- Reset + Prindi

Vabariigi President Riigikogu 100 pidulikul istungil

Vabariigi President Riigikogu 100 pidulikul istungil

23.04.2019

Head Riigikogu liikmed,
austatud president Rüütel,
kallid kaasmaalased,
mu daamid ja härrad!

„Eesti peab olema demokraatline vabariik, kus valitseks vankumata õigusline kord.“

Nii kõneles oma kolleegidele täna, sada aastat tagasi Estonias Asutava Kogu esimeheks valitud August Rei. Ta kirjeldas selgelt meie eesmärki – saada demokraatlikuks riigiks, kus maksab õigus, on tagatud kodanikuvabadused ning tõi ära mineviku varjud, millega pidime hakkama saama.

Esimene Eesti Vabariigi rahvaesindus valiti Vabadussõja ajal ja töötas noorele riigile omaselt ülimalt keerulistes oludes. Asutava Kogu ees seisis suur töö iseseisva riigi põhialuste määramisel ja maa ülesehitamisel.

Olgu selleks siis hariduselu kujundamine või maareformi läbiviimine, tunnustuse otsimine uuele riigile ja meie liitlaste hoidmine või loomulikult Eesti esimese põhiseaduse väljatöötamine. Seda kõike tehti oludes, kus sõjast tingituna oli puudus pea kõigest.

Kuid puudust ei olnud sellest peamisest – lootusest ja tegemise tahtest. Kindlast soovist ehitada üles just demokraatlik vabariik. Keerulised olud ei olnud õigustuseks, et otsida mõnda lihtsamat valitsemismudelit, sellist, mis võtaks vähem aega ja tooks kaasa vähem vaidlusi, võimaldaks kiiremat otsustamist.

See, mis pidi sündima, pidi ju saama kõigi eestlaste ja veelgi enam, kõigi Eestimaa rahvaste, nagu ütleb me iseseisvusmanifest, omaks.

August Rei küsis avaistungil murelikult, kas rahvaesindajad suudavad oma raske ülesandega hakkama saada?

Ning ta vastas: „Nende ülesannete teostamiseks tahame meie kõik oma jõu ja kõik oma oskused maksma panna. Kuid vähe on sellest jõust, mida meie rahvaesitajad, saame pakkuda; need hiiglasuured ülesanded on teostatavad ainult siis, kui kõik rahvas, kõik rahva elulised ja organiseeritud jõud endid sellele suurele loovale ümberehitamise tööle annavad. Meie kunst peab seisnema selles, et kõiki rahva elulisi jõude sellele tööle rakendada. Ja kui see korda läheb kõiki rahva jõude selle töö juurde kiskuda, siis võime julgelt vaadata tulevikku.“

See August Rei sajanditagune mõte on ajatu ning seda kunsti, kaasata riigielus võimalikult palju osapooli, peab valdama iga demokraatia, kui ta tahab kesta. Sest olemuselt tugev ja tegus riik saab püsida vaid usaldusel, see tähendab läbipaistvust ja koostööd.

Parlament on paigaks, kuhu erinevad arvamused kokku tulevad. Siin peab need omavahel läbi vaidlema ja üle rääkima. Parlament on koht, kus rahva esindajad leiavad kõige mõistlikuma ühisosa, sest kõigil meil on erinevad soovid ja arvamused ja meie ühisosa saabki välja tulla vaid arukate arutelude käigus.

Loomulikult on kogu see protsess keeruline ja aeganõudev, mõnele tundub ehk koguni mõttetu ja tüütu, kuid ilma selle keerukusteta ei oleks meil põhjust tänast päeva tähistada. See on kõige töökindlam meetod, mis arvestab võimalikult paljude Eesti inimeste huve, peab tagama läbipaistvuse ja looma tarviliku usalduse riigi vastu.

Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele ja kohustus seda arvamust väärikalt väljendada. Õigusriigi kestmise eelduseks ongi mõistmine, et õigused on kõige otsesemalt seotud kohustustega ja vastutusega. Vastutus siin saalis toimuva eest on ainult ei kellelgi muul kui igal Riigikogu liikmel. Vastutus iga väljaöeldud sõna eest. Vastutus iga hääletuse, iga langetatud otsuse eest. See vastutus on individuaalne, tehtud ainult oma südametunnistuse ees – sellest kõigest kõneleb meile põhiseaduse IV peatükk. Neljas peatükk ei ole lihtne lugemine – see vastutus me riigi eest on raske kanda, eriti kuna paragrahv 62 ei jäta mingit tõlgendamise võimalust – jah, igal hääletusel on Riigikogu liige oma otsuses vaba. Jah, ta võtab alati igal hääletusel kogu vastutuse.

Muuhulgas vastutab iga Riigikogu koosseis kõigi meie vabaduse ja inimõiguste eest. Nii on see olnud Asutavast Kogust saati. Tuletan siinkohal meelde Asutavas Kogus vastu võetud Eesti esimese põhiseaduse kodanike põhiõiguste peatükki, mis sõnastas väga selgelt meie tollased seisukohad: „Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

See on nii ilus. See kandis endas väga selgelt meie iseseisvusmanifestis öeldut, et kõik kodanikuvabadused on vabas Eesti riigis tagatud. Need põhimõtted on selgelt kirjas ka meie praeguses põhiseaduses ja elavad meie tänases Eestis. Õigemini, sellepärast meie tänane Eesti elabki iseseisva riigina ja ka meie inimeste südametes, et need vabadused seonduvad meile Eesti riigiga.

Vabaduseta ei ole turvalisust.
Vabaduseta ei ole elu edasiviivat arutelu.
Vabaduseta ei ole ettevõtlikkust.
Vabaduseta ei sünni eriti palju lapsi.
Vabaduseta ei looda mitmekülgset kultuuri.
Vabaduseta ei saa rahvana kesta.
Vabaduseta maalt põgenetakse. Vabadusse.

Sellepärast on isikuvabadused, meediavabadus, sõnavabadus, ettevõtlusvabadus meie riigis kõige tähtsamad. Seni kuni meil on need vabadused, valivad inimesed võimaluse siin olla, siia tulla – ja mitte siit minna.

Kordan veelkord – Eesti inimesed on vabad. Eesti ettevõtjad on vabad. Eesti ajakirjanikud on vabad. Eesti loomeinimesed on vabad. Eesti Riigikogu liikmed on vabad. Tõeliselt vabad, koos vastutusega iga oma sõna, teo ja nupuvajutuse eest.

Eesti riigis ei ole struktuure, mida ei oleks allutatud seadusandlikule ja parlamentaarsele kontrollile. Eesti riigis ei ole allhoovuseid, mida suunataks läbipaistmatult, kellegi teise kui Eesti rahva huvides. Eesti riiki ei juhita mitte kusagilt mujalt kui siit saalist. Ainult siit saalist. Kõik, mis Eesti riigis ja riigiga juhtub, on selle saali vastutus. Iga vastupidine väide, ükskõik kellele siis ka viidatakse kui „tegelikule suunajale“, on katse oma vastutusest siin saalis kõrvale hiilida. Eesti riiki ei juhita mitte kusagilt mujalt, ainult siit saalist.

Head sõbrad!

Riigikogu on meie rahva esindus ja seega eeskujuks meie inimestele. Iga teie sõna ja arvamus on teravdatud tähelepanu all ning kujundab suhtumist mitte ainult teisse, vaid kogu meie riiki.

Niisamuti on ka otsustega, mis siin saalis vastu võetakse. Saja-aastaseks saanud riigi esinduskogult nõuavad meie kodanikud suurt küpsust ja suuremat vastutust, otsuste sügavamat, põhjalikumat läbitöötamist.

On hea, et nüüd on selleks avanenud paremad võimalused. Meie käsutuses on järgnevatel aastatel rohkem raha teaduslikeks uuringuteks kui seni on olnud ja on loomulik, et seda hakataks kasutama ka sellisteks teadusuuringuteks, mis oleks toeks keeruliste, kuid meie ühiskonna tuleviku osas oluliste otsuste vastuvõtmisel. Kiirustades ja ilma piisavate mõju-uuringuteta vastuvõetud seaduste pantvangiks võiksime me kõik jääda väga pikaks ajaks, aga niimoodi ei tohi minna.

Austatavad!

Estonia saalis oli sada aastat tagasi väga palju entusiasmi ja arusaadavalt vähe parlamentaarset kogemust. Praegu on meil piisav kogemus ja tahan väga loota, et entusiasmist mitte kunagi puudust ei tule. Kindlama Eesti saame üksteist austades.

Lõpetuseks kordan veelkord siinsamas saalis aprilli alguses öeldut: meie põhiseaduse mõte elab, kui Eesti kodanike ja patriootidena demokraatlikke väärtusi kasutame ja laseme neid ka teistel kasutada.

Palju õnne!