- Reset + Prindi

Vabariigi President jalaväerühma ESTPLA-31 teelesaatmisel Tapa kaitseväelinnakus

24.04.2019

Head kaitseväelased ja pereliikmed, hea leitnant Kelder!

Olen lubanud olla alati kohal, kui kõne all on Eesti vabadus ja julgeolek. Teie töö, ka kauges Afganistanis on alati seotud Eesti vabaduse säilitamise ja julgeoleku kasvatamisega. Tulla teiega enne teeleminekut kohtuma on vähim, mida mina Vabariigi Presidendina teha saan. Sest ka mina tunnen teie pärast muret ja vastutust.

Ma tean, et suurem osa teie missiooniüksusest on komplekteeritud Scoutspataljoni pioneerirühmast. Selle sümboliseerimiseks seisavad siin ka teie üksuse tehnika võimsamad näidised, sealhulgas see sillatank. Tean hästi, et seda sillatanki te endaga Afganistani kaasa ei võta.

Ja üleüldse tegelevad pioneerid päris palju hoopis asjade õhkulaskmisega. Aga kaudselt tegelete te ka kauges Afganistanis justnimelt sildade ehitamisega.

Üks tähtsamaid sildu, kuhu te oma mõttelise kivi asetate, on sild Eesti Vabariigi ja meie liitlaste vahel. See sild on täna juba väga tugev ja väljendub muuhulgas siin Tapal paiknevas liitlaste lahingugrupis, meie taevas lendavates õhuturbehävitajates.

Aga ka NATO kaitseplaanides, mida pidevalt aina detailsemaks lihvitakse. Ja uskuge mind – see sild poleks täna kaugeltki nii tugev ja võimas, kui poleks olnud teie 3000 kaasvõitlejat, meie tänaseid veterane.

See, et Eesti ja liitlaste vaheline sild on täna tugev, ei tähenda seda, et me ei peaks selle eest enam hoolt kandma ja seda pidevalt edasi ehitama. Väikeriigi jaoks on rahvusvaheline koostöö ja panustamine sama oluline kui iseseisva kaitsevõime arendamine.

Seda õpetas meile juba kindral Einseln, meie esimene sõjajärgne kaitseväe juhataja. Sest mäletame väga valusalt, mis 80 aastat tagasi juhtus siis, kui lasime toonastel sildadel roostetada ja vaikselt laguneda.

Aga Eesti ei osale missioonidel vaid selleks, et parandada oma positsiooni ja häält rahvusvahelisel areenil. Me oleme ise pidanud aastakümneid elama türannia ja hirmu käes. Teie seda ehk enam ei mäleta, aga teie vanemad küll. Ning saame nüüd anda oma väikese, kuid siiski olulise panuse selleks, et kaitsta teisi maailma rahvaid, kel pole viimastel aastakümnetel läinud nii hästi kui meil. Saame anda oma panuse selleks, et konfliktid leiaksid lahenduse seal, kus nad sünnivad, ega valguks meie tänavatele. Ehk teisisõnu – silda Eesti ja maailma kriisikollete vahel ei pea lõhkuma, küll aga hoolikalt valvama. 

Ja mõni sõna ka sellest valvamisest ja baasikaitsest, mida te Kabulis tegema hakkate. Ma tean, et oma ala tõeliste proffidena on teie väljaõppe spetsiifika hoopis…kuidas nüüd öelda – reljeefsemad kui baasikaitse korraldamine ning liitlaste eskortimine. Aga teie panus ja tähtsus pole Eesti riigi ja NATO jaoks kuidagi väiksem või vähemolulisem, kui see, mida teie eelkäijad Helmandi provintsis või Iraagis tegid. Lihtsalt ja õnneks on muutunud on kogu Afganistani operatsiooni iseloom, ning vaatamata suurtele probleemidele on Afganistani enda väed täna suutlikumad kui 5 või 10 aastat tagasi. Seetõttu on ka Eesti ja teiste liitlasriikide panus Afganistanis muutunud pigem toetavaks, tagavamaks, vähem kineetiliseks. 

Head ESTPLA-31 kaitseväelased!

Soovin teile, et teie teenistus Kabulis mööduks võimalikult rahulikult. Selleks usaldage oma ülemaid ja varem missioonil käinud veterane ning ärge laske vahipostil seistes rutiinil peale tulla – sest teatavasti on rutiin see, mis on kõige ohtlikum.

Samuti hoidke palun silda oma Eestisse jäävate lähedastega. Mitmes mõttes osalevad missioonil ju ka nemad, kes peavad teist pool aastat eemal olema, hoidma teie tagalat. Head lähedased – tänan teid juba ette selle eest, et lasete oma mehed ja pojad tegema seda rasket, kuid tänuväärset tööd. Pidage vastu, ja ma tean, et hoiate ka omalt poolt seda silda.

Tänan!