusi, ka riikide ja rahvaste õigust valida ise oma tulevik – ja ütlema: „Kallid lapsed! Me teame, et need on väärt teadmised, sest need võimaldavad teil olla kaastundlik inimolend. Midagi muud me teile õpetada ei saa, sest me ei tea, milline saab olema teie tehnoloogiline maailm“.

Saame selle tulevikumaailma peale lootma jääda vaid siis, kui teie, ITK-inimesed ja insenerid, hoolitsete selle eest, et inimesed vähemalt mõistaksid, mis on selle musta kasti sees. Ma kardan, et ilma selleta kaob inimeste usaldus ja nii ka uue tehnoloogia võimekus inimestele kasu tuua. Selle usalduse hoidmine on teie töö. Õigusruumi loomine ja ühendamine – see on minu töö. Me mõlemad peame oma töö ära tegema, et meie lapsed saaksid elada turvalises maailmas.

Ja lõpetuseks – kliimamuutusi ma juba mainisin. Ausalt öeldes poleks digiühiskondade arendamisel mitte mingit mõtet, kui ma teaksin, et need kestavad vaid 100-150 aastat, sest hiljem on meie planeet inimasustuseks kõlbmatu. Lühiajaline perspektiiv mind ei huvita ja nii on meil meil vaja esimeses järjekorras ära lahendada  kliimaprobleem.