- Reset + Prindi

Vabariigi President konkursi Eesti Parim Toiduaine 2019 autasustamisel

Vabariigi President konkursi Eesti Parim Toiduaine 2019 autasustamisel © Sven Tupits

24.04.2019

Head sõbrad!

Tore on taas teie ees seista. Ma ei tea, kui kaua te olete siin juba olnud, aga väljas on vahepeal saabunud suvi. Loomulikult tahame siis, et toit oleks maitsev, kerge ning kõige selle nimel ei peaks ülearu kaua köögis olema. No umbes paki avamise jagu. Siis tahaks ju veel seda, et see toit, mis pakist välja tuleb näeks välja nii, nagu oleksin selle ise teinud. Et selles ei oleks soola ega suhkrut rohkem, kui oleksin sinna ise pannud. Mulle tundub, et just sinnapoole meie kodumaine toiduainetööstus liigub. Ei ole mingi häbiasi, et inimesed ei taha ise kiirel ajal või ilusa ilmaga kokata ja me kõik ootame, et see, mille me pakist kätte saame, on piisavalt tervislik pere toidulauale.

Mullegi teeb muret, et noore ei väärtusta enam alati eestimaist toitu. Samal ajal väärtustavad nad jällegi tänavatoitu, väljas söömist ja kerget ampsu ja ilmselt on meil ruumi töötada ka selle nimel, et meie toidukohtades, nii hipsternurkades kui mujal, pakutaks rohkem kodumaist. Me teame, et see on keeruline, sest see sektor on väga hinnatundlik. Sellegipoolest teeb mulle heameelt, kui näen kusagil sündimas ainulaadset sümbioosi – näiteks Saaremal tellibki hulk restorane mõnest talust oma rohelise ja salati mitu nädalat ette. See tuleb otse talust, mitte plastkarbiga, millel on alati kerge vaakumimaitse juures ja mõnikord ei ole ka enam värskust.

Meie noori on võimalik veenda. See on vahest natuke ka see, et kuna head eestimaist toitu on nii palju, siis on see midagi, mida nad saavad nagunii tarbida. See on natuke nagu vabadusega, et kui see parasjagu on, siis keegi vabadustest ei räägi. Kui sellest rääkima hakatakse, siis vist on mingi häda neile tekkinud.

Olles ise viimase aasta jooksul maakerale jälle paar tiiru peale teinud võin kindlalt väita, et iga toit maitseb kõige paremini seal, kus ta on sündinud ja tehtud. Tahan julgustada Eesti parimat toitu tema eheduses tarbima. Inimesed proovivad ikka uudsemaid retsepte, ent olen ise järjekordset kuusevõrse õhikut näksides mõelnud, et äkki saaks kohupiimakooki? Klassikutel on oma koht, ärge meid palun nendest ilma jätke. Tõsi, ei saa ju salata, et kodujuustu kõrval on skyr igati tore asi ja rikastab meie maitsestamata jogurtite toidulauda. Ma olen meie maitsestamata piimatoodete leti üle uhke! Kui keeruline on mujal maailmas saada head maitsestamata piimatoodet ja kui lihtne on see Eestis. Ja me ju tegelikult teame, et ei ole kahte maitsestamata jogurtit, mis oleksid sama maitsega. See on ilus toidugrupp ja mõistlik oleks mõnikord teha selliseski kategoorias analüüsi. Kasvõi näiteks kõige parem poepiim – me ju teame kõik, et see on see naturaalne piim, mille peale on kindla rasvaprotsendi asemel kirjutatud vahemik. See näitab hästi meie toiduainetööstuse väikeseid imesid. Üldiselt ei ole ju võimalik suurtel turgudel standardiseerimata kaupa pakkuda, meil tihtipeale on ja rahvas võtab selle omaks.

Kodus on alati ruumi ka innovaatilistele toodetele. Võin öelda, et varasematest võitjatest on Rabarbra vahuvein populaarne ja isegi kroonitud pead on mulle öelnud, et see on täitsa hea. Ja mulle isegi tundus, et diplomaatilist viisakust tõelisest viisakusest eristades ei olnud see niisama suusoojaks öeldud.

Me kõik peame minema Eestist välja ja ilmselt annab ka meie toiduainesektor endale aru, et kui tahame veel palju kasvada – kõik ei pea tahtma – siis on tõsilugu see, et valdav osa maailma inimestest on meist vaesemad. See tähendab, et nad saavad meie tooteid osta vaid siis, kui oleme suutnud hoida tootmise kulu sellise, et ka nemad jõuavad meie toitu osta.

See on see teistmoodi mõtlemine, mis peab hakkama vaikselt ka meie ettevõtjateni jõudma. Mõtleme selle peale, mida tegid soomlased aastail 1993 ja 1994. Nad vaatasid kodus ringi, seal oli tööjõud kallis või õigupoolest polnudki enam teist ja mõtlesid, et toodame siis Baltikumis.

Ka meie toiduainetööstus ja teised tööstusettevõtted peavad nüüd sellele teele asuma. Te kõik teate, et mina ei ole väga riigipoolsete toetusmeetmete fänn, aga need on olemas. Aa see rong, mis tõi meile siia tehnoloogiat ja investoreid ja võttis meid tööle ja siis võttis kauba, nüüd juba enamvähem seisab. Praegu sõidab rong, mis toetab meie ettevõtjaid selles, et nad saaksid minna ja toota odavamatel turgudel, mida leidub nii Euroopa Liidus sees kui ka üha stabiilsemana Balkani riikides ja veelgi kaugemal. Tahan soovida teile roomast avastamist ka neil turgudel.

Loomulikult on ka siin kodumaal tore, näiteks Valiol on uus halal-sertifikaat, aga see on alles väike algus. Minnes mujale, siis avaneb seal uusi väga toredaid regulatsioone, nõudeid, uskumuste ja harjumustega seotud võimalusi oma tööd hästi teha. Mina usun, et ka meie toiduainesektoril õnnestub teha seda, mida teevad meie teised traditsioonilised sektorid, näiteks puidu- või IKT sektor. On ka klassikalisemat majandust, mis üha rohkem nii juba toimib. Ehk siis, väike väljakutse teile ka. Kui tahta olla mahuäris, on see ainukene võimalus. Kõik ei pea tahtma. Tean, et paljud teist on justnimelt emotsiooniäris ja see on alati lokaalne, kohalik ja pisike. Ja emotsioon, see maksab palju ja selle toote lisandväärtus on niigi kõrge.

Palju õnne kõikidele võitjatele ja kõikidele teistele, kes te täna rõõmsate nägudega siin olete. Eesti toidu suure fännina ütlen teile aitäh, et olete olemas.